Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

      Umbes selliste küsimustega saabki tegelikult lühidalt kokku võtta temaatikat, mis Eesti-Vene suhteid jätkuvalt pinges hoiab. Tõele au andes pean küll mainima, et pärast toda esimest Domžuri-kogemust pole ükski vestlus nii katastroo-filiseks kujunenud. Küsitud on vahetevahel ikka: tänavatel, kauplustes, korra isegi piiripunktis. Miks te armastate fašiste ja mitte meid? Miks te pronkssõduri ära viisite? Ja kõigil nendel kordadel on inimesed jäänud enam kui rahule selgitusega: me ei armasta fašiste rohkem kui kommuniste ja pronkssõdur viidi pühitsetud mulda papi õnnistuse saatel. Et need säilmed, mis olid maetud tegelikult trollipeatuse alla, said esimest korda kristliku matuseteenistuse ja õnnistuse!

      Lihtsale vene inimesele mõjub selline selgitus väga tugevalt. „Miks meile seda kohe ei öeldud?” on enamasti üllatus väga siiras. Tavaliselt lõppevad kahtlevate küsimustega alanud vestlused hoopis sõbralikumal teemal, näiteks kuidas Tallinna turismireisile tulla; ning minu kinnitusega, et tänaval vene keeles rääkimise eest peksa ei saa. Paljud vanemad inimesed lähevad selle peale näost särama nagu näärikuused. Eriti armas oli vaadata üht eakat hästi rõivastatud vene paari, kes hakkas kohe elavalt omavahel vestlema, et kui äkki tõega läheks Tallinna uut aastat vastu võtma – tuletaks noorust ja mesinädalaid meelde?

      Saan tasapisi pihta sellele, et Tallinn on olnud üllatavalt paljude vanema põlve moskvalaste pulmareisi sihtkoht. Minu meelest oleks see väga hea turisminõks ka nüüdisajal! Ning vene turist on väga hea turist: välismaal nad raha ei loe ning kiitusega ei koonerda. Viisakust ning välimust on neil – minu meelest – keskmisest briti poissmehest või põhjanaabrite vodkaturistist mäe jagu rohkem.

      Mis aga puutub Domžuri ajaloo-arvamusliidritesse, siis veidi hiljem saabus ka nende mihklipäev. Krister nimelt viis sinna õllele me hea tuttava, eestlasest ajaloolase Jaak Valge. Tema uurib just mainitud perioode ning räägib ka head vene keelt. Minu silmad kahjuks seda kohtumist ei näinud, aga naeru pugistav Krister vahendas seda mulle. Nimelt olla stoilise olekuga Jaak ajanud ajalooliste faktidega mõnel mehel turja nii punaseks, et ühel hetkel hakkasid neil sõrmed rusikatesse tõmbuma. Asi läinud koguni nii palavaks, et muidu rahumeelne Krister kargas ise püsti ja ütles, et ta tõi sõbra siia juttu ajama, ning kui sõnadest enam ei aita ja on vaja tapelda, siis alustatagu temast.

      Žest mõjus, vihameel olla silmapilkselt lahtunud ja vahepeal ärritunud tegelased tulid Kristeri ette vabandama selle eest, kui nad tema sõpra solvasid. Taas väga venelik tegevus.

      Esimesel DomŽuri külaskäigul jätab mulle kõige eredama mulje Vadim, süsimustade silmadega tõmmu mees, seesama, kes mulle piiratud vene keelt ette heitis. Iga viinapitsiga muutub ta jutt üha huvitavamaks – tüüp on pidanud igasuguseid ameteid, ja olnud ka eriteenistuses. Mida see täpsemalt tähendab, ei ole ta nõus selgitama. Igatahes on ta roninud oma pruudile neljandale korrusele ühikasse järele, elanud üle „põrgu” Afganistanis ja armastab üle kõige oma pisikest tütart.

      On südantsoojendav kuulata, kuidas enne nii järsk mees pehmub nagu jäätis kevadpäikese käes. Ta räägib, kuidas juba beebist peale on ta üritanud iga vaba hetke tüdrukuga veeta, võtnud ta kõhukotiga kõikjale kaasa ja vestnud vanu häid muinasjutte õiglusest ja headusest. Ning kuidas ta ei taha kuidagi panna oma last Moskva lasteaeda, sest seal käivad „mustade” lapsed, kel pole kombeid ega kultuuri.

      Tõstan veidi kulme ja Vadim selgitab. Need on Kesk-Aasia endistest liiduvabariikidest niinimetatud gastarbeiter’id, kes on Moskvasse tulnud odavaid töid tegema. Usbekid, kasahhid, kirgiisid. Neil olevat teistsugune mentaliteet ja olek. Nad ei austa inimest, nendib Vadim kurvalt. Mida ta täpsemalt selle all silmas peab, ei õnnestu aru saada, sest viinakarahvine on me eest läbi käinud juba vähemalt kolm, igaühes vähemalt 300 grammi vodkat sees. Ja mina, nagu öeldud, limpsin rohelist teed. Teist kannu juba. Kiidan end mõttes selle eest, et ei hakanud Vadimilt teist korda üle küsima: „Aga teie ise olete Kaukaasiast, eks ju?”

      Umbes sel hetkel saabub mu kõrvale tagasi Krister ja Vadim muutub veel härdamaks. Ta vannutab meid kindlasti tema ja ta tütrekesega välja jalutama minema. Lubame ja hakkame vaikselt kodu poole sättima.

      Baar hakkab samuti uksi sulgema: Moskvas on enamik lõbustusasutusi lahti maksimaalselt kella 24ni, sest metroo lõpetab liikumise kell 1 öösel ja enne seda tahavad ka kaugemate kantide inimesed koju saada. Baaridaamist rääkimata. Takso on aga kallis ja ka niinimetatud piraattakso, see tähendab suvaline tee kõrvale hääletatud masin võib öösel uskumatult kenasti koorida. Targem siis juba ühiskondliku liikuriga turvaliselt tuttu saada.

      Öö läbi pummeldamisi Moskvas – nagu Tallinnas kombeks – pole ma eriti näinud. Peod raugevad ikka hiljemalt kell pool üks öösel, kui inimesed vähegi koju tahavad liikuda.

      Iseasi on muidugi külaskäigud, kus inimesed kogunevad üksteise köökidesse klõmakaid viskama. See on muuseas hästihästi venelik. Taskukohane, südamlik, täis toredat muhedat vestlust ja pisikesi maitsvaid marineeritud seeni. Või minitomateid. Minagi õpin külmkapist leitud asjadega kiiresti lauale väikseid imesid korda saatma. See on nimelt üks vene naise tunnus: võluda igalt poolt suupistelaud välja. Khmm, pole just keeruline, lihtsalt tuleb regulaarselt külmkapivarustust täiendada pisukese leivakese, juustukese ja heeringakesega. Muu eest hoolitsevad jääkapist võetud viin, hea tuju ja toredad külalised.

      Köögiistungi käigus saab kuulata täpselt seda muusikat ja ajada maailma asju just nii kõvasti, kui enda hing ihaldab. Naabritest hoolimata. Meie enda korteriski oleme nende aastate jooksul nii mõnelgi korral olnud tunnistajateks, kuidas riiklikel pühadel, eriti 8. märtsil (oi, kuidas moskvalased armastavad seda päeva!) muutub ülemise õmblusmamsli korter eriti rõõmsaks – esiteks on kuulda laulujoru, siis tülikära, siis paari kriiset ja matsu (see on koht, kus võitlev feminist minus tahaks korda majja lööma minna), seejärel leppimisnuukseid ja Vene hümni laulmist vanade, Nõukogude Liidu hümni sõnadega.

      Kuid algatuseks on mul Venemaa kõrtsikultuurist enam kui küllalt. Ei, edaspidised päevad enne mu tagasisõitu veedame parkides unistades. Abieluettepanek keerleb mul ikka silme ees, nagu pisike isiklik paradiisiaiake. Ma ei taha kedagi seda mõtet segama, tahaks kohe, siinsamas Moskvas lihtsalt kahekesi selle ära teha!

      Küsime isegi Eesti saatkonnast, kas nad ei tahaks meid paari panna – Eestis pääseks nii igasugusest mittevajalikust butafooriast nagu kleitidest, kutsetest, pikkadest laudadest ja muust taolisest tüütusest. Konsul naeratab ja ütleb, et kahjuks pole see võimalik – kuigi nad enda sõnul korraldaksid vahelduseks hea meelega matuste asemel ka pulmi.

      Ühel hommikul vahetult enne mu äralendu saabub aga telefonile sõnum. Selgub, et Vadim on külaskäiguideed tõsiselt võtnud ja soovibki, et me tema poole Moskva äärelinna külla sõidaks. Ühtlasi lubab ta näidata, kuidas elavad Venemaal tõeliselt rikkad inimesed. Noh, pojehhali11 siis!

      KUTSUN TEID OMA ARMUKESE JUURDE!

      „Noh nad… nad on veidi modernistlikumad, СКАЧАТЬ