Pobeda 1946. Ilmar Taska

Чтение книги онлайн.

      Ema märkas poisi rõõmu ja see tekitas rõõmu aimduse temas endaski. Poiss oli riides ja istus ukse ees taburetil. Ta kuulas iga kojast kostvat krõbinat. Poisid ja autod, mõtles ema. Või on elevuse põhjuseks hoopis see mees?

      Kõik oli juhtunud liiga kiiresti. Samal ajal, kui ta oma meest taga nuttis, oleks ta võinud kaotada ka poja. Nüüd oli ta endalegi ootamatult ukse valla jätnud poja päästjale. Mis toimus? Kas ta oli tänuvõlglane või midagi veel?

      Naine otsis puhvetkapist välja sõjaeelse puudritoosi ja kulunud huulepulga. Ta tegi puudritoosi lahti ja vaatas selle mõranenud peeglist oma nägu. Ta silmitses nutmisest ja magamatusest tekkinud silmaaluseid kotte ja tupsutas sinna veidi puudrit. Kes see mees oli? Kahtlaselt ilus ja sile. Ja liiga meisterlik voodis.

      „Ära ole kurb, ema. Varsti me lohutame sind koos onuga,” katkestas mõttelõnga poiss, kes teda taburetilt silmitses.

      „Mis lohutamisest sa räägid? Kust sa niisugust juttu kuulsid?” küsis naine jahmunult.

      Poiss hammustas huulde. „Sind on ju vaja lohutada, kui sa nii palju nutad.”

      Naine tõmbas huulepulga vutlari lahti. Punane pulgake oli väga väikseks kulunud.

      „Mind ei ole vaja lohutada. Me läheme autoga sõitma sellepärast, et sina seda tahad.”

      Ta hõõrus pumatit huultele ja pigistas siis suu tihedalt kokku. Peeglinurgast nägi ta, kuidas poiss keerab juba käte vahel suurt kujuteldavat rooli.

      Kui hea, et poisi meel oli rõõmus. Ta teadis, et tal oli poisile nii vähe pakkuda. Aga autojuhile?

      Ta mees oli alles ära viidud. Iga nurk, iga ese, iga tolmukübeke meenutas tema puudumist. Naine vaatas veel kord katkises peeglis oma kahestunud nägu ja pühkis pumati käelabaga huultelt. Ta ohkas raskelt ja kiirustas kööki kraani juurde, et käsi puhtaks pesta.

      Isegi on vähe huulepulka alles, ja nüüd raiskan seda mõttetult! Ta pesi käelabalt punast värvi, mis huulepulga rasvast veelgi rohkem laiali läks. See meenutas talle verd, mis ehk voolas praegu tema mehe ninast. Kas teda kuulatakse üle?

      „Ema, ema, tule juba,” hüüdis poiss ukse juurest.

      Siis kostis ka koputus.

      Naine pühkis rätikuga kiiresti suu ja käed puhtaks ja suundus esikusse. Poiss oli juba ukse avanud – energiast ning kevadisest päikesest kiirgav mees seisis lävel, ühes käes lillebukett ja teises pulgakomm.

      Naine manas näole naeratuse ja tundis end ujedalt. Mees vaatas teda endisel võluval pilgul, justkui ei teaks ta midagi tema hingearmidest. Naine polnud kindel, et suudab talle vastu naeratada. Poiss oli juba klammerdunud mehe käe külge ja keerles tema ümber nagu väike kutsikas.

      Poiss on kui nõiutud, mis on küll selle mehe võlujõud?

      Ta tundis, et midagi on valesti.

      Poiss haaras onu käe ja hakkas teda uksest välja tirima. Mees lasi sellel toimuda ja vaatas justkui abiotsivalt naise poole. Ta kehitas õlgu, muigas ja lasi poisil end kojauksest välja talutada.

      Naine sulges hoolikalt ukse.

      Millest poisil niisugune vaimustus? Ise oleks alles surma saanud. Kuid millest mu enda eilne nõrkus? Ma ei ole ju niisugune naine. Mis siis, et alkohol pea segi ajas.

      Siin talutas ta poeg nüüd seda sihvakat meest kättpidi tänavale, nagu oleksid nad vanad sõbrad.

      Kui kiiresti kõik muutub. Kui asendatavad me kõik oleme. Kas see pole jube?

      Ta tippis meestele järele. Ja mina veel oma naeruväärsetes peokingades!

      Siis aga ilmus vaatevälja Pobeda. Oma läikivates hõbedastes nikkelehetes ja ümarates valgust murdvates voolujoontes. Tõeline iludus.

      Nüüd mõistis naine korrapealt poisi vasikavaimustust.

      Mees tegi autoukse galantselt lahti ja poiss hüppas kärmelt sisse. Mees jäi ukse kõrvale aupaklikult seisma, et ka naine sisse aidata.

      „Las ta istub ees,” ütles naine. „Ma võin taha istuda.”

      „Ei, ei,” ütles mees, „me mahume kõik kolmekesi ette ära.”

      Autoiste lõhnas veel värske naha järele. Armatuurlaual läikisid niklist nupud ja ümmargune spidomeeter.

      Huvitav, keda ta selle autoga muidu tööasjus sõidutab, mõtles naine.

      Mees naeratas uhkelt naisele ja välgutas silmi. Ta lükkas käigu rooli alt sisse ja auto võttis pehmelt kohalt. Poiss naeratas veelgi uhkemalt ja keeras raadionuppu.

      Venekeelne marsilaul hakkas kõvasti mängima, nii et naine võpatas. Kuidas küll poisid kõiki nuppe kohe tunnevad ja teavad?

      Mees asetas ise käe raadionupule ja kruttis selle teisele lainele.

      „Täällä soi Radio Helsinki,”kõlas krõbisevast raadiost. Muhe diktor juhatas sisse õdede Andrew’de laulu „Bei Mir Bistu Shein”.

      Poiss laulis kaasa, sõnu mõistmata. Ka mees liitus lauluga. Tal oli ilus tenor ja ta pidas isegi viisi. Mees heitis lõbusaid pilke vaheldumisi kord poisile, kord naisele. Auto vuras läbi eeslinna kevadiste tänavate mingis seletamatus kerguses.

      Naine silmitses oma õnnelikku poega ja rõõmsat autojuhti ning taamal aias mööda libisevat kirsipuud ja oleks tahtnud jälle nutta. Rõõm polnud tema pärisosa ja perekonnaõnnest oli ta äsja ilma jäänud. Mis siis nüüd minuga toimub? Kas kõik võib korduda? Ta teadis, et see polnud võimalik.

      Mees heitis talle jälle kelmika pilgu ja laulis: „Please let me explain – bei mir bist du shein.”

      Naine naeratas kohmetult.

      Mees lõi käega takti ja viitas siis uljalt tagaistmele: „Meil on tagumine iste tühi, kas võtame veel mõned su sõbrad peale?”

      Naine raputas pead. „Mul ei ole ühtegi sõpra alles. Kõik on läinud… või ära viidud. Asemele on tulnud inimesed, kelle keeli ma ei mõista.”

      Naine tabas mehe pilgus uue terava läike.

      „On ajad,” ohkas mees ja lasi parema käe rooli küljest lahti. Ta tõstis poisi käed roolile. „Nüüd juhime koos!” Poiss kilkas rõõmust.

      Naine vaatas aknast välja, et silma valguvat pisarat varjata. Mehe kirkad sinised silmad ja poisi helisev naer olid nii ilusad, et tegid haiget. See ei saanud olla tõsi, et ühe käega võeti ja teisega anti. Auto sõitis läbi teeaugu, kuid see ei põrutanud nagu tavaliselt. Auto vaid õõtsus СКАЧАТЬ