Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis lükkas saatus mulle ette mitu võimalust heita pilk slaavi naise hinge. Ning see vaatepilt, hoiatan ette, on ühtaegu nii ilus, ülev kui ka hale. Muuseas, ärge tehke kaugele ulatuvaid järeldusi, kui ei tea, kui hale meie, eesti naiste hingepilt võib omakorda neile tunduda. Meie oleme nende jaoks külmad, aeglased ja mõttetult iseseisvad. Võrdsetel alustel partnerlussuhe mehega on ilmvõimatu asi, sest mehega ju ei saa sõber olla, liiati siis veel oma mehega!

      Esimene võimalus piiluda slaavitaride hinge oli ajakirjanduslik. Juba enne seda, kui Moskva mu ellu tuli, pakuti mulle terves Baltikumis vene keeles ilmuva ajakirja Lilit eestikeelse väljaande peatoimetaja kohta.

      Ma ei pidanud pettuma: ka Eestis leidis Lilit kiiresti oma lugejaskonna. Pikad analüüsivad artiklid ja ajalooliste persoonide lookesed olid kindel hitt. Kuid konks, mis pani mind kukalt kratsima, oli kusagil mujal. Nimelt oli pea kõikidesse suhtelugude algmaterjali vaikselt sisse põimitud eesti naisele üsna võõras eluhoiak: naine annab mehele koduse paradiisi ja vastu saab majandusliku heaolu.

      Kui Moskva mu ellu jõuab, siis näen, et see ongi vene naisi laias laastus iseloomustav käitumismall. Sina, naine, oled kuninganna ja mees peab seda sulle võimaldama. Vastutasuks annad sina talle kogu oma tähelepanu ja hoolitsuse, oled talle kokk, diiva ja prostituut. Ja kui mees leiab teise, siis järelikult polnud sa enam ise tasemel. See ongi too modernism, mida mu sõbranna silmas pidas. Minusugune kapifeminist saab Moskva elu alguses mitmel korral puhiseda, kord irooniliselt, kord vihaselt.

      Esimese õppetunni Vene pereelu teemal annab seesama meie Vadim.

      Külaskäiguks määratud päeva hommikul selgub ootamatult, et Vadimi naisel on ema haigeks jäänud ja et naine sõidab maale ema ravitsema. Noh, heakene küll, tütar pidi ju koos meie ja isaga jalutama tulema? Päris nii Vadim seda ikka ei mõelnud.

      „Naine ei luba tütart minuga üksi välja, ja vanaemal oleks kah lapselapsest rohkem rõõmu,” pobiseb ta telefonitorru. Ja nii räägib mees, kes alles mõni õhtu tagasi rääkis uhkusega, kuidas ta lapsega juba beebist peale igal pool koos käib. Nojah, kui ema just kaasas on.

      Kuid Vadim nõuab ikkagi, et me temaga välja läheksime. Ma olen kahevahel, sest järgmisel hommikul pean lennukiga Tallinna tagasi sõitma, et tööle jõuda. Vadim ei anna alla, vaid käib peale nagu uni. Kohtume temaga taas DomŽuri teelauas. Täna on mees kaine ja kuidagi eriti sõnaaher, joob vaikselt oma teed. Kogu tema olek meenutab kolleeg Jüri Pino kirjeldatud joodikmehe viimast staadiumit: õhtul on ta suur, öösel joogi lisandudes hiiglasuur ning järgmisel päeval pohmelliga tilluketilluke. Vadim avanebki alles siis, kui tellime lauda konjakit.

      „Ma vabandan, et naisega nii välja kukkus,” lausub ta siiralt. „Aga ma ikkagi näitan teile, kuidas venelased elavad. Me sõidame hoopis mu armukese juurde!”

      Ma näen kõvasti vaeva, et kulme üllatusest mitte kukla taha tõsta. Et siis – kuidas? Krister irvitab nagu inimene, kes puutub üle hulga aja kokku tuttava nähtusega. Kui ta omal ajal Moskvas oma tulevase elukaaslasega lähemalt tuttavaks sai, selgus hiljem, et tolle ametlik abikaasa elas veel eksnaise juures. Järgmistel aastatel ma enam ei üllatu, vaid harjun ära sellega, et meestel, kes liiguvad seltskonnas ühe naisega, on kodus lapsi kantseldamas keegi teine. Topeltsuhete populaarsus on Moskvas ajastuvärk.

      Hiljem loen Moskva feministide nukraid analüüse, et kahjuks on megapolist tabanud meestenappus. Moskva kui suur keskus koondab endasse hordide kaupa ilusaid, andekaid ja üksikuid naisi. Meestel on aga Moskvas enamasti ikka üks või kaks saatuslikku viga küljes: kas nad on lorud või joovad nii, et maa must, või mõlemat. Nii et mees, kel on hea välimus, natukenegi kombeid, raha, oskust viinaga piiri pidada (loe: mitte end kohe hommikul täis juua)… see mees saab kohe sappa naiste järjekorra. Nende omavaheline võitlus on äge, kus liiderlikkuses on süüdi vaid konkurendid ja mitte kunagi põhiauhind ise.

      Peamiselt kasutatakse niinimetatud kurnatud maa taktikat. See tähendab, et naine, kelle närvid vastu ei pea või kellel võidujooksust esimesena hing täis saab, süüakse mängust välja. Allesjäänu üritab kiiresti oma positsioone tugevdada ja abielusõrmuse sõrme saada, enne kui uued ja nooremad konkurendid platsile tipivad.

      Kuid mis saab sellise käitumismustri juures naiste eneseuhkusest, küsivad feministid nukralt. Kõik suhted saavad nii juba algusest peale kiiva juhitud, kui kogu töö abielu õnnestumise nimel on naiste õlgadel – sa pead olema igas mõttes tasemel ja hoidma suu kinni, et meest mitte mingil juhul pahandada. See tähendab, kui sa muidugi ei taha temast ilma jääda, aga ükski korralik venelanna ei taha.

      Moskvas on ikka veel levinud arvamus, et igal õigel naisel peab olema mees – ükskõik, millisel kujul. Ja see tähendabki seda, et abielusõrmus on siinmail vinge tegija. Anton näiteks on suutnud oma 37 eluaasta jooksul olla juba neli korda abielus, kaks korda küll ühe ja sama neiuga. Miks, küsin.

      „Nooh, kas tead, vene naaised, nad taahavad abieelluda,” venitab Anton talle iseloomulikul viisil eesti täishäälikuid. Ja lisab siis, et kui e i abiellu, siis tehakse vaese mehe elu põrguks.

      „Mina enam… kak budto12 – ei taha. Aitab.”

      „Arusaadav!”

      Anton teab selle peale rääkida hirmujutte otsusekindlatest slaavitaridest. Ta pajatab loo sõbrast, kes teeb vea, kui annab provintsi komandeeringusse sõites järele kohalikule kaunitarile, kes ta pikema jututa enda koju voodisse viib. Töölähetus läbi, lahkub mees rahuldatuna ning õhusuudluste najal tagasi Moskvasse, kus ootavad pärisnaine ja lapsukesed. Ühel hommikul aga heliseb uksekell ja üllatunud perenaisele vaatab uksel vastu seesama provintsikaunitar, kes on tulnud, kohver käes, Moskvasse asju paika panema. Niinimetatud pärisnaisele teatab ta bravuurselt, et sina paki nüüd oma asjad, mina tulin oma mehe juurde. Kuidas see lahenes, ei ole teada, aga Antoni meelest on loo moraal lihtne – mitte ühegi sellise provintsitibukesega mitte iialgi tegemist teha, ja kui teha, siis mitte kunagi anda talle mingisuguseidki enda kontakte.

      „Seda nad ainult tahavadki – saada mehele ja veel Moskvasse!”

      Moskvas on sellest nähtusest tehtud isegi reality-seriaal „Jelena iz Polipropilena” („Jelena Kaltsukubulast”, nii võiks seda tõlkida). Polipropilena pole linna nimetus, see tähendab slängis midagi stiilis polüesterkaltsukubu või muud sellist, mõnitades provintsitaride tuririietust. Saates otsib kolkakülast pärit keskpärase välimusega neidis endale 30 000 Moskva miljonäri seast meeleheitlikult abikaasat. Seriaal on saanud korralikku kriitikat, sest esiteks ei usu keegi, et peategelaseks olev neidis tõepärane on. Arvustajad kahtlustavad Jelena rollis kolkateatri näitlejannat. Keegi ei saa ju päriselus nii loll olla! Teiseks aga kurjustatakse selle kallal, mis signaale võib seriaal tegelike kolkaküla-tuhkatriinudele anda, kes ei oska tsirkust läbi näha. Et tule Moskvasse, riietu minisse ja riputa end meestele kaela? Ning voilà, oledki kuulus ja mehel? Tundub aga, et ega kolka-Leenal eriti õnne pole. Seriaal käib juba teist hooaega ning kröösused ei võta vedu.

      Ka päriselus on neid „polipropilena’sid” piisavalt. Veidi aega hiljem, kui me juba abielusõrmuseid kanname, ujub Kristerilegi ühes restoranis ligi mikromini ja liibuvate saabastega tudengineiu. Krister jutustas mulle, et esmalt käskis näitsik endale välja teha, siis hakkas aga küsima, kus ja kellena mees töötab. Kõik oli kena niikaua, kuni neiu märkas sõrmust. Ja küsis kohe slaavi temperamendile omase otsekohesusega:

      „Oled abielus, ja meeldib?”

      Jah, vastas siiralt üllatunud Krister.

      „Ahah. Austan,” vastas kaunitar ja leidis kiirelt põhjuse lauda vahetada, jättes naerda turtsuva Kristeri üksi enda tellitud sakuskat pugima.

СКАЧАТЬ