Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde sõitmiseks tuleb auto võtta. Ehk tänavalt piraattakso hääletada. Ja siis tuleks ka veidi suupoolist kaasa võtta – ega meil ole ju midagi selle vastu? Otse loomulikult mitte.

      Läheme üle lärmaka ja suitsuse Uus Arbati tänava. Milline kontrast paralleeluulitsa, ajaloolise Vana Arbatiga. Kokku aga tekitavad nad Moskva ühe keskarteri, kus asuvad suurte firmade kontorid ja kus liigub alati palju turiste. Vana Arbat on tänapäeval mõeldud vaid jalakäijatele. Tegelikkuses tähendab see, et seal on igat masti tänavaharjuskeid, kes üritavad sulle pähe määrida kõike alates suveniiridest kuni portreejoonistusteni.

      Muide, Vanal Arbatil on üks eriti lahe koht. Seal asub grafitimälestussein Kino varalahkunud solistile Viktor Tsoile. Igaüks saab sellele seinale panna kirja oma järelehüüde. Linnavalitsus tahtis mõned aastad tagasi seina üle võõbata, kuid pahameeletorm lainetas üle terve endise Nõukogude Liidu, sest Tsoi ja tema bänd Kino on kõikjal Ida-Euroopas kultusbändi staatuses olnud nende seas, kes olid üheksakümnendatel noored.

      Vadim tüürib lillepoe juurde ja hakkab selle omanikuga usinalt kauplema. Tundub, nagu oleks tegemist elu ja surma küsimusega, et Vadim oma armukesele soodsa hinnaga kimbu roose saaks. Viimaks ulatab tülpinud müüja talle ühe õiekese, mille võidurõõmus Vadim mulle ulatab. Palun! Mulle hoopis? Olen nii hämmingus, et ei taipa olukorra ilmselget koomikat arvestades naermagi hakata.

      Püüame autot ja Vadim asub juhtidega taas läbirääkimistesse. (Venemaal on nimelt väga levinud, et tavalised autod mängivad aeg-ajalt taksot.) Alles kolmas masin, igast küljest kiuksuv Lada-logu, sobib meie kangelasele. Ja sõit läheb kohta, kus olevat Vadimi sõnul nii kallid poed, et kohalikud sealt midagi ei osta, inimesed toovad kogu oma kraami väljastpoolt linna. Sõidame-sõidame, akna taga heljub igavene Lasnamäe: suured, kuni 36korruselised paneelelamud, igaühel rõdud kinni ehitatud nii, nagu omanik on suvatsenud. Kus see rikkurite rajoon siis on?

      Siin, siin, ütleb Vadim ja seletab, et need on igati luksuslikud majad, enamasti uued, ehitatud kümmekond aastat tagasi. Neelan kahtluse alla ja otsustan lihtsalt vaadelda, kuhu meid siis viiakse. Vadim näeb Lada esiistmel oma kõhetust kujust hoolimata välja nagu puhevil isakalkun, lõug tänavavalguse vilksatustes sinetavalt kumamas.

      Jõuame kohale. Hämar majadevahe on autosid pilgeni täis tuubitud, nii et meie piraattaksojuht keeldub sisse keeramast. Valgustus on tõega vilets, mis ei veena mind „miljonäride” rajooni saabumise suhtes. Hiljem kuulen teistelt moskvalastelt, et Rubljovkasid on mitu, üks neist on tõepoolest eraldi piiretega kaitstud villade rajoon, teine aga sellele eelnev magala. No umbes nii, nagu Eestis on Tiskre ja sellele eelnev niinimetatud vaeste Tiskre, kus on tavaline endise kolhoosialeviku arhitektuur.

      Vadim on pidevalt telefoni otsas, jagades käsklusi ja saades juhtnööre. Selgub, et neiule on vaja ühte ja teist veel kaasa osta – viina ja šampuse me juba saime. Vadim tüürib meid majade ees olevate ratastel putkade poole, mille luugist paistavad värsked köögiviljad. Ta sõna otseses mõttes käsib meil Kristeriga osta paar kilo tomateid, kurke ja viinamarju. Ise kaob ta arve maksmise ajaks sujuvalt teise putkasse. Ostame vajaliku ära ja kohtume ukse taga Vadimiga, kes taas kurdab, kui kallis kõik on. Muigame – see teatrietendus on juba tuttavlik.

      Otsime hoonete rägastikust üles õige ukse ja vajutame kella. Uks avaneb ja igavesti logisev lift viib meid üles, 20. korrusele. Korteriuks paotub ja selle vahelt vaatavad vastu koduses flanellhommikumantlis noorepoolse naise ehmunud silmad. Uks lendab paugatades kinni, selle taga kostab vaikset ohkamist: gospodi13!

      Vadim koputab uuesti ja ütleb midagi stiilis, et ära ehmata, lilleke, ma tõin sulle külalised Eestist, kes on sellest hoolimata normaalsed inimesed. Ta jätkab uksesilma meelituste puistamist, ise irvitades ja mulle silma tehes.

      Viimaks uks avaneb. Kastanikarva juustega ja nüüd kenas kleidikeses naine kutsub meid kohmetult edasi. Selgub, et ta sai alles nüüd aru, et külalisi on peale Vadimi veel tulemas. Ta vabandab külma vastuvõtu üle. Vaatan nördinult Vadimi poole, kes istub juba nagu õige mees kunagi esiku nurgas tugitoolis ja käsib meil saapad jalast võtta. Otsustan, et edaspidi kuulan tänase õhtu jooksul Irat – nii on naise nimi.

      Ira korter tundub mulle esimesel hetkel nagu küülikuurg Lewis Carrolli teoses „Alice Imedemaal”. Esialgsel pilgul väike, kuid iga nurga taga avaneb mõni uks, mille tagant tulevad uued tegelased välja. Õhtu jooksul saame niipalju aru, et korteris on vähemalt viis tuba ja et Ira elab siin oma ema-isa ja noorema õega.

      Korteris on tehtud korralik euroremont. Kellegi veider sisekujunduslik maitse on seda õnnistanud tumedate metallikportede-tapeetidega. Need on omakorda varustatud kõikvõimalike iluliistudega, mis paneelika madalaid lagesid arvestades liiga röögatud ja suruvad tunduvad. Aknad on kaetud raskete kardinatega, mille taga roomavad tänavavalgustuse varjud.

      Kuid üldmulje on kummaliselt soe ja turvaline. Või tekitab selle tunde veidi väsinud silmadega Ira, kellest õhkub tohutut hoolitsemise vajadust? Esikuhämaruses tundus ta oma lühikese kleidikesega üsna plikake olevat, kuid köögilambi eredas valguses näen silme juurde joonistunud kanavarbaid. Pakun, et ta on umbes 35–40aastane.

      Iral on köögis pastaroog pooleli. Pakun end köögitoimkonda appi, kuid Ira tõrjub ettepaneku malbelt naeratades. Küll aga pakub ta mulle köögis istet ja valab punast veini. Tükeldan talle kastmesse veidi tomateid ja vabandan, et saabusime nii ette teatamata. Õbluke Ira muutub selle peale veel malbemaks ja ütleb, et pole hullu, häid inimesi on ikka tore kohata. Ja nii me rõõmsalt vestlemegi, lihtsate lausetega, nii et ma aru saan; pastast, kokandusest, ilmast, reisidest ja Eestist – Irale see koht meeldib, sest tema noorem õde töötab meie maal.

      Ohhoo? Selle peale kutsub Ira ühest tagumistest tubadest õe Katja ning palub seltskonnaga ühineda. Tõmmu, miniatuurse kehaehitusega ja punaseks lakitud küüntega Katja on märksa iseteadlikum ega heida Vadimile, kes nurgas viinapudelit lahti korgib, mitte ühtegi pilku. Ta tunneb paari sõna eesti keelt, kuid eelistab suhelda täiuslikus inglise keeles. Jah, ta töötab merelaevanduse vallas ja käib tihti Eestis komandeeringus.

      Vadim protesteerib, et miks Venemaal räägitakse võõras keeles. Katja ei tee temast väljagi ja jätkab. Haistan varjatud tormi – ju pole noorem õde sugugi vaimustunud sellest, et vanem on häbematu armukese mõju all. Pakun ise kiiresti välja, et edasi võiksime rääkida vene keeles, kuna seda me kõik oskame. Või peaaegu oskame.

      Iral saab pasta valmis ning see on erakordselt hõrk. Naudime sööki, limpsime veini (kellel oli rumal idee osta kaasa viina ja šampust? Õige, Vadimil.) Teed joome elutoas, kus on parasjagu hakanud kohalik telehitt „Jäätantsud tähtedega”.

      Olen siiralt vaimustuses. Uisutamine on mu lapsepõlveunistus, mida ma kunagi täita ei saanud, sest mul polnud hoolimata pidevast näärivanade ja jõuluvanade painamisest uiske, ja ma ei õppinud sellest tulenevalt ka uisutama. Seda heldinumalt vaatan ma, kuidas vene uisutähed on kohalikest staaridest koolitanud paari kuuga täiesti nauditaval tasemel jääl tantsida oskavad tegelased. Ja millised kostüümid, milline koreograafia!

      „Mis, sa tahad öelda, et sa ei tundnud ära, mida nad etendasid,” torkab Vadim. „Kui ignorantne sa saad olla, see on ju nõukogude filmiklassika, mille järgi nad uisutavad!”

      Olen hämmingus. Tõepoolest, meloodia oli nagu tuttav, kuid film ei tule kohe kuidagi meelde. Ega tule ka Vadimile, kui aus olla. Igatahes kordab ta, et see on klassika ja et ma peaks seda teadma, Nõukogude Liidus sündinuna. (Aastaid hiljem õnnestub mul teada saada, et tegemist oli tõepoolest menu-filmiga „Armastus tööpostil”, mis räägib loo sellest, kuidas malbe üksikisa üritab karjääri nimel oma naisbossi ära võluda.)

      Mul hakkab Vadimist vaikselt küllalt saama. Küsin Iralt, kus ma võiksin suitsu teha. СКАЧАТЬ