Montreali deemonid. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Olin 12aastane, kui see juhtus. Mäletan, kuidas mu ema tuli koju ja rääkis meile teadmata kadunuks jäänud kaluritest. Vanaema istus tol päeval lauas minu kõrval, valged lokkis juuksed üles sätitud, punapõskne nägu ebatavaliselt kahvatu, üleni musta riietunud, hoidis kramplikult kinni oma kaelas rippuvast suurest ja säravast krutsifiksist ning rääkis: „Oh, Issand teeb hirmsaid asju, hirmsaid asju, lihtsalt hirmsaid…“

      Vanaema, mõnikord tundub mulle, et ta ainult hirmsaid asju teebki.

      Mälestuslõng katkeb ning ma panen oma rüperaali tööle. Teen brauseri lahti ning login oma postkasti sisse.

      Täpselt selsamal hetkel saan ma teada, et mu ekskallim on surnud.

      Kui ma mõtlen temale, mõtlen ma tema käte peale. Need pole mitte graatsilised ja saledad naisekäed, vaid väiksed ja töntside sõrmedega kätud. Tundsin neid sõrmi väga hästi. Tal oli ka kaunis nimi, Lilith, kuid kõik kutsusid teda lihtsalt Liliks. Ütlesin talle, et armastan teda.

      See juhtus enne seda, kui mina läksin peast segi ja tema hakkas lesbiks.

      Kuidas ma peast segi läksin? See algas siis, kui temast sai minu kinnisidee – tema lõhnast, nendest lühikeste sõrmedega kätest, pikkadest blondidest juustest, sellest mänglevast viisist, kuidas ta mind alandas, õrritas ja ära kasutas. Helistasin Lilile iga päev koju, kuni ta tõmbas telefoni seinast ning kutsus mind „psühhopaadist sitapeaks“. See mind ei peatanud, kuna ma ihaldasin teda ja seda haiglast tundepuhangut, mida tundsin, kui tema keha oli minu vastas.

      Tema oli mu esimene sodi.

      Iga kord, kui Lil mu maha jättis, läksid mu huuled tundideks paiste, ning mitte vaid mu huuled, vaid kuumast verest tulitasid ka mu kõrvad, nina ja kõik muugi, mis mu küljes oli. Millelgi polnud enam tähtsust, tahtsin vaid tema lähedal olla. Ta saatis üle toa elektriimpulsse nagu raadiosaatja, see ajas mind aeglaselt hulluks ning tagus nagu gong mu ajukurdude vahel.

      Ning Lil tuli alati minu juurde tagasi, kuna ta oli alati sedavõrd suures masenduses. See käis lihtsalt. Ta tõmbus oma toas kössi, hoidis kätega ümber põlvede ja pani Carole Kingi mängima.

      Miski mu sees on surnud ja ma ei saa seda peita ja ma ei saa seda varjata…

      Sel hetkel oli ta kõige mõjutatavam ning kui ütlesid õigeid asju, võisid ta panna tegema kõike, mida sa tahtsid.

      Ma ei tea, kuidas ta suri. Mul on siin pressikeskuses vaid ühelt keskkooliaegselt sõbralt saadud lakooniline e-kiri, kus on Lili pilt ja sõnad „In memoriam“. Lil näeb pildil vanem välja, kuid kõik me vananeme. Või ei, tema siiski enam mitte.

      Dan on teisel pool lauda, klõpsib ja toksib ega tea neist uudistest midagi. Otsustan teda sellega mitte segada. „Hei, kuule, jälle suri üks mu vana sõber ära.“ Kelle asi see on? Ma eeldan, et tegu on taas enesetapuga, kuid ma ei söanda seda mulle kirja edasi saatnud semult küsima minna. See, kuidas inimene sureb, tundub olevat liiga isiklik asi. Mu naaber hüppas kolme aasta eest Brooklyni sillalt alla. Päriselt ka. Ta leiti kaks kuud hiljem jõest hulpimast ning tema tuvastamiseks läks vaja hambakaarti. Ta oli võlgades ja masenduses, ütles perekond. See oli ametlik seletus. Ma ei läinud matustele.

      Kolmkümmend kolm aastat! Nõnda palju Lil siis saigi. Kas ma ei peaks tänama Jumalat ja olema rõõmus, et mulle on maa peal vist pisut rohkem aega antud?

      Kuid Jumal ei kuula.

      Kõige rohkem painab mind mu ekskallima surma juures see, et ma ei tunne mitte midagi. Ei tuimust, ei nukrust, ei jalahoopi kubemesse. Ma ei tunne kurbust ega kahetsust selle pärast, et teda nii sageli ära kasutasin. Kindlasti ei tunne ma selle eest vastutust. Mäletan vaid seksi, seksi ja seksi. Mõtisklen pressibüroo elektronlärmi keskel, kui kergelt võetaks minu surma.

      Kas Dan jätaks hetkekski tippimise pooleli?

      Lili unustamiseks ja vaiba alla pühkimiseks kulub terve ülegenoomse assotsiatsiooniuuringu paralleelsessioon, mis kestab umbes poolteist tundi. See on minule pikk, kuid äsjalahkunu mälust kustutamiseks suhteliselt lühike aeg. Õnneks oskan ma hästi unustada ning see sessioon on nii igav ja kuradi tüütu, et ainuke asi, mida ma seal teha suudan, on proovida mitte tukkuma jääda.

      Päritavate haiguste plenaarsessioon on pisut parem. Kõik need sugupuud, seda- ja teistpidi kulgevad jooned, ruudud ja kolmnurgad, põlvkonnast põlvkonda pärandatav tsüstiline fibroos ning järjekordne tühja koha pealt tulnud nali sellest, kuidas eestlasest geneetikaguru Peep Vau põlvneb mõnest iseäranis raevukast viikingist. See nali ei habetu kunagi. See kütkestab minu aju mõnd matemaatika- või ajalookalduvustega osa, seda mõistlikku piirkonda, mis endiselt usub, et kui me piisavalt uurime, saame viimaks kõigest aru. „Me saame targemaks kui Jumal,“ kuulsin Peepu kord nalja viskamas. Aga võib-olla ta ei teinudki nalja.

      Korra sattusin Peepu pikemalt intervjueerima. Tema sekretär juhatas mu ta ülimoodsasse kontorisse, mis asus Tallinna persevestiliku kapitalistliku arhitektuuri keskel – kõik läikiv, puidust ja sile, nagu neile seal meeldib. Üleni musta riietatud Peep oli naaldunud oma nahksesse tugitooli, näol tüdinenud ja stoiline kulmu kortsutav ilme nagu sittuval lohel. Kui ma talt küsisin, kas ta ka ise on oma geenitestimisteenust kasutanud, sain vastuseks innuka noogutuse. Ning kui ma küsisin, mida ta teada sai, nõjatus Peep lähemale ja ütles: „Tead, Adam, ma olen eriline värdjas…“ Siis lasi ta kuuldavale oma valju kõmiseva naerulagina ning lustakus paiskus tema vatsast laavakamakate kombel välja.

      „Peep, mina olen ka!“ ütlesin ma. „Mina olen ka eriline värdjas!“

      „Ah, Adam,“ vaatas Peep mulle oma külmade koobaltsiniste silmadega otsa. „Pärast poolt sajandit parimate vahenditega tehtud geeniuuringuid oleme viimaks avastanud, et me kõik oleme erilised värdjad.“ Tema grimass muutus naeratuseks ning me mõlemad hakkasime uuesti naerma. Seejärel tõi tema sekretär meile lõunasöögi. Suurte pommidega kena tüdruk. Tema pärast oleksin ma peaaegu hakanud Jumalat uskuma. Peaaegu.

      See sekretär saatis mulle umbes kuu aega hiljem meili. Ta küsis, kuidas ma reageeriksin, kui ta juhtuks olema rase. Ma ei vastanud. Ma ei tea, mida ta teha otsustas. Sestpeale pole ma temast midagi kuulnud. Ma arvan, et enam ta rase ei ole, kui ta seda üldse kunagi oli, sest ta pole mult mingit raha küsinud.

      Oo, geneetika, geneetika, meie uusim ja vägevaim kõiketeadja. Mõnikord saadakse näiteks jälile, et mõni laps on sündinud intsestist, kuna vanemate ja lapse DNA on nii sarnane. Teadlased kutsuvad seda leebelt veresuguluseks, mis on viisakam termin tabuks peetava, isa ja tütre, ema ja poja, venna ja õe sugulise läbikäimise viljade kohta. Mõnikord avastatakse aga, et lapse mõlemad vanemad on mõningase vaimse puudega, ning keegi ei tea seda, kuni neid testitakse, et leida puudega lapse sünnidefekti põhjusi. Kuidas saab seda mitte teada? Huvitav küll. Kuidas sa siis ei märka, et su naine on vaimse puudega? Kui tähelepanematu saab olla? Küsisin seda kord Dani käest ning tema pakkus välja, et kui inimene ise on vaimse puudega, ei pane ta kallima puuet arvatavasti tähele.

      Peebul oli aga õigus. Ma olengi eriline värdjas. Ma põlvnen tervest rodust värdjatest. Kui innukalt mu fanaatikust vanaema mu vanavanaisale ka kiidulaule ei laulnud, oli ka too vanamees eriline värdjas. Tal oli kõik olemas ning ta pillas selle kõik oma joovastava kire peale. Ning kui ta viimaks end kokku võttis ja kaineks hakkas, sai ta surma!

      Ka tema isa oli värdjas, kuid teistmoodi. Pealtnäha oli ta haruldane pärl, end ise üles töötanud mees, iiri immigrant, kes 20. sajandi hakul lahkus Belfastist, läks Montréali ja rikastus. Perekond oli toona jõukas ning mu vanaema isa tulevik oli kindlustatud. Tema immigrandist isal oli sepikoda ning suur maja peenes kandis. Too immigrant aga СКАЧАТЬ