Montreali deemonid. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järjekordne tilk minu verd. Aga mu hing? Unustage ära. Mul pole hinge. Mu mune muudkui pigistatakse. Lugejad on vampiirid. Inimesed maksavad selle eest, et saaksid imeda. Ma tulen neile vastu.

      Tippides tabab mind üha suurem ärevus ja sügelustunne. Näen silmapiirilt paistvat hiidlaksu, tänase tähtaja lõpust paistvat päästeotsa, mis haarab mind viimaks oma haardesse ja peksab mind oimetuks, sellele järgneb imeline laskumine, see hõrgutav adrenaliinivoog, kui ma taas tunnen end enam-vähem normaalse inimesena, olgu siis kas või pelgaks pooleks tunniks.

      Dan on oma istmel rahutu ja niheleb, krutib raadiot edasi-tagasi, ta on kofeiinilaksu all. Otsime midagi rõõmsameelset ja lustakat, näiteks tantsumuusikat, midagi, mis annaks särtsu, kuid igalt poolt tuleb neid letargilisi seitsmekümnendate hitte, otsekui kõikjal mujal oleks 2011, aga Põhja-Vermontis endiselt 1977.

      „Oeh. Nagu mu isa oleks lastud muusikat valima. Mida kuradit me nüüd kuulame?“ Dan äigab kätega vastu rooliratast. Mina üritan samal ajal Champlaini järve põhjatut sina telefonikaamerasse pressida ning loobun siis sellest mõttest.

      Ning on liiga hilja, mu kallis, nüüd on juba liiga hilja…

      Lauljanna hääl rahustab mind, kuid ma ei tunne seda ära. Ma tean teda, isegi hästi tean, kuid kes ta on? Ta võib väga vabalt olla mõni mu anonüümne eelkooliõpetaja mu mälestuste soppidest. Tean vaid seda, et mu ekskallim Lil uskus temasse oma sügavate ja tusaste mõtiskluste hetkedel.

      Lilith ehk lühidalt Lil. See oli tema nimi. Tal oli kombeks tõusta voodis istukile, tõmbuda kössi, käed ümber põlvede, ja hakata meie suhte kallal tujutsema. Mõtlen hetkeks tema peale, sellele, kuidas ma haarasin ta endasse, sukeldusin õhtuti tema sisse, kustutasin oma nälga tema pehmuse järele, kes ta oli mu käte vahel nii väike. Meenutan siis seda, kuidas ta ei saanud ühtegi orgasmi, kohe mitte ainsatki, ning mõtisklen, kas ta hakkas neid saama siis, kui temast sai lesbi.

      „See on Carole King,“ tuleb mulle tema nimi viimaks meelde.

      „Õigus! Mu ema kuulas teda kogu aeg.“

      „Minu oma ka.“

      Miski minus on surnud, ma ei suuda seda varjata, ma ei suuda enam teeselda.

      „Kurat… keera see kinni,“ ütlen ma. „See lugu masendab mind.“

      „Ära räägigi,“ pahvatab Dan.

      Kuid me ei keera seda kinni. Lapsepõlve meeldivad mälestused naelutavad meid paigale. Oleme hüpnotiseeritud. Lummatud. Kui me vaid saaksime ajas tagasi minna ning olla veel korra süütud väiksed poisid.

      „Kuule, kas ta oli kanadalane?“ küsib ta minuti pärast.

      „Kes? Mu ema? Mu ekspruut?“

      „Ei, tohman. Carole King!“

      „Ma ei tea.“ Kui lugu lõpeb, lülitab Dan raadio välja. Jääb vaid vaikus ja maisipõllud ja oranžid ja punased puulehed. Ning siis jõuame piirile.

      „Härrad, milline on teie omavaheline suhe?“ küsib Québeci piirivalvur energilise aktsendiga ja kahtlustaval toonil. Ta on eskimotaoliste pisikeste pilusilmadega, paks ja karvane, otsekui merilõvi ja morsa armuvili, ning tema nägu katab karjuvalt matšolik punane vunts.

      „Me oleme mõlemad ameeriklased,“ vastan ma ja naeratan. Piirivalvur vaid vahib mornilt ega saa naljast aru.

      „Las ma tegelen sellega,“ sosistab Dan mulle ja paneb oma käe mu käsivarrele. „Ee, ma arvan, et mu kolleeg siin tahtis, öelda seda, härra ametnik, söör, et me oleme ajakirjanikud. Me töötame samas firmas.“

      „Te olete ajakirjanikud, ah?“ mühatab ta, lehitsedes aeglaselt meie passe. Tema j kõlab nagu ž. Ajakirjanikust saab ažakiržanik. „Mis ažalehes te töötate?“

      „See pole ajaleht,“ ütleb Dan. „Me töötame Biomedia Groupis. See on üks internetifirma.“

      „Näidake mulle visiitkaarti.“

      „Kurat,“ sosistab Dan mulle taas, värisevi käsi oma rahakotis lappamas. „Minu omad on kotis ja kott on pakiruumis. Kas sul on kaasas?“

      Õngitsen rahakotist visiitkaardi ja ulatan selle Danile, kes annab selle omakorda piirivalvurile, kes uurib seda väga pikalt.

      „Mis on teie reisi eesmärk?“

      „Aa, me läheme Montréali konverentsile, härra ametnik, söör,“ ütleb Dan istmel niheledes. Ma pole oma heatujulist sõpra kunagi näinud end nii ebamugavalt tundmas. Võiks arvata, et saabume Põhja-Koreasse. Või üritame sealt lahkuda.

      „Kui kauaks kavatsete jääda?“

      „Oh, sugugi mitte kauaks. Mõneks päevaks,“ naerab Dan valjusti ja võltsilt. „Sugugi mitte kauaks, söör.“

      „Me läheme laupäeval tagasi,“ ütlen ametnikule.

      „Kas teil on autos tulirelvi?“ küsib ta, silmitsedes meie üürisedaani külge.

      „Tulirelvi? Ei, ei mingeid tulirelvi, söör,“ naerab Dan edasi.

      „Kas te veate maale illegaalseid uimasteid?“

      „Uimasteid? Haa-haa! Ei, ei mingeid uimasteid, muidugi mitte, söör…“ Dani nägu on nüüd üleni roosa. „Kas sul on uimasteid?“ pöördub ta minu poole.

      „Ei mingeid uimasteid,“ ütlen ma kaasreisija toolil istudes ja oma käsi põrnitsedes. Kardan üles vaadata.

      Piirivalvur lappab meie passe, vaatab oma vidukil eskimosilmadega taas meie poole ning annab passid siis meile tagasi ja viipab, et me sõidaks punasest ARRÊT-märgist mööda. „Bienvenue au Canada,“1 mühatab ta.

      „See oli küll lihtsam, kui ma ette kujutasin,“ ütleb Dan välja hingates ning teeb oma särgi ülemise nööbi lahti. „Viimane kord otsiti auto läbi. Isegi mu kingad.“

      Jõudnud Québeci, märkan, et midagi on teistmoodi, kuid ei adu, mis täpselt. See ei ole maastik ega ka mitte majad, üldse mitte midagi konkreetset. Ning prantsuskeelsed liiklusmärgid mängivad meie navigeerimisoskustele vingerpussi: „Kas see silt tähendab „anna teed“ või „sõiduraja lõpp“?“ uratab Dan ühel hetkel, keerab tiheda liiklusega kiirteele ja peaaegu põrkab kokku ühe teise autoga, mille juht vehib rusikat, laseb signaali ja sajatab meie poole prantsuse keeles, kuid meie oleme kosmopoliidid, kes austavad teisi kultuure, nii et meid see ei loksuta.

      Mida kaugemale põhja poole me sõidame, seda jahedamaks kisub. Taevas on madalamal ja sama sinine kui tolle tedretähnilise ingli silmad hommikusest rongist. Mõtlen taas sellele, kui väga ma tahtsin temasse sukelduda, tõmmata end tema lõhnast uimaseks, juua tema hormoone, kuid täna õhtul ei ole mul ühtegi naist ning ette on näha vaid veel kohvi, veel artikleid ning tohutut sodiplahvatust, mis saadab mind stratosfääri. Kui olen selle ära teinud, tunnen ma alati häbi. Ma tean seda. Ma kannan seda suurt häbi endaga kõikjal kaasas.

      Kiirteel üle viimase künka kihutades näeme aga kauguses paistmas tööstushalli määrdunud plekki hallikassinise taeva ning tumepruuni- ja rohelisekühmuliste mägede taustal.

      „Voilà!“2 ütleb СКАЧАТЬ