Pobeda 1946. Ilmar Taska

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Onu plõksas raadionuppu ja sealt hakkas voolama mahedat muusikat, mis täitis kogu kabiini.

      „Mis uudist, sõber?” küsis onu ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

      Poiss ei tahtnud onu tuju rikkuda, kuid ta südamel oli raske. Oleks olnud nii hea seda onule puistata.

      „Kõik on hästi, ainult isa läks ära ja ema nutab,” lausus ta reipa häälega.

      Onu raputas murelikult pead. „Siis peaks kindlasti ema lohutama,” vajus ta hetkeks mõttesse.

      „Ma ei tea, kuidas…” vaatas poiss abiotsivalt onu poole.

      Mees kruttis raadionuppu. Keegi onu laulis unistaval häälel: „Kas mäletad ehk veel, kui pisarsilmil andsid käe…”

      „Tead, ma oskan emasid lohutada,” lausus onu otsusekindlalt ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

      Poisi näkku ilmus lootusesäde.

      „Aga selleks peame välja mõtlema uue mängu ja hoidma jälle saladust.” Mehe silmad süübisid vastust oodates poisi omadesse.

      Poiss noogutas pead.

      „Ütleme talle, et sa jooksid mu autole ette ja ma tõin su koju. See viib ta mõtted mujale… ja nii me saame omavahel tuttavaks.”

      Poiss oli veidi segaduses. Auto ette polnud hea joosta. Ta ei saanud onu mõttest päris hästi aru, aga ju siis onu teadis paremini, kuidas emaga rääkida.

      „Imelik ju, kui võhivõõras mees uksele koputab ja kohe lohutama kipub,” selgitas mees.

      Poiss noogutas veel kord. Onul oli õigus.

      „Ära ütle, et sa mind tunned. Nii on parem.”

      Mees sirutas oma käe poisi poole. „Kui oled nõus, siis lööme käed!”

      Hea oli onu soojast käest kinni haarata ja seda tugevasti raputada. See polnud niiske nagu emal.

      Nad hüppasid autost välja ja poiss lõi kõva pauguga ukse kinni.

      „Jõudu sul on,” naeris onu, „aga mitte nii kõvasti…” Ta vaatas üle kapoti poisi poole.

      „Ustele kõvad hoobid ei meeldi. Neil on õrnad sisemised lukud.” Tema hääles ei olnud ema-isa noomimist. Mees uuris, kas poiss tuleb tema mõtetega kaasa. Poiss jälgis teda tähelepanelikult. Mees küsis: „Kas sa ust lukku oskad keerata?” Poiss kehitas kohmetult õlgu.

      „Tule proovi,” vibutas mees autovõtit oma käes.

      Poiss jooksis kähku ümber auto ja jäi kuulekalt onule otsa vaatama. Onu ulatas talle võtme.

      „Paned ettevaatlikult võtme sisse ja keerad siis tasakesi paremale. Tunneta võtit lukuaugus, et see õiges kohas lukku liigutaks…”

      Poiss lükkas võtme lukuauku. See ei tahtnud sisse minna.

      „Mitte nii kiiresti… liiguta seda veidike. Leia õige asend!” Mees asetas käe poisi sõrmedele ja koos keerasid nad autoluku plõksatusega sujuvalt kinni.

      Poisi nägu tõmbus naerule.

      „Tubli, bussijuht! Nüüd anna mulle oma käsi.” Mees võttis poisil käest kinni ja suunas teda koduukse poole. Tore oli onuga käsikäes astuda. Nagu kaks sõpra kunagi.

      Nad jõudsid välisukseni ja koputasid. Ema nägu ilmus ukseprakku. Ta vaatas neid ehmunud pilgul.

      „Tere päevast!” lausus onu naeratades. „Tõin teie noormehe koju.”

      „Mis juhtus?” küsis ema ja vaatas siis kulmu kortsutades poisi poole. „Mis viga?”

      „Ei midagi hullu,” lausus onu lahkelt. „Kas tohime sisse astuda?”

      Poiss tahtis kummarduda, et kingi jalast võtta, kuid onu hoidis endiselt ta kätt tugevasti oma pihus.

      „Tal on väledad jalad. Jooksis mu autole ette… aga ma jõudsin pidurdada.”

      Ema näkku ilmus hirm ja ta kummardus poisi kohale. „Kas said viga?”

      „Ei, ei. Auto isegi ei puudutanud teda. Ehk ainult väike ehmatus,” lausus onu rahulikult.

      Poiss vaatas hämmingus ema, siis onu poole. Ema põrnitses teda läbitungival pilgul.

      „Kas sa tunned end hästi?”

      Onu pigistas jälle poisi kätt ja vaatas teda sõbralikul pilgul.

      „Jah, hästi,” kordas poiss.

      „Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et vaata ette, kui sa üle tänava lähed,” kõrgendas ema häält. Poisile ema sõnad ei meeldinud, kuid ta kannatas need välja, et onule heameelt teha.

      „No mis sa selle peale ütled?” küsis ema nõudlikuks muutuva häälega.

      Poiss lõi silmad maha. Ta polnud ju süüdi!

      Poiss tundis onu käe tugevnevat survet. Onu lausus poisi eest naerulsui: „Poiss on tubli. Meil kõigil on vahel veidi kiire.”

      Onu astus sammu emale lähemale ja puudutas teise käega ettevaatlikult ta kätt. Ema tõmbas käe eemale.

      „Ärme teda noomime,” lausus onu sõbralikult. „Ta isegi ehmatas…”

      Ema vaatas segaduses mehe poole ja poisile tundus, et ka ema oli märganud onu naervaid siniseid silmi. Kõik on hästi. Keegi ei saanud viga, kiirgas nende pilk. Ema silmadesse ilmusid pisarad. Onu lasi poisi käest lahti ja toetas nüüd ema küünarnuki alt. „Me oleme elus ja terved!”

      Ema vaatas läbi pisarate uuesti onu poole: „Suur tänu teile.” Siis tõmbus ta kössi ja pööras uuesti pilgu ära. Ta õlad hakkasid vappuma.

      Poiss jälgis huviga, kuidas onu ema lohutas ja polnud päris kindel, et see tal õnnestub. Onu silitas ema käsivart. „Tss, rahu, rahu…” Onu tegi samasugust häält nagu poiss siis, kui ta puuriida-bussi uksi avas. See päästis siin valla ainult uue pisarate voo.

      „Vabandust, ma ei suudaks üle elada veel ühte kaotust,” sosistas ema ja tõmbas nüüd poisi oma embusse. Poiss vaatas ema käte vahelt uudishimuga nii ema kui tema küünarnukist kinni hoidvat onu ega tundnud kellegi pärast enam muret. Me oleme nüüd kõik kolmekesi kokku seotud, mõtles poiss. Kuigi ema nuttis, oli see nüüd ilusam nutt kui enne. Justkui ta oleks tundnud end onu kõrval kindlamana.

      „Meil on olnud rasked päevad,” kostis ema katkendlik hääl läbi nuuksete.

      „Meil kõigil on praegu rasked ajad,” ütles onu maheda häälega, õrnalt ema käe alt toetades.

      Onu vaatas vandeseltslaslikult poisi poole. „Kas teil suhkrut on? Emale kuluks ära klaasike suhkruvett.”

      „Suhkrut pole ja ka kartulisiirup on otsas,” ütles poiss ja limpsas keelt.

      Mees vaatas pikalt poissi ja siis ta ema ning muigas endamisi.

      „Homme õhtul toon ma teile midagi magusat, mis СКАЧАТЬ