Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

      Maaklerineiu näitab esimest korterit. See asub Sadovaja ringi sees, võrdlemisi uues majas. Allkorrusel on isegi valvurimutt, kes vaatab vilkuvast taskutelerist seepi. Meie peale ta oma pilku ei tõsta – don Ricardo saatus on olulisem.

      Kahetoaline korter on ruumikas, uhkete kristall-lühtrite ja kõrgete lagedega, kuid tohutult räpane. Tundub, nagu oleks siin viimased paar aastat elanud prükkarid. Aknad on paksu mustusekihiga kaetud ning isegi meeter maad aknast eemal seistes on tunda külma tuuletõmbust. Peale katkise nõuka stiilis vineerdiivani ja räämas laua puudub igasugune mööbel. Köögis on vana kaheauguline pliit. Küsin, palju selle pinna kuuüür on. 4000 dollarit? Et siis mis mõttes?

      Maaklerineiu Nastja ei saa hämmingust aru. Tegelikult ei saa ta üldse aru, miks mina mööda nurki nuuskimas käin – ega mina klient pole. Siiani on ta teadnud, et peab leidma eluaseme ühele inimesele, üksikule noormehele. Nüüd aga avaldab mingi neiu arvamust… Anton lahendab asja.

      „Vaata seda tüdrukut seal,” osutab ta minu suunas. „Ta on revident! Kuna me kulutame siin Eesti vabariigi raha, siis tema peab seisma hea selle eest, et raha asja eest läheks.”

      Maaklerinna taltub mossitades ja ülejäänud müügijutt tuleb juba minu kõrvadele.

      Miks siin nii räämas on? – No teate, alati annab ju koristada.

      Miks siin mööblit pole, oli ju jutt, et on möbleeritud? – A mis ta selle mööbliga teeb? A nojah, istub vahel. No ta võib ju tooli endale osta?

      Miks aknad läbi puhuvad? – A meil siin kõigil puhuvad, las topib kinni.

      Teine vaadatav korter sirab puhtusest. Klassitsistlikus stiilis maja, laed on kolme meetri kõrgusel ning kaunistatud kipsvanikutega. On tunda, et Antonile endale see korter meeldib. Ka maakler rõõmustab seda nähes ja hakkab sädistama. 3500 dollarit kuus, imeline arhitektuur ja palju ruumi. Mööblit on ka, laud ja tool ja voodi ja kapp. Saab istuda ja puha.

      Kuri Eesti revident rikub muidugi taas kõik ära. Külaskäik vannituppa reedab logiseva ning ausõna peal toimiva sanitaarsõlme. Pilk suurte kapiuste taha aga paneb judisema: nende taga on lademetes pisikesi putukapüügimajakesi. Kõrval on puru, mis näitab, et need karbikesed on seal põhjusega. Ei, tänan. Maaklerineiu rohesilmad hakkavad vihaselt vilkuma, kui ma kiiresti välisukse poole astun.

      Kolmanda korteri ees teeme väikese pausi. Ootame omanikku, kelle käest võtmeid saada. Teeme suitsu ja piilume ümbrust. Valge paneelmaja, igal korrusel isemoodi kinni ehitatud rõdu. Majaesine on aga hoolikalt rehitsetud, rohekollaseks võõbatud piirete sees paeluvad pilku isegi lillepeenarde jäljed ja pingike nende kõrval. Jaa, siin on tunda perenaise kätt. Kohe saame ka teada, kelle.

      Meie juurde astub kurja olekuga tädike.

      „Kas teie viskate konisid maha?”

      „Ei, mis te nüüd, me paneme ikka prügikasti.”

      Babulja ei jää uskuma, vaid läheb roosilist pearätti kohendades ja midagi pobisedes eemale.

      Nastenka judistab õlgu ja kurdab, et see on kõige halvem korter, kõige odavam ja nõukaaegsem – 35 aastat vana paneelelamu, pole midagi teab mis uhket ega vägevat. Minus hakkab aga tekkima huvi…

      Ning pettuda ei tulegi. Kolmetoaline korter, sisustatud tagasihoidlikus, ent funktsionaalses põhjamaises stiilis IKEA mööbliga. Piinlikult puhas ja hoobilt kuidagi kodune. Mürgimajakesi pole, isegi mitte sanitaarsõlmes torude vahel. On köök koos pesumasinaga, korralik vannituba ja WC, mille potist ei jooksegi vett läbi. On kapid, toolid, lauad ja voodi. Isegi potid-pannid on. Omanikult saame teada, et endine üürnik oli rahvusvahelises firmas töötanud poolatar. Tema kätt on tunda igal pool: minimalistlikes kardinates, tagasihoidlikes laelampides ja heledates diivanikatetes. Ning üür on 2400 dollarit, teatab maaklerineiu mossitades. Odavam üür tähendab talle ju madalamat protsenti vahendamise eest. Mulle aga kipub vägisi naeratus huultele: suurepärane, lisatuba ja odavam hind!

      „Selle me võtame,” otsustab Krister pärast mulle otsavaatamist, sest talle on kinnisvararongkäik mööda Moskvat hakanud juba närvidele käima.

      Maaklerineiu nägu läheb viimaks naerule ja ta hakkab juba pabereid koostama. Üritan veel eluaseme kohta veidi tausta teada saada. Näiteks, kas majas on avatud prügišaht? Jaa, loomulikult. Aga kuidas on siis lood prussakatega? Ma mäletan Õismäe üürikatest, et need koduloomakesed käivad taoliste panelkadega kokku. Maakler teeb esmalt näo, et ei saa aru, millest jutt käib.

      Omanik, hallipäine suure ninaga vanamees (keda me hiljem hakkame nimetama ühe tuntud nõukaaegse lasteraamatu järgi Vanake Hottabõtšiks), naeratab teadjalt ja ütleb, et ei mingeid prussakaid. Ta on valmis veel me küsimustele vastama, kuid seda tal teha ei lasta. Nähes, et me vestleme otse omanikuga, murrab maaklerineiu end kiiresti vahele ja hakkab sädistama, et kui tulevad prussakad, toob ta meile isiklikult mürgipüünised. Kiire telefonikõne toob ukse tagant sisse neiu kolleegi, noore kuti, kes viib taadi minema. Ukse vahelt hüüab vanamees veel mulle silma tehes järele, et kõik, kes selles korteris elanud, on peagi abiellunud ja lapse saanud.

      Veidi hiljem, koostades köögilaua taga üürilepingut, saame aru, miks СКАЧАТЬ