Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõbrad, pärismoskvalased, on siin nutikamad: nad ei käi peaaegu kunagi väljas söömas. Ja joomas käivad nad ka vaid odavamates kohtades. Teile meeldib ikka turisti mängida, irvitavad nad meie kalduvust aeg-ajalt mõnes kenas kesklinna vabaõhukohvikus viletsa salatinatukese ja supitilga peale 40 eurot magama panna.

      Mis puutub toiduainete valikusse, siis see on suurtes poodides muidugi mõnevõrra parem, kuid mitte kvaliteetsem. Saab ka selgeks, et liha on ohuallikas number üks. Palju kirutud euronõuded, nagu ma saan tulevaste Moskva-aastate jooksul selgeks, on väga head asjad! Nimelt ei taga miski ka suures poes, et müüdav liha on hea – seda kinnitab eriti vihane bakter, mis laamendas mu sisikonnas kaks päeva pärast suure Perekrjostoki kauplusteketi böfstrooganovi söömist. Tuletame kiiresti meelde lapsepõlves korrutatud kätepesumantrat, sest isegi kui toorained on puhtad, on siinmail kerge korjata tänavalt igasuguseid pisikuid kaasa.

      Vaja on ka uuesti omandada emade oskus liha värskust silmaga hinnata. Ja muidugi leida usaldusväärsed kaupmehed. Meie jääme alles aastakese möödudes rahule kahe ümberistumise kaugusel (ehk Moskva mõistes poolel teel pärapõrgusse) asuva Izmailovo turuga, kus asub otse tootjalt pärit liha müüv lett, mille kaup on alati värske. Ja mille külmletid on ka tegelikkuses sisse lülitatud, mitte ei ürita ostjaid ära petta nurka riputatud pirnikese põletamisega.

      Poodides selguvad ka kummalised hinnatasemed: pakk või purk purustatud tomateid on ülikallis, samas pudel head Armeenia või Dagestani konjakit enam kui soodne. Turgudel saab täiesti taskukohase hinnaga osta lambafileed või jäneseliha – kaup, mille eest kodumaal tuleb kordi enam välja käia. Raalin üsna kiiresti välja, et kõik venemaine on sõbraliku hinnaga, Euroopa Liidust tulev kaup aga tulikallis. Eriti kohv, mida harjume edaspidi suurtes kogustes Eestist kaasa tooma.

      Kohviga on üldse kummalised lood: see on samas hinnas veiniga ja seda peetakse suureks luksuseks. Tavakodanik joob lahustuvat kohvi või nii lahjat segu, mis heal juhul sobib vaid nimetuse „helepruun löga” alla. Nii jubedat kohvi olen varem ainult Ameerikas saanud. Kena tassike cappuccino’t maksab kohvikukettides kuni 200 rubla ehk viis eurot. Kui kaasa osta, võib saada 20 protsenti odavamalt, kuid ikka on kallis. Mina olen aga Eestis harjunud ringi jooksma, käes kaheeurone kohvitops. Moskvalased räägivad, et kuna kohv on kallihinnaline eksklusiivkaup, siis käiakse linna peal papist topsiga kekutamas ja laia lehte mängimas. Ning noored arglikud neiud käivad kallites kohvikutes üksi laua taga raamatut lugemas. Selle eesmärk pole mitte niisama mõnusalt aega viita, vaid anda välja signaal: otsin seltsilist, soovitavalt vastassoost. Seda räägib mulle üks kohalik ajakirjanik, kes pikka aega välismaal elanuna hakkas Moskvas kohvikus piimakohvi kõrvale ajaviiteks raamatut sirvima ja sattus kolleegide ilkumise alla – noh, Maška, sina ka siin mehejahil?

      Krister see-eest tunneb end uues linnas hästi, sest soodsa hinnaga kesvamärjukest saab juua otse tänaval, mille eest Eestis tuleks kuri politseionu õiendama. Moskvas, olge lahked, pole õlu alkohoolne jook. Krister räägib silmade särades, kuidas tema esimene ja siiani tugevaim mulje Moskvast oli kümne aasta eest see, kuidas jõhkra pakasega kõndisid tänaval õrnad neiud, ühes käes jäätis ja teises õllepurk.

      Kohalikud armastavad üldse vabas õhus napsu võtta. Kui ilm vähegi lubab (loe: kui on –15 kraadist natukegi soojem), kerkivad pargipinkidele pisikesed napsulauad šampuse, vodka ja sakuskaga. Ning nende ümber rõõmsad elavalt vestlevad inimesed, kelle seas on enamasti keegi mõne muusikariistaga. See näikse olevat aastakümnete-pikkune traditsioon. Üks mu tuttav keskealine ameeriklanna meenutab siiani heldimusega, kuidas ta 17aastasena Moskvasse reisile sattus ja vene poistega pargis vodkapiknikke pidas.

      Taolised meelelahutused leiavad siiamaani aset, ainult et nüüd on piknikel ka kohalikke neide näha. Toona polevat tüdrukuid kodust välja lubatud. Miilits üldjuhul pidulisi kiusamas ei käi, kui nad just väga silmanähtavalt ei lälla, sest kange alkoholi avalikus kohas tarbimine on Moskvaski keelatud. Ükskord juhtusime peale, kuidas noor vormikandja üritas Arbati tänava alguses takistada kahte kasukas neiut šampust joomast. Beibed saatsid piimahabeme üheselt vene keeles suguliiget tähistavasse kohta ja tundsid end hästi edasi. Miilits imbus vaikselt minema, kõrvad punased.

      Õnneks avastame üsna pea, et mitte kõik kõrtsid pole hirmkallid. On ka täiesti normaalse, Eesti mõistes keskmise Tallinna hinnatasemega kohti. Alati saab mõõduka raha eest söönuks Lido-laadses sööklaketis Grabli või Vene rahvustoitu serveerivas Jolki-Palkis või Ukraina kööki pakkuvas Kortšma ketis. Nendesse kohtadesse tuleb ka Anton meiega kaasa, tema on oma kulutamiste poolest pigem meie moodi, mitte tavaline moskvalane: peab ikka vahel ilusas kohas süüa saama, muidu pole elul ju eriti maiku ega mõtet. Sushit viib ta meid sööma To Da Sjosse, hinnad on seal raudselt soodsamad kui kuskil mujal – sushi tundub olevat üldse moskvalaste rahvustoit. Odavalt ning põnevalt trimpama saab aga minna näiteks endise ajakirjanike liidu baari, mis on Moskvas tuntud kui DomŽuri kohvik.

      AJALOOTUNNID DOMŽURIS

      Meie Moskva-kogemuse esimene nädal on nagu sulnilt õhetav sügisunenägu. Ühegi erandita väga ilusad ja soojad ilmad, ainult jaluta ringi ja tutvu linnaga! Putkadest saab kohalike kombel soodsa hinnaga õlut ja kalja ning metroopeatuse juures mängivad tänavalaulikud, kes võidaksid Eestis iga superstaarisaate. See kontsert on kõigest paari rubla eest, kui viitsid need moosekandi ees olevasse kitarrikasti poetada.

      Ostame Moskva kaardi ja hakkame kauneid kohti läbi raalima. Esimesena võtame ette palverännaku Patriarhi tiikide manu. Teate küll, see on koht, kus hakkab hargnema Mihhail Bulgakovi kultusromaani „Meister ja Margarita” tegevus. Kus Wolandi nahas saatan ennustab Berliozile, et tal raiutakse pea otsast, sest Annuška on õli juba ära ostnud.

      Kui tiikide juurde jõuame, on päike juba looja läinud ning pargipinkidel leiab aset igaõhtune lõbusate noorte kokkutulek.

      Pea iga teise pingi juures näpitakse kitarri ja topsidesse kallatakse lonks kangemat. Kuskil tõmmatakse käima kodune lõõtsmoonik ja üle saabuva videviku venib melanhoolne viis.

      Kõik see toimub muhedas soekuldses tänavalambivalguses, mis peegeldub rahulikult tiigiveelt pehmelt tagasi. Poisid on selles valguses kuidagi eriti vaprad ning neiud oma sihvakaks tegevates kontsakingades meenutavad kauge aja haldjaid. Kogu õhustikus on midagi remarque’likku: jah, meil on raske, pole pea kopikatki taskus, aga siin on mu sõbrad, mu tüdruk ja ma ise ning me unustame täna õhtuks koos pudeli odava nastoikaga elu mured ja nöökamised.

      Pargi teeääri palistavad pisikesed pronkskujud tuntud vene muinasjututegelastega: tunnen ära rebase ja kakukese, kolm karu ja kanajalgadel majakese, ei midagi saatanlikku ega pahelist, mis „Meistrit ja Margaritat” tähistaks. Isegi trammiteed pole, mida mööda saaks sõita vagun, mis Berliozilt pea röövib. Enam pole, see tähendab.

      Kuskilt pargi äärest leian poolenisti asfalti mattunud rööpad siiski üles. Umbes sealsamas ongi ainuke kaubanduslik viide romaanile – Margarita kohvik. Et aga hiljutine keldrikõrtsi-hinnapomm on meid Moskva kohvikute osas ettevaatlikuks teinud, ei taha me sinna raugete punaste lambivarjude alla istuma minna, vaid eelistame kohalike kombel pargipingil konjakit limpsida.

      Läheduses asub ka Bulgakovi korter-muuseum, kuhu hilisematel aastatel mitu korda sisse astun. Muusem on tasuta, seal on nunnu Prantsuse stiilis kohvik ning nurgas kõhutab suur must karvane kass. Nimeks loomulikult Peemot. Kolmes toas saab tutvuda Bulgakovi elu ja loomingut meenutavate kirjade, fotode ja asjadega. Välja on pandud ka kolme erineva madam Bulgakova tualetitarbed. Kotid, mütsid ja muud. Muuseum asub tõepoolest vanas Bulgakovi korteris. Kaheksakümnendatel oli see kogunemiskoht boheemlastele, kes istusid maja treppide peal ning katsid seinad tsitaatide ja joonistustega romaani ainetel. Üheksakümnendatel oli samas kohas kontor, kuid fänne see eemale ei peletanud. Küll aga ei meeldi kuulus naabrus mõnele sama maja elanikule, kes väidavad, et sinna kanti СКАЧАТЬ