Montreali deemonid. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurema osa sellest teada Kardinali käest. Temale meeldis asju mäletada. Tema õele mitte. Vanaema on naine, kes armastab unustada. Vaid aeg-ajalt paotuvad ta huuled ning ta kaevab minu jaoks mõne vana loo lagedale.

      Talle meeldib rääkida lugu Imest. Kui Ime poleks sündinud, poleks ta katoliiklane. Ning kui ta poleks saanud katoliiklaseks, kes ta siis üldse oleks? See naine on kehastunud katoliiklus. Praeguseks on ta 90aastane, tal on lumivalged lokkis juuksed ning kortsuline nägu. Ta on nagu paavst Benedictus XVI omamoodi naissoost teisik. Tol nädalal, kui Benedictus paavstiks sai, hüppasin ma vanaema juurest läbi. Tal oli uue paavsti pilt juba laual. Ta armastab Püha Isa, kes too ka parajasti pole.

      Oma pärisisast rääkis ta väga harva. Mingi mälestus mulksatas pinnale ning hõljus seal korraks nagu millimallikas, läbipaistva, amorfse ja pehmena. Kui talt selle kohta pärastpoole küsida, on ta asja juba unustanud ja asub kaitsepositsioonile. „Miks sa seda vana värki teada tahad?“ keeldub ta rääkimast. Kui küsida näha tema lapsepõlvepilte, vastab ta: „Mida sa sellest vanast kraamist tahad? Ma viskasin selle juba ammu minema.“ Miks ta alati minu eest midagi varjab? Miks ta nii väga kardab, et ma saan teada, mis juhtus tema perekonnaga Montréali linnas kõigi nende aastate eest?

      „Halloo, doktor Di Dio vastuvõtt.“ Seisan nüüd näitusehalli uste ees, Palais des Congrès’ personal seerib sisse ja välja, käes kandikud tühjade kohvitopside ja poolenisti söödud juustuga. Tund on möödas. Ta pole mulle endiselt tagasi helistanud.

      „Tere päevast, vabandage, ma helistasin ennist…“

      „Härra Cruz?“

      „Jah.“

      „Teate,“ ohkab naishääl teisel pool. „Ma andsin doktor Di Diole teie teate edasi, kuid ta kiirustas siit umbes 20 minuti eest minema. Ta ütles, et peab lennukile jõudma.“

      „Misasja?“ Mu käed hakkavad pelgalt selle kuulmisest pisut värisema.

      „Ma ütlesin, et ma andsin teie teate doktor Di Diole edasi, kuid ta on selleks nädalaks juba lahkunud.“

      „Terveks nädalaks?“ Peaaegu pillan telefonitoru käest.

      „Jah, ta sõidab igal aastal sel ajal oma Florida korterisse.“

      „Aga… kas ma saan temaga kuidagi ühendust võtta? Kas teil on tema mobiilinumber?“

      „Andke andeks, härra, kuid ma ei tohi doktor Di Dio isiklikku kontaktinfot kellelegi anda.“

      „Kuulge, ma olen Montréalis…“

      „Kus te olete?“

      „…ja mul on ravimid otsas. Mul pole aimugi…“

      „Härra…“

      „Ses mõttes, et ma ei jõua New Yorki tagasi enne tulevat esmaspäeva. Ma ei saa nii kaua oodata. Lihtsalt ei saa. Palun.“

      Sekretär tundub seda mõnd aega kaaluvat. „Hästi, ma proovin teid ühendada tema isikliku telefoniga.“

      „Tänan teid.“

      „Oodake hetk.“

      Kostab klassikaline muusika keelpillikvarteti esituses, sellele järgneb katkendlik ja ragisev kutsuv toon. Pärast esimest helinat kuulen klõpsu ja seejärel tema häält.

      „Siin doktor Salvatore Di Dio,“ ütleb ta. „Kahjuks pole mul praegu võimalik teie kõnele vastata. Jätke oma nimi ja telefoninumber ning ma helistan teile tagasi. Kui tegu on hädaolukorraga, võtke ühendust minu sekretäriga. Telefoninumber on 212…“

      Vaimusilmas näen Sal „Al Pacino“ Di Diot seal palmipuude ja flamingode keskel, väikse päevavarjuga kokteil käes. Hõõrun oma nägu vastu näitusehalli uksepiita. Siis astun sisse. Saagu tööst minu pääsemine.

      Kott õlal rippumas, kiirustan mööda vilkuvatest teleriekraanidest, lärmakatest robotlikest vaateakendest ja hiiglaslikest kirevatest logodest, minu vari putkade seintel – poolenisti kirjanik, poolenisti koormaeesel. Olen siin selleks, et koht üle vaadata. Konverents on hullumaja, kuid mul on kotkasilmad ja leian kiirelt, keda vaja. Ma tunnen neist nii paljusid. Seal on Matt, ühe Oregoni bioinformaatikafirma heasüdamlik ja sooniline arendusjuht. Enne seda, kui ta sinna tööle võeti, pidas ta Belize’is sukeldumisvarustuse poodi. „Lendasin Oregoni kohale ja mind võeti paugupealt tööle,“ kehitab ta õlgu. Ta on minu moodi: tal pole teadustausta, aga ta oskab meisterlikult jama ajada.

      Siis on seal veel prillidega ja makjavellilik Marcus, kes meenutab mutti. Ta oli Tantratechi müügijuht, enne kui ta sai tolle vihavaenlase Oedipus Technologiesi turundusjuhiks, enne kui ta meelitati suurema palga ja edutamisega tagasi Tantrasse. Küsisin Oedipuse suhtekorralduse kutilt Loult, mis juhtus. „Minu kogemus selliste asjadega on niisugune, et otsekohe, kui sa teatad konkurendi juurde tööle minemisest, näidatakse sulle ust,“ ütles ta. „Tema kirjutuslauad koristati lagedaks ning kraam saadeti talle pärastpoole järele.“ Aga nii need tüübid töötavadki, põrgates firmade vahel edasi-tagasi, otsides pidevalt kõrgemat palka ja paremaid privileege.

      Nii ka kõrend Johnny, irooniast pakatav marokolane, kes enne Nymphogeni üleminekut töötas koos Marcusega Oedipuses. Tema pärisnimi on tõenäoliselt Abdul või midagi sellist, kuid selles tööstusharus tuntakse teda Johnnyna. Tema kasutab „žileti ja terade“ müügimudelit: müü seade odavalt maha, teeni raha tarvikute pealt. „Raha pole žilettides,“ ütleb Johnny silma pilgutades, „vaid terades.“ Ta räägib seda juba aastaid. Kui ma Johnnyga esimest korda kohtusin, nägi ta välja noor, innukas ja näljane. Nüüd on ta külgedelt hall ning ta silmad on pilukil. Ta pole veel nelikümmendki. Kõik vananevad. Kõik lagunevad laiali ja sulavad tulevikuga ühte. Ning ühel ilusal päeval me sureme ning kõik see pole mitte kellelegi krossigi väärt.

      Muide, kõik need tegelased kuulutavad, kui väga nad oma tööd armastavad, mis see parajasti ka ei juhtu olema. „Ma olen õnnelikum kui ei kunagi varem,“ kuulen ma sageli. „Muudan maailma paremaks.“

      Hülgemöla. Ma olen seda tööd teinud seitse aastat. Seitse aastat! Ma olen nagu unes kõndiv, intervjueeriv, märkmeid tegev zombi. Ometi ei reeda mu silmad mu ükskõiksust. Ma oskan oma haigutusi varjata. Hoia suud kõvasti kinni. Lase surve kõrvade ja silmade kaudu välja. Ma valdan seda mängu meisterlikult. Keskpäevaks on mul juba kümme intervjuud tehtud.

      Kuid nemadki on petised. Mine tea, kes neist tõmbab triipu oma täielikult kinni makstud viietärnihotelli sviidis, põrutab oma sekretäri või harrastab seda autoerootilist lämbumismängu, teate küll, kus saab orgasmi end püksirihmaga kägistades. Räägitakse, et niimoodi suri INXSi laulja Michael Hutchence. Ning „Kung Fu“ näitleja David Carradine ka. Ta leiti ühest Bangkoki hotellitoast kapis rippumast. Paistab, et see on popp.

      Me ei tunne üksteist. Me töötame päev päeva järel külg külje kõrval, teadmata midagi oma kolleegide hingepainetest, ning ajame omavahel tühja juttu. Mõnikord tapab keegi end ära või saab üledoosi, meie teeskleme seepeale üllatust ja üritame seda unustada, elades edasi, nagu oleks kõik vanaviisi.

      Me kõik oleme uppumas, vaadates jää alt ülespoole. Ning seepärast ma sodi vajangi, sest üks korralik sodilaks on nagu sepavasar või kirves. Sellega on võimalik jääst läbi murda. Siis saad vabalt hingata, avada silmad ning paariks veiklevaks hetkeks viimaks ometi tunda oma näol päikesepaistet, enne kui vesi taas jäätub.

      Kardinal oli hea lugemusega, valdas ladina ja kreeka keelt ning kuulus salaühingutesse, millel kõigil oli omaenda СКАЧАТЬ