Pobeda 1946. Ilmar Taska

Чтение книги онлайн.

      Poiss jooksis rõõmsalt mööda tuba ja imiteeris Pobeda häält.

      „Brõmm-brõmm-brõmm, tõstame tuure,” hüüdis ta. „Tsss, ja nüüd pidurdame. Meie ette on ilmunud vaenlase tank.”

      „Tankidest me enam ei räägi,” ütles ema vahele. Ta solistas köögivalamus nõudega.

      „Aga see Pobeda on ju tore auto, eks!”

      „On küll,” lausus ema ja kohendas põlle. Poiss jooksis rooli hoides ema juurde ja hüüdis: „Tuut-tuut, eest ära!”

      „Sa võid ümber sõita,” ütles ema ega liikunud paigast. Ta keeras kraani lahti. Sealt purskas laia joana vett.

      „Oi, vihma hakkas sadama, kojamehed tööle! Viit-vaat!” Poiss tegi käega liigutuse, imiteerides aknapuhastajate liikumist.

      „Kas sa tead, ema, et kui onu esimest korda kojamehed tööle pani, siis ma ehmatasin päris ära!”

      Ema pani taldriku käest ja vaatas poisile otsa.

      „Aga täna ei sadanud ju vihma…”

      Poiss jäi seisma. Ta tundis end ebamugavalt. „Tuut tuut… aga võib-olla veel hakkab sadama.” Poiss sõitis köögist välja. Ta kuulis, kuidas ema kraani kinni keeras ja oma põrandalaudadel sahisevates toasussides talle köögist järgnes. Nüüd on asi pahasti, mõtles poiss. Ta oli onule lubaduse andnud. Sõna tuleb pidada.

      „Millal sa onuga veel sõitmas käisid?” küsis ema selja tagant.

      Poiss oli lubanud onule saladust hoida, aga emale ei olnud ka hea valetada. Ta tegi lihtsalt auto häält ja sõitis ära vannituppa. Ema tuli talle järele.

      „Oota,” ütles ema. „Vaata mulle otsa. Millal te sõitsite onuga vihma käes?”

      Poiss lõi silmad maha. „Polegi vihma sadanud. Ei sõitnudki. Ta lihtsalt näitas, kuidas seda teha.”

      Ema näkku oli tekkinud pinge. „Millal?”

      „Ma ei mäleta.”

      Ema haaras poisist kahe käega kinni, kükitas maha, ta nägu lähenes poisi silmadele. Ema nägu oli kahvatu ja tõsine. Ta vaatas poisile puurivalt otsa. „Millal ta sulle seda näitas?” küsis ema.

      „Ma ei saa sulle sellest rääkida.”

      „Miks?”

      „See on saladus,” vastas poiss. Poiss tundis ennast ema käte vahel ebamugavalt. Ta püüdis lahti rabeleda, kuid ema hoidis teda kõvasti kinni.

      „Minu ees ei ole sul vaja salatseda,” ütles ema kurjalt. „Mis sa onule veel rääkisid?”

      „Mul ei tule meelde.”

      Poiss tundis, kuidas tal hakkab silmanurgas kipitama. Vägisi tahtis nutt peale tulla.

      „Kas sa jooksid ta autole ette?”

      Nüüd tundis poiss, kuidas pisarad vallutasid kogu ta näo ja toa. Poiss noogutas ja siis ka raputas pead. Ta ei tahtnud siin enam seista ja emale otsa vaadata. Ta ei tahtnud valetada ja ei tahtnud ka lubadust murda. Ta ei teadnud, mida teha.

      „Meid on ainult kaks järele jäänud, meil ei tohi olla teineteise ees saladusi,” ütles ema värisevatel huultel.

      Poiss kartis, et kui ta pühendab ema saladusse, siis kaotab ta onu ja särava Pobeda. Ta vajutas huuled tugevasti kokku ja otsustas mitte enam rääkida. Ta tundis end äkki väga halvasti. Ta süda oli kerkinud kurku ja pea tahtis lõhkeda.

      Ema väljus vannitoast.

      Läbi praokil ukse nägi poiss, kuidas ema läks kapi juurde ja võttis selle otsast kohvri. Ta lõi selle keset tuba lahti ja hakkas palavikuliselt asju pakkima.

      Kas ka ema läheb nüüd ära ja jätab mu maha? mõtles poiss.

      Nutt pitsitas ninas.

      Ta tundis hirmu ja süda hakkas veelgi rohkem pekslema. Ta lükkas vannitoa ukse lahti ja hüüdis:

      „Kas ka sina lähed nüüd minema?”

      „Me mõlemad läheme minema,” ütles ema ja pani kohvrisse poisi jaki.

      „Aga varsti tuleb onu ja me läheme Pobedaga sõitma,” protesteeris poiss.

      Ema pööras ümber ja vaatas teda pika hetke.

      „Täna läheme me kahekesi sõitma trammiga.”

      Ta keeras ringi ja jätkas asjade pakkimist. Poiss nägi, et ema käed värisesid.

      Alan seisatas raadiomaja koridoris ja nõjatus aknalauale. Ta oli lõpetanud järjekordse uudiste lugemise. Selles poosis oli hea hinge tagasi tõmmata. Korraga märkas ta, kui tolmune oli aknalaud. Ometi ei avatud seda akent peaaegu kunagi ja koristaja pühkis tolmu ühtelugu. Alan tõstis käed aknalaualt, ajas end püsti ja hõõrus määrdunud käsi vastamisi. Kas ka raadiolained tekitasid tolmu? Või tolmutasid üksnes aju?

      Alan teadis, et iga aasta tõmbab maakera kosmoseavarustest oma gravitatsiooniga ligi tuhandeid tonne igasugust materjali. Kõiksugust kosmilist prahti langeb nii talle kui ta kaaskodanikele pähe. Ka siia aknalauale. Õnneks põleb suurem osa sellest ära atmosfääri ülemistes kihtides ja langeb siis maha nähtamatu tolmuna. Alan kujutles end tolmuimejana, mis peab endasse tõmbama kosmose meteoriitide tolmu, imema oma ninna universumi nähtamatuid jääkaineid.

      Kui Alan poleks sattunud juba noormehena raadiomajja, oleks temast võinud saada geoloog või muusik. Ehk isegi kosmoseuurija? Ta oli järgnenud teaduse ja tehnika viimase uusavastuse – raadio – üleskutsele ja tormanud diktorite konkursile. Ema oleks tahtnud temast kasvatada orkestranti, kuid nii põnev oli kuulata muusikat, mida ei pidanud ise mängima, mis ei mänginud isegi samas ruumis, vaid mis kaikus sinuni nähtamatult läbi õhu. Kuulata väikesest kastist hubases elutoas otsereportaaže loodusõnnetustest kaugetes maades. Need nähtamatud võnked olid talle huvitavamad kui kristallide struktuur, millest talle rääkis geoloogist isa, või igapäevane viiuli kääksutamine, mida nõudis talt ema. Vanemad olid pahandanud, et ta raadionarrusega oma tulevikuväljavaateid killustab ning sellega õpingutelt aega röövib. Ta oli kurvastanud raadiodiktori elukutset valides nii ema kui isa. Ometi oli ema muusika ja isa geoloogia sööbinud tema alateadvusse ja see väljendus armastuses ooperi ja maakera koostise vastu. Selle eest oli ta oma esivanematele sügavalt tänulik. Ta oskas hinnata nii muusika vibratsioone kui mõista tolmu paratamatust.

      Ajakirjanikke kutsuti kõikjale ja tema ei jätnud kasutamata kutseid isegi muusikalistele üritustele, mida BBC ei kajastanud. Ühel sellisel kontserdil oli ta kuulnud Johannat laulmas ja unustanud hetkeks kosmilise tolmu. Põlev meteoriit oli langenud otse ta jalge ette. See oli pildunud sädemeid ka kontserdile järgnenud kokteilil. See susises ikka veel. Ainult sädemeid ta enam ei näinud, ka ei olnud ta ammu СКАЧАТЬ