Pobeda 1946. Ilmar Taska

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ istus Simon kui graniitkuju. Kontrastne valgus muutis ta tumehalliks siluetiks.

      „Alan, old chap,” ütles Simon, tõstes silmad paberitelt oma massiivsel laual. „Mis teoksil on?”

      Alan kissitas silmi, et Simoni ilmet püüda. „On sul hetk aega?”

      Muidugi leidis Simon hetke, kui ta nägi Alani murelikku nägu. „Võta istet,” lausus ta sõbralikult.

      „Mul on isiklik küsimus,” alustas Alan juttu, ebamugavusest käsi muljudes. Ta polnud kindel, kas on mõtet minna üksikasjadesse.

      Simon noogutas julgustavalt pead.

      „Mul on üks sõbratar Eestis, tuntud ooperilaulja. Ma oleks tahtnud teda külastada… aga viisa taotlusele ei näi tulevat vastust.”

      Tuppa sigines paus, justkui pahvak külma õhku. Simon vaatas teda oma erilisel „usalda mind” pilgul ja küsis mõtlikult: „Kas kirjutasid avaldusse oma täpse ameti?”

      „Jah, muidugi, nad teavad meist kindlasti kõike.”

      „Teavad, aga kahtlustavad enamat,” selgitas Simon. „Meie funktsioon on muutunud… Ka ei pea nad meid enam sõbralikuks raadiojaamaks.” Simon muigas diskreetselt. „Nad ei pea kedagi enam sõpradeks. Nüüd on kõigile välismaalastele sissesõit raskendatud.”

      Simon tegi pausi ja vaatas Alanit hindava pilguga. „Välja arvatud neile, kes tahaksid sinna elama asuda… Neid aga ei leidu.”

      Alan naeratas irooniliselt. Ega nad äkki siin ometi minus ei kahtle? mõtles ta. Sõber eesriide taga tähendab ehk juba turvariski?

      „Nad püüavad emigrante koju tagasi meelitada. Kas sul on nende hulgas sõpru?”

      „Ei, ma ei tunne kedagi peale oma laululinnukese,” raputas Alan pead ja pilgutas Simonile silma.

      „Strictly personal. Südameasjad.” Siis pööritas ta silmi ja vilistas.

      Simon muigas ja lausus: „Kurb tõdeda, et sõjaaegsed sõprused on otsa saamas ja halastajaõdesid Idarindelt meile enam ei pakuta. Kui, siis ainult välisluure tüdrukuid, kellel on rinnahoidjas mikrofonid…”

      „See on sõjaeelne sõprus… Ajast, kui me Baltimaid veel omaette sõbralikeks riikideks pidasime,” pareeris Alan kiiresti selle ohtliku mõtte. „Sa peaksid mind kord külastama, et grammofoniplaadilt ta laulu kuulata…”

      „Casta Diva,” laiutas Simon käsi, „lauljannad tulistavad otse südamesse.” Ta vallandas heasüdamliku naerupahvaku ja lisas siis tõsisemal toonil: „Ma helistan meie Vene saatkonna kontaktisikule, kui sul nii kange reisilust peal on…”

      „Tänan, õhtusöök on minu poolt,” lausus Alan kergendatult ja mõtles, et ei tohi sellest liiga suurt numbrit teha ja liigset rõõmu välja näidata. Ta tõusis aeglaselt sametiselt toolilt, ajas selja sirgu ja küsis riukalikult naeratades: „Kes siis sinu konte praegu soojendab, vanapoiss?”

      Simon naeratas ja ohkas: „Elan ikka vaid võõraste armust.”

      Raske tammepuust uks avanes hääletult ja selle lävel seisis tädi Johanna. Ta muidu nii vaoshoitud näkku ilmus üllatus.

      „Oi, kes mulle külla tulid!” Ta naeratas poisile, siis vaatas emale otsa, ja nähes õe käe otsas kohvrit, küsis murelikult: „Mis juhtus?”

      Ema astus uksest sisse ja pani kohvri esikupõrandale.

      „Kohe räägin.”

      Ta pöördus poisi poole: „Vaata ringi, siin on nii palju huvitavaid raamatuid. Mul on tädi Johannaga oma jutt.”

      Tädi võttis ema käevangu, viis ta taftkleidi kahisedes kõrvaltuppa ja pani ukse kinni.

      Neil on ka oma saladus, mõtles poiss. Millest nad nüüd räägivad, kas minust, isast, onust või Pobedast? Ta ikka ei mõistnud, miks ta ei tohtinud varem Pobedaga sõita. Midagi ei olnud ju juhtunud ja ta ei olnud auto alla jäänud.

      Poiss astus uksele lähemale ja kuulis ema summutatud häält: „… kas pole jube!”

      Siis kostis tädi hääl: „Mine tagasi ja tee nägu, nagu sa midagi ei teaks. Siis ei juhtu teiega midagi.”

      „Ma ei suuda seda.”

      Poiss ei jõudnud kauem nende sõnade üle mõelda, sest korraga läks seinakellas uks lahti, sealt tuli välja kägu ja hüüdis mitu korda: „Kuku, kuku…” Kui tore lind, mõtles poiss. Ta polnud niisugust kella varem näinud. Poiss võttis kiiresti tooli ja ronis selle peale, et lindu veel lähemalt vaadelda. Aga kägu oli puuri tagasi läinud ja uks tema järelt sulgunud. Huvitav, millal ta jälle välja tuleb? mõtles poiss.

      Kella kõrval seinal rippus ilus kuldraamis maal turbanit kandvate mustade neegripoistega, kes sõid banaane. Nende ees oli läikiv liud mitmesuguste muude viljadega, mille nime poiss ei teadnud. Mitte et ta oleks aimanud ka banaani maitset. Need puuviljad olid kättesaadavad ainult mustanahalistele turbanis poistele. Tema oleks söönud hea meelega tädi aiast õunu ja tikreid, kui nende aeg kord kätte jõuab.

      Poiss vaatas suures elutoas ringi. Siin oli vana mööblit, seina ääres seisis hõbedane raudrüüs sõdalase skulptuur. Toanurgas mängis koerapildiga grammofon. Sellel keerles krõbisev plaat, kus keegi tädi laulis jämeda häälega: „Ainen mann, ainen rihtigen mann.”

      Poiss vaatas aknast välja. Akna taga pimenes, puud kohisesid tuules. Poiss mõtles onule, kes varsti tuleb nende ukse taha, aga neid polegi kodus.

      Väljas hakkas vihma tibutama.

      Näe, mul oligi õigus, hakkaski sadama, mõtles poiss. Ta võttis kingad jalast, heitis tädi sohvale pikali ja vaatas välja. Ikkagi oli tal kahju, et ta klaasipuhastajatest oli rääkinud. Talle ei meeldinud, kui sadas. Kõiges oli süüdi vihm.

      Johanna istus sohvapeatsis oma muutumatult väärikas poosis ja vaatas magavat last. Ta ei tahtnud endale oma lastki, veel vähem siis võõrast, seda oma tülika poolõe järeltulijat. Kuid see negatiivne mõte ei häirinud tema hästi voolitud näojoonte viisakat mahedust. Nüüd siis oli talle langenud kaela lapsehoidmise kohustus, mida ta oli alati elus püüdnud vältida. Selleks polnud siiani kunagi aega ega võimalust. Tal oli olnud liiga palju muret iseendaga, et seda jagada veel väikese olevusega.

      Etendused, ringreisid, kleidiproovid, intervjuud, seltskonnaelu ja tema inglise härrasmees Alan – kõik nõudsid oma aja. Mis oli sellest kõigest järele jäänud? Lagunenud ühiskonna armetud riismed ja uusasukate pealetulv. Ta jumaldas Tatjana aariat „Jevgeni Oneginis”, aga talle ei meeldinud need uued militaar-Tatjanad, kes siin Kadriorus oma ohvitseridega ringi patseerisid. Talle ei meeldinud uued sõnad, mis olid tunginud Puškini keelde, need uued nõukogude väljendid, mis kõlasid võltsilt igas keeles, ka vene keeles. Need demagoogilised fraasid, läbipaistvad valed tungisid nüüd ka eesti keelde. Mida valjemalt mängiti tänaval megafonidest rõõmsaid marsse, seda hallimaks ja vaesemaks muutus ümbritsev reaalsus. Ja mis oli saanud Alanist? Ka Londonit oli pommitatud nii nagu Tallinnatki. Kas nende armastus oli puruks pommitatud, rusude alla mattunud? Varakevadel oli saabunud viimane kiri. Tema vastus, tema „Tatjana kiri” ei olnud СКАЧАТЬ