Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

      Ainult Toots ise ja jumala head inglid teadsid, missuguste salavõimude ja kompvekkide abil ta tüdrukud niikaugele sai, et need jõe peale tulid noort jääd vaatama. Küllap ta neile kõigi muude heade asjade kõrval, mis süüa kõlbasid, ka ette valetas, et jää on tänavu helevalge ja nii sitke nagu saapatald. Nagu temal ülepea kõik asjad sirged olid nagu oina sarved, nii võis temal ka päike rukkilillesiniselt looja minna ja villavabriku kraasijale vorst nina otsa kasvada, mis siis veel see, et jää valge ja imesitke oli.

      Tüdrukud tulid jõe peale. Poisid olid seal juba ees, lõid suurt lärmi ja tegid tanderanti, nagu nad ise ütlesid. Oleks seda kisa ja kilatsemist kinni saanud püüda, oleks see villavabriku vesiratta isegi käima pannud, ja kui Lible jõe tõesti vastupidi jooksma oleks pannud, siis oleks ta oma kurvastuseks ometigi pidanud nägema, et vabrik käib.

      Tootsil oli sel lõunaajal tuhat tegemist. Tuhande esimene oli see, et ta teist reit pidi jääst läbi sulpsatas, ja märg nagu rääbis “vigvami” lippas, rikkiläinud “sõjariistu” uute vastu ümber vahetama. Kui ta kuivad “sõjariistad”, mis olid Müta omad, kes kaugelt kihelkonna servast pärit ja kellel koolis alati kahed riided ühes olid, jalga oli tõmmanud, läks ta jälle teiste hulka.

      “Näe, Toots on kesta ajanud,” ütles üks naljahammas, “teised ajavad ikke kevadel, aga Toots ajab sügisel.”

      “Ega riie meest ei riku,” vastas Toots, parajasti Sõmerile jalga ette pannes, nii et see vundi! ninali käis. Kukkuja käest küsis ta:

      “Sõmer, mis sa leidsid?”

      Pidutuju tõusis siis veel kõige kõrgema tipuni, kui punase peaga Kiir “tritsud” alla kruvis ja peenikestel kepisarnastel jalgadel uisutama hakkas.

      Toots oleks oma teise kõrva ära lõigata lasknud, kui Kiir temale natukeseks ajaks uiske oleks laenanud. Ta käis teise järel nagu vari ja pakkus talle lossitaotud püssiraua otsa, mida ta ise “pantikristuks” nimetas, ja ühte lauanuga, “tomahavki”-nimelist riistapuud, kui see aga natukene, natukene oma uiskusid annaks.

      Kiir ütles, et natuke uiskusid ei saa anda, et kui anda, siis peab juba terved andma ja laskis ise edasi, nagu vaim teiste keskel.

      Tüdrukud seisid kaugemal, jooksid ka väikestes keerudes ja sädistasid omasoodu. Sellel, kes neid õieti siia oli kutsunud, polnud omal aega nendega jannata, nad pidid juba katsuma ilma temata läbi saada. Ja seesinane oli neid selle tarvis jõe peale toonud, et oleks teisi lasknud minna pilliroo vahele, sinna, kus jää veel mustas, et siis oleks tore vaadata olnud, kui mõni neist sisse kukub. Viimaks tuligi ikka nii välja, et Kiir Tootsile uiske ei andnud, ja õnnetu mees oma esialgse plaani juurde tagasi pidi pöörama.

      Ta läks tüdrukute juurde ja algas nende hulgas kohe oma misjonitööd.

      “Vaata, mis te, narrid, siin oma saabastest kratsite,” ütles ta, “minge sinna, pilliroo juurde, seal on jää nagu klaas.”

      “Miks sa ise ei lähe?” küsiti tema käest.

      “Ah mina? Mina lähen kah, ma tahtsin aga teile enne ütelda, et te teaks.”

      “Küll me sind tunneme, küll sa tahad jälle mõnda vigurit teha. Ise ütlesid, et jää tänavu valge on nagu suhkur, noh, kus ta’s nüüd valge on? Sa valetad ju nii, et suu suitseb.”

      “Kas siis jää ei ole valge?”

      “No eks sa vaata, kus ta’s valge on?”

      “No siis ta ei ole valge. Minge pilliroo juurde.”

      “Ei lähe, võid ise minna.”

      “Muidugi lähen. Käisingi juba, seal on tore vaadata, kui vähid parve ümber ronivad. Üks hull oli ometi nii suur nagu kinnas ja õgis aga teisi nahka. Siis tuli üks suur kala, vist säga, niisuguste suurte, punnis silmadega ja sõi jälle vähi ära. Ei, seal on niisuguseid loomi näha, et kananaha ajavad ihu peale.”

      “Kas siis parv seal pilliroo juures põhjas on?”

      “Muidugi seal.”

      “Ja kõiksugu hirmsad loomad ronivad ümber?”

      “Miks nad ei roni siis.”

      “Uh! Päris hirm tuleb peale. Aga kui sa valetad?”

      “Õige narrid, mis häda mul valetada on. Kas te siis ei tea, et jõepõhjas kõiksugu hirmsad loomad on? Mineva aasta, kui meil sulane jõe ääres kalu õngitses, näeb teine korraga, et kork läheb lupsti vee alla. Tema sikutab, sikutab, tõmmab viimati välja ja… madu-uss! Aga niisugune hirmus must ise kui süsi, ja valged rõngad kaela ümber.”

      “Oh, sa jumal!” kostis kuulajate hulgast.

      “Aga mis te arvate,” jatkas Toots edasi, “tõmmab selle hirmsa ussi välja, uss plaksti temale ümber kaela.”

      “Oi, oi, oi! Mis siis sai?”

      “Noh, mis siis sai. Eks sulane mõistnud jälle ussisõnu, ema oli õpetanud, ütleb korra et:

      Ja uss löönud korra õhus ringi ja olnud kohe kadund…”

      “Kuhu ta’s jäi?”

      “Jumal teab, kus ta jäi, aga ära kadunud kohe. Löönd omale vembu sisse ja olnud kadunud.”

      Tüdrukute СКАЧАТЬ