Montreali deemonid. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loobumist, kuid kui palju ma ka peegli ees silmi ei kissita, ei ole võimalik varjata seda, et ma olen räpane ja rasvane, Vahemere-äärne hilishommikune meistriteos, habemetüügas igal pool, karv või paar ninaotsast välja turritamas. Kaks mu vanavanemat olid portugallased, üks oli hollandlane ja üks iirlane, nii et ma näen välja nagu krants, nagu segapuder, põhja ja lõuna segu, siniste silmadega Che Guevara, kes pole juba mitu nädalat korralikult magada saanud.

      Luban endale kõigest viieminutilise duši koos kombekohase summutatud niutsumisega Jumala poole, et ta puhastaks mu hinge sõltuvusest ja teeks mind taas terveks. Ma räägin Jumalaga ainult sellistel hetkedel ning kräunun nagu mõni haletsusväärne kepinäljas kass. „Aita mind, Jumal, palun sind!“ Minu ümber sajab kuuma vett ja keegi ei kuule mind. Olen neidsamu „palveid“ lausunud üle terve maailma, kuid nendega ei jõua kunagi kuhugi. Ning mitte keegi ei vasta neile, kuna Jumalat pole olemas või kui ka on, siis on ta kindlasti väga hõivatud. Täna koogutavad ja palvetavad ta poole terve maailma moslemid, kristlased löövad risti ette ja süütavad küünlaid, budistid istuvad oma kloostrites lootosasendis ning keskenduvad tühjusele, kuid kõik nad on pimedad ega näe, milline riugas, vale ja grandioosne pettus on religioon.

      Kuid mina üritan ikkagi, sest mis valikut mul on? Helistan oma terapeudile New Yorki ja räägin talle oma unenägudest? Tal on tõenäoliselt kohtumine teise patsiendiga. Siin ma siis olen, alasti ja märg, seisan mingis pimedas koridoris, taon vastu metallist vanglaust ning ootan, et Jumal tuleks ja vähemalt räägiks minuga, ehk isegi raviks terveks. Taon kõvasti vastu ust, rammin õlaga, puhisen ja vannun, peksan peopesadega, kuid katsed tema tähelepanu köita panevad vaid mu liikmed valutama, ning teda pole isegi mitte kodus.

      Kahju küll, kuna mul hakkab häbitunne otsa saama. Ma olen nii läbi, otsas ning möödunudõhtusest tohutust laksust veel parajalt pohmas, et ma ei taju enam ühtegi kindlat tunnet. Järel on vaid tükikesed, otsekui ragisev pilt televiisoris. Ning kõige naljakam selle juures on see, et ma arvan end suutvat muutuda! Ma muidugi üritan mälestust oma sodilaksust maha matta, minna tagasi tööle, kirjutada ja teenida veel raha ja olla Margotile kontoris meele järele ja öelda endale, et see on kõik minevik, et täna on uus päev ning ehk ei anna ma enam selle uimasti süngele sunnile järele.

      Olen juba aastaid end selle „täna on sinu ülejäänud elu esimene päev“jamaga petnud nagu mõni neist toladest, kellest iga uue aasta esimesel kahel nädalal kubisevad kõik kohalikud jõusaalid, kuid kes jaanuari kolmanda nädala alguses libisevad tagasi ebatervislikku letargiasse ja saastasöömisse. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Jaa-jaa.

      Tegelikult läheb mul hädasti vaja mingit vahelesegamist, uut algust, imet. Ma pean välguga pihta saama või veoauto alla jääma. Kõlbab milline tahes tehislik amneesia. Võib-olla ei peaks ma siis oma terapeudi tarvis märkmeid kribama. Võib-olla ei köidaks siis mu tähelepanu nii jäägitult üks heasüdamlik Kanada prantslannast ettekandja, kelle tisside vahelt paistab krutsifiks.

      Gabrielle. Ta on mulle juba ingel, isegi kui ta on ainult naine, kes toob kurbadele ja haledatele meestele pannkooke. Minu jaoks säriseb tema nime kõla seksist, need suured ja kopsakad tissid, soe hargivahe, mis ulatub soise eksistentsi rappa. Pelk mõtegi tema kõrval lamamisest rahustab mind. Kuid ta on usklik, nii et vaadata võib, aga ainult silmadega.

      Gabrielle ei ole sedasorti tüdruk, kes võtab sul kas purjuspäi või 50 Kanada dollari eest suhu. Ei. Gabrielle paneb sind end armastama, enne kui midagi sellist teeb. Ning kõige hullem lugu on see, et sa võib-olla juba armastad teda ning vihkad teda selle eest! Mulle ei meeldi sugugi, kuidas ta on oma pehmete tedretähniliste põskede, vetruvate saabaste ja võõra aktsendiga headusega end mu hinge uuristanud.

      Ta pidi mulle vaid kohvi serveerima ning mina olen juba üleni pehme, kleepuv ja pannkoogisarnane. Aga niimoodi naised sind konksu otsa püüavadki. Nad korjavad su üles, kui sa oled nõrk, nad lohutavad sind ning poevad sulle südamesse. Siis rebivad nad selle välja ning löövad sel tantsu Moulin Rouge’i kankaanitantsija lõbusa andumusega. Seetõttu tulebki naisi vaid lantida, alandada ja tee äärde itkema jätta.

      Duši alt välja astudes ja maha jahtudes mõtlen Gabrielle’ile, jahe oktoobriõhk jahutab mu keha, puhub avatud aknast mu räsitud ja haledalt üksildasele peenisele. Taipan, et kõigil teisel pool siseõue peatuvatel külalistel on olnud imeline vaade mu alakehale, kuid mul on ükskõik, ma näitan seda neile rõõmuga, kuna see on minust viimane osa, mis on endiselt elus.

      Hoian seda käes. Mõelda, see siis ongi kogu selle agressiivsuse, kogu tusatunde ja ärevuse allikas. See asi. Tõmban püksid jalga ja vaatan koridori. Vaatan, ega kusagil ei konda püksata külalisi, ning hiilin siis kikivarvukil oma tuppa, kus ajan habet ja panen riidesse, pakin kotti läpaka, digitaalse diktofoni ja punased Biomedia Groupi visiitkaardid ning olen valmis purjetama ülegenoomse assotsiatsiooniuuringu paralleelsessioonile, kürb kikkis ja ise enesekindlusest pakatamas, õhtusest laksust rahu leidnud, ajakirjandustiiger, kes on valmis kohe teemadele kallale kargama, et meeldida Margotile kontoris, ning temale ju meeldib, kui talle meele järele ollakse, ja mulle meeldib, kui ta saadab mulle lühikese vastuse: „Suurepärane lugu!“.

      Uksest välja astudes peaaegu unustan oma ravimi. Keeran purgilt lastekindla korgi maha ning libistan ühe pisikese tableti oma rinnataskusse, et see pärast sisse võtta.

      Seda tehes märkan, et see ongi viimane tablett.

      Oot, misasja?! Viimane? Ei ole võimalik. Kõlas küll enne nii, nagu oleks neid seal rohkem. Aga pudelis on ainult säilitusaine, millel on inglise, portugali, hispaania, prantsuse, saksa ja itaalia keeles kirjas „mittesöödav!“. See tähendab, et ma pean helistama oma raviarstile ja küsima, kuidas ma Montréalis oma retsepti eest ravimi kätte saan.

      Tavaliselt pean ma mõnd aega ilma ravimita vastu. Päeva või paar. Siis hakkavad mu käed värisema.

      Montréali metroos kõnnivad kõik peale minu nii, nagu teaksid, kuhu lähevad. Vaadake, kuidas see ameeriklasest idioot ringi koperdab ja pimeduses teed kobab. Ma ei suuda isegi piletimüügiaparaati rahuldada! Vajutan muudkui nuppe ja surun masinasse münte, kuid ta põlgab mu iga kord ära. Nean seda neetud Prantsuse masinat, annan alla ja otsustan proovida õnne putkas.

      „Bonjour!“ ütlen ma mehele teisel pool klaasi.

      „Bonjour!“ vastab ta, pea täiesti kiilas ja läikiv.

      Tuletan meelde prantsuskeelseid sõnu, kuid nad kõik tulevad välja läbisegi: verte, chanson, avec, Saint-Tropez, je t’aime ja nii edasi ning sestap ma loobun üritamast.

      „Parlez-vous anglais?“ küsin mehelt.

      „Muidugi, muidugi,“ ütleb ta. „Kuhu te soovite?“

      „Palais des Congrès?“

      „Kuidas?“

      „Palais des Congrès?“

      „Aa, kongressikeskus. Seda võib tõlkida ka inglise keelde. Convention Centre.“ Ta sirutab käe piletite järele.

      „Jah, Kanadas on see arvatavasti centre, mitte center,“ teravmeelitsen ma ja lükkan raha tema poole.

      „Vabandust?“ kallutab ta pead.

      „Ma ütlesin, et Kanadas on see arvatavasti centre, mitte center.“ Kõhistan pisut naerda.

      „Ma ei saa aru,“ ütleb ta ja pilgutab silmi.

      „Vaadake, Ameerika Ühendriikides kirjutatakse sõna center lõpus…“

      Mees СКАЧАТЬ