Montreali deemonid. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kui sageli sa seda unes näed?“ küsis mu raviarst mõne päeva eest oma Manhattani kabinetis.

      „Eile öösel just nägin,“ vastasin talle, istudes tuttaval nahkdiivanil. „Selles unenäos on midagi uskumatult pahaendelist. Nagu mingi deemon üritaks mind endale saada. Ma tean, et see kõlab naeruväärselt, aga nii see on.“

      Arst vaid naeratas. „Las ma pakun välja teistsuguse seletuse, mis ei hõlma ei deemoneid ega kuradeid, ei kolle ega kotermanne,“ ütles ta. „Sa kirjeldasid mulle klassikalist ärevusunenägu. Me näeme unes asju, mis on meiega juhtunud ärkveloleku ajal, magamise ajal on aju ametis varasemate kogemuste ja tunnete läbitöötamisega. Ja tead, mida su uni mulle ütleb?“

      Ma ei vastanud.

      „See ütleb mulle, et sa tunned, nagu sul poleks kontrolli oma elu üle, oma saatuse üle. Kas on nii?“

      „Ma ei tea. Aga see unenägu on nii hirmuäratav. Ma ei ole ärkvel olles midagi nii kurja kunagi kogenud.“

      „MUIDUGI ON SEE HIRMUÄRATAV!“ kõmises tema hääl, tema kohvipruunid silmad olid ärritunud ning ma märkasin, et sel hetkel oli mu terapeut iseäranis näitleja Al Pacino moodi. „Mõtle nüüd ise,“ nõjatus ta oma toolis ettepoole. „Ei suuda liigutada? Ei suuda karjuda? See on hirmuäratav. See on kõigi inimeste kõige hullem õudusunenägu. Oleksid nagu halvatud, jah?“

      „Aga mida teha?“

      Pikk paus. Kostis varasügisese vihma trummeldamist aknale ning majaseintelt kajasid suruõhuhaamrid ja autosignaalid.

      „Sa pead välja arendama turvise.“

      „Turvise?“

      „Jah, nagu raudrüü. Sa pead end kaitsma. Nagu see sõdur su rahakoti vahel. Sa pead lahinguvarustuse selga panema ja koletise maha lööma. Ära lase endale ligi neid asju, mis sinus ärevust tekitavad. Võta end kokku.“

      „Kuidas ma seda teen?“

      Ta võttis prillid eest ja hõõrus oma meelekohti. Siis pani ta prillid tagasi ninale. „Ma ei teagi, mida sulle öelda. Kuid kui ma seda teaksin, oleksin ma sellest juba raamatu kirjutanud ja teeninud miljon dollarit.“

      „Nii et sina ei usu seda metafüüsikavärki? Deemoneid, head ja kurja? Kas sa Jumalat usud?“

      Ta heitis pilgu oma kuldkellale.

      „Kuule, meie aeg on peaaegu otsas. Aga üks asi on küll, mida ma tahan, et sa teeksid, enne kui sa tuled sealt… kuhu sa seekord minema pididki?“

      „Montréali.“

      „Ja sa oled ajakirjanik? Paranda mind, kui ma eksin.“

      „Olen jah.“

      „Niisiis sa mõistad kirjutada. Nüüd ma tahan, et sa kirjutaksid üles kõik, mida sa näed, kõik oma unenäod, kõik, mida sa mõtled. Kirjuta kõik üles. Ning kui sa Montréalist tagasi tuled, võime sellest rääkida…“

      „Miks te nii palju kirjutate?“ küsib ettekandja minult kohvikus.

      „Ma kirjutan reisikirja Montréalist,“ ütlen talle.

      „Mis ajalehele?“

      „New York Timesile.“ See on esimene ajaleht, mis mulle pähe turgatab.

      „Hm.“ Ta tõmbab sõrmega üle oma roosade huulte ja teeskleb, nagu poleks kunagi seda nime kuulnud, kuid ma saan aru, et see avaldab talle muljet. Siis ütleb ta: „Te ütlesite, et te ei tea, mida teha. Ma võin teile mõne mõtte anda, mida Montréalis vaadata.“

      „Kas see tähendab, et te annate mulle oma telefoninumbri?“ küsin ma.

      Selle peale ta turtsatab ja heidab pea tagasi. See naine naerab nagu eesel, kuid need kõrged staccato helid on imeilusad. Ka mina naeran, see on mu tolle päeva esimene siiras naer. Tema sinised silmad säravad lõbusalt. „Te olete naljakas mees,“ ütleb ta. „Mis teie nimi on?“

      „Adam,“ ütlen ma.

      „Mina olen Gabrielle,“ ütleb tema. „Kui tahate, tulge ülehomme jälle. Siis olen ma tööl.“

      „Võib-olla tulengi.“

      Naine leti taga hüüab Gabrielle’ile midagi prantsuse keeles, Gabrielle hüüab midagi vastu ning see paistab mõlemale nalja tegevat.

      „Ma pean nüüd sulgema,“ ütleb ta ja libiseb toolilt maha.

      „Bonsoir,“ kohman talle ja pistan märkmiku kuuetaskusse.

      „Head õhtut!“ Ja ta kiirustab minema.

      Hôtel Dante tundub juba kodusena. Naasnud tuppa, seisan pimedas peegli ees. Näen väsinud välja. Ma tean, et peaksin magama minema. Pärast kõike seda olen ma ära teeninud kõik kaheksa tundi und. Võtan särgi seljast ja püksid jalast ning proovin pimedas voodis lebada.

      Aga ma tean, et ma ei suuda ilma selleta puhata ning see ei jäta mind enne rahule, kui ma olen seda saanud. See istub siin toas, nurrub nagu kass ja kutsub mind mängima, see hiidlaks, see kaunis, mõnus, imeilus, eufooriline laks, see, mis pühib minema kõik selle päeva pained, lennukid, autod, tähtajad, signaalid, judinad ning küsimused, küsimused, küsimused.

      Keeran end näoga seina poole ning tõmban teki kõvasti peale, üritan silmi kinni hoida ning selle vastu võidelda, kuid tean, et sest pole kasu. Ma olen nõrk, hale ja väeti, Kanada haige mees.

      Alles siis, kui laksujärgne mõnu pärastpoole mu soontes tuksleb ja mu peas taob, suudan ma viimaks ometi minna lasta ning ujuda pimedusse, kõik mu kehajätkud pehmed ja selle võimuses. Ma pole seda mõnd aega teinud, nii et paugu kättesaamiseks pole palju vaja. Ometi virutab see mulle nagu tsunami, lööb pihuks ja põrmuks kõik ärevad mõtted, kõik detailid, kõik mis tahes, veeretab selle kõik tagasi pimeduse hõlma. Just siis, kui saavutan haripunkti, kuulen tänavalt veel viimast korda restoranide, baaride ja kohvikute hääbuvat suminat ning mõtlen kenale ettekandjale Gabrielle’ile, tema silmade pehmele headusele, krutsifiksile tema rindade vahel, ning tunnen häbi.

      Deuxième jour – teine päev

      „Bonjour! Bonjour!“ Niimoodi hõikab püksata mees ühisköögis, hall hommikuvalgus tema karvastele valgetele kintsudele paistmas. Issand, milline peldik! Öö Hôtel Dantes maksab 59 dollarit, tualetid ja dušid on ühiskasutatavad. Sellises paigas peatuvad ainult perverdid või erilised kitsipungad. Uitame siin mööda koridore aluspükste ja pikkade T-särkide väel, ilma igasuguse häbitundeta. See on Montréal. Meile meeldivad karvased asjad. Nii et astu edasi, astu edasi. „Bonjour! Bonjour!“

      Päike on nüüdseks tunginud läbi halli valguse ning peegeldub Mont-Royali puiestee kuppelkatustelt, kelladelt ja telefonipostidelt. Istun ja rüüpan kohvi ning sees torgib piinlikkustunne. Ma ei ole juba mõnd aega kohtunud Gabrielle’i-taolise naisega. Dekoltee ja krutsifiksi Gabrielle. Tema, kes on näinud mu püha Jüri pilti. Ma näen unes ka seda Portugali kirikut. Igal öösel kutsub see mind tagasi. Kaljune rannik päikese embuses. Vana katoliku kiriku valged müürid. Maapealne kivikalmistu: pead vaid kohale minema, ukse avama ja sisse astuma. Ning siis sa näedki seda enda ees klaasi taga kõrgumas, oda СКАЧАТЬ