Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tea.”

      “Need on ju suured palgid nagu mürakad, neid ei jõua üksi liigutadagi. Ma ühekorra katsusin natuke lükata, aga mitte ei liikunudki.”

      Tõnisson ei vastanud. Ta jäi mõttesse. Viimati, kui Arno tema juurest ära minema hakkas, hoidis ta teda tagasi ja ütles:

      “Kui nad sinu käest küsivad, siis ütle, et me ühes koju läksime.”

      “Kas sa varsti pärast mind läksid?”

      “Varsti jah.”

      “Hea küll, küll ma ütlen. Mispärast sa niiviisi tahad?”

      “Muidu… niisama. Muidu ehk hakkavad lorima, et mina parve põhja olla lasnud. Ütle, et meie jõe ääres ei käinud, ja et me mõlemad ühel ajal koolitoa juurest ära läksime.”

      See vahetund kestis kauem kui harilikult. Muidu tuli kooliõpetaja ikka viie kuni kümne minuti pärast, nüüd oli juba veerand tundi möödas, aga ta ei tulnud ikka veel. Viimati, kui ta tuli, olid nad kolmekesi: tema, köster ja õpetaja. Köstril oli just niisugune nägu, nagu oleks ta praegu saunast tulnud. Õpetaja oli väga pahane, kooliõpetaja aga nagu harilikult.

      “Tõnisson, tule siia,” ütles köster.

      Tõnisson tuli pingist välja ja läks kantsli juurde.

      “Ütle, Tõnisson, kas sina lasksid õpetaja noorhärrade parve jõepõhja? Ütle õigust.”

      “Ei lasknud.”

      “Kas sa olid laupäeva õhtupoole üksi siin, või oli teisi ka?”

      “Tali oli ka.”

      “Ah Tali oli ka? Tali, mis sina siin tegid?”

      “Mina… mina aitasin Tõnissonil salmisid pähe õppida, ma kuulasin üle.”

      Õpetaja imestas. Ta küsis köstri käest järele, mis salmid need olid, ja läks siis Arno juurde.

      “Armas laps,” ütles ta, “kust sa selle peale tulid, Tõnissoni aidata?”

      “Ma… Ta ise ei saa nii ruttu. Kui mina üle kuulan, siis saab ta rutem selgeks.”

      “So-soo. Kas sa oled Tõnissoni sõber?”

      “Jah.”

      “Aga, no ütle, kui sa teda õppida aitasid, siis pidid värsid sulle ka enesele pähe jääma. Kas sul on neist veel mõni meeles? Kas sa ei mäleta seda laulusalmi, mida sa Tõnissonil laupäeval õppida aitasid?”

      “Mäletan küll.”

      “Ütle õige.”

      Arno luges:

      “Mis vaevab sinu südant,

      mis iial nõuad sa.

      Sel, kes on meie Issand –

      kõik hooleks anna sa…”

      Ta luges kõik neli salmi soravalt ette. Õpetaja oli väga rahul ja silitas tema pead.

      “Sa oled küll üks tubli poiss, Tali. Ütle, kas Tõnisson ei käinud, kui teie laupäeval siin istusite, jõe ääres kõndimas?”

      “Ei käinud. Meie olime kõige aja koolitoas.”

      “Kas teie ühes koju läksite, või jäi Tõnisson peale sind veel siia?”

      Arno oli senini kaunis kindlalt ja ilma kohmetuseta vastanud, mis õpetaja nõudis. Nüüd aga, kus ta valetama pidi ja valetada tahtis, läks ta näost punaseks.

      “Ei jäänud siia. Meie läksime ühes ära.”

      “So-soo. Istu, mu laps.”

      Köster asus uuesti Tõnissoni kallale. Ta nõudis ja usutas poisikest igapidi ja pani talle ühe keerdküsimuse teise järele ette. Kooliõpetaja, kes kogu aja vaikides ühte raamatut soris, ütles viimaks omalt poolt niipalju, et see ikka ei või olla, et üks väike ja nõrk poiss niisuguse suure tööga valmis saab. Sedasama arvasid köster ja õpetaja ka.

      Aga oli üks inimene, kes hirmsasti Tõnissoni vastu tunnistas – õpetaja köögitüdruk. Ei aidanud viimaks muu nõu, kui kutsuti köögitüdruk koolitoa juurde ja pandi Tõnissoniga silm silma vastu seisma.

      “Ütle, Liisa, on see seesama poiss, keda sa laupäeva õhtupoole jõe ääres nägid?” küsis õpetaja Tõnissoni peale tähendades.

      “Seesama jah.”

      “Aga tema ütleb, et ta ei ole olnud. Tali ütleb sedasama. Nad on kahekesi ühes koju läinud.”

      “Mina ei tea, aga tema ta oli. Kui te mind ei usu, siis küsige Lible käest. Ma arvan, Lible nägi teda ka.”

      “Lible? Kus see Lible oli?”

      “Lible tuli kah pärast jõe äärde.”

      “Kas oli parv siis, kui sa Tõnissoni jõe ääres nägid, veel alles, või oli juba ära?”

      “Mina seda ei tea. Mina nende parve tean vahtida, kord on ta neil siin, kord seal, kord otsaga Veskijärves. Mina parve ei mäleta.”

      “Kus kohal sa Tõnissoni nägid?”

      “Purde lähedal, Veskijärve pool.”

      “Hm. Parv pidi teisel pool purret olema… Mis see Lible seal tegi?”

      “Lible lubas jõe vee vastupidi jooksma panna, et siis temal tore vaadata oleks, kui villavabrik seisma jääks.”

      “Ah, see Lible on üks väga halb inimene. Kas ta sinust sinna jäi?”

      “Jah.”

      Tüdruk saadeti minema. Köster tuli Lible nime kuuldes uuele mõttele. Esiti ei julgenud ta seda välja ütelda, aga õpetaja tusast, nõuta nägu nähes tiris ta selle päevavalgele. Nad kõnelesid õpetajaga tüki aega saksa keeli. Kooliõpetaja soris ikka veel raamatut. Ta oli pahane, et ajalootund niisuguste usutamistega mööda läks.

      XI

      Saare peremees oli ühel päeval köstriga juttu ajades osatanud, et tema poeg kah jooma olla hakanud. Ja sellele järgnes siis terve lugu, kuidas Arno metsas Liblega purjutanud ja kuidas nemad metsas otsimas käinud. Köster naeris, nii et ümmargune kõht vabises, aga viskas teisel päeval Arnole ette, et see olla purjutanud.

      Sellest ei olnud veel midagi, see oli ikka veel nali, aga kui köster paar või kolm päeva hiljem Saare peremehe juurde läks raha laenama ja see ei andnud, sai poeg seda kohe tunda. Köster hakkas Arnot päris kiusama. Peaaegu iga päev küsis ta Arno käest: “Noh, Tali, kas täna ka napsi tegid?” ehk: “Tali, kas kilk on peas?”, teinekord jälle: “No milla te Liblega proositama lähete?” Ja seda tegi ta harilikult teiste juuresolekul, ehk kui Arno teiste hulgas mängis.

      Võib arvata, et kui köster juba ise niiviisi lõõpis, et siis poisid sedasama järele tegema hakkasid.

      Et Arno hea poiss oli ja kellelegi kunagi СКАЧАТЬ