Pobeda 1946. Ilmar Taska

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peetakse Londoni udu romantiliseks. Jälle oli udu teda ära lõiganud ümbritsevast maailmast, muutnud ta maja üksikuks saareks saareriigi pealinnas.

      Maailm oli udune igas mõttes. Sõda oli lõppenud ja justkui jälle alanud, vähemalt tema ja Johanna jaoks. Ta oli oodanud Saksa okupatsiooni lõppu Eestis, siis veel sõja lõppu kogu Euroopas, et saaks jälle lennukitega lennata, uuesti kontinendil rongidega sõita. Aga endised sõbralikud liitlased olid Baltikumis pannud jälle piirid kinni. Ta oli taotlenud viisat, millele ei olnud ikka veel vastust. Viisataotlus oli koosnenud lõpututest ankeetidest. Ehk kartis nõukogude kord teda kui ajakirjanikku, kes märkab kommunistlikus paradiisis midagi, millest on parem vaikida. Ta luges küll eetris uudiseid, kuid ei kirjutanud neid. Tema oli vaid hääl. Kas nad kartsid, et minu häälega antakse edasi salakoode nagu sõjaajal, kui uudistesse olid peidetud märksõnad Prantsuse vastupanuliikumise jaoks?

      Nüüd olid Kesk- ja Ida-Euroopas jälle võitlemas partisanirühmad, metsavennad, põrandaalune vabadusliikumine. Miks me neid kõiki ei vabastanud? Koos ameeriklastega olime me Vene relvajõududest tugevasti üle. Me olime Stalini vastu kenad. Gentlemen’s Agreement. Sõbralikud liitlaslepingud, mis sarnanesid küll MolotoviRibbentropi pakti salalepinguga. Stalin sai meilt sama palju kui Hitlerilt, kuigi Hitleriga oli nüüd kaputt.

      Alan võttis hõbekahvlile uue tükikese pudingut, pani selle suhu ja lasi sel ringi käia, ilma et oleks olnud isu seda alla neelata. Poliitikale mõeldes läks tal kops üle maksa. Alati oli vaja vaenlast. Ühtegi sõda ei saanud päriselt lõpetada, et relvatööstus ei soikuks. Tuli luua uusi pingekoldeid, provotseerida uusi turvaohte, jagada ja valitseda. Ainult et jagamine tundus olevat Jalta konverentsil viltu läinud. Stalinit ei huvitanud ei kaubandussuhted ega Marshalli plaan. Pool Euroopat oli ära antud ja ka turg sinna ära lõigatud. Võitnud oli aga võidurelvastus. Selle asemel et Londonit üles ehitada, suuname maksumaksja raha ikka sõjatööstusesse. Niisugused mõtted ei olnud populaarsed kuskil. Meie propagandaraadios saame maailma asjadest paremini aru. Rahvas kümbleb ikka veel õndsas võidujoovastuses, mõtles Alan ja pani kahvli käest. Polnud isu.

      Ta oleks pidanud laskma Johannal Eestist lahkuda, siis kui sakslased taganesid ja venelased olid alles saabumas. Vahepealses kaoses liikusid veel laevad, kuigi ka neid torpedeeriti. Ta ei tahtnud, et naine eluga riskiks. Varsti pidi saabuma rahu ja liitlaste vankumatu sõprus.

      Alan vaatas enda ees kristallvaagnal šokolaadikomme. Need pidid stimuleerima serotoniini eritumist, parandama tuju. Talle meenus BBC peakontori bareljeef, kus õhuvaim Ariel on stiilsel art déco seinal tarkuse- ja lõbuingli haardes.

      Ta võttis vaagnalt kommi ja pistis selle aeglaselt suhu, justkui lootes, et liigutuse aeglus aitab ajul stimuleerida serotoniini teket. Või oli see hoopis afrodisiaakum, mõtles Alan murelikult. Seda ta küll praegu ei vajanud, sest raha eest hetkelist naudingut osta ei oleks ta tahtnud.

      Nii konservatiivne oli ta. Nii inglaslikult vanamoodne. Nii truu.

      Ometi kord oli saabunud õhtu! Poiss ootas pikisilmi onu saabumist. Ka ema oli olnud tema vastu täna leebem, temaga kenasti rääkinud ja isegi mänginud.

      Lõpuks kuulduski kauaoodatud koputus. Põnevil jooksis poiss ukse juurde, tõusis kikivarvule ja tahtis ukseriivi eest ära lükata.

      „Oota, oota,” tõrjus teda ema. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste ja avas ise ukse.

      Lävel seisis Pobeda-onu, rõõmus naeratus huultel. Ühes käes lillekimp, teises šokolaadikarp.

      Poiss märkas ka ta mantlitaskust väljaupituvat pudelikaela.

      Ema astus ukselt kohmetunult eemale ja onu astus sisse. Koos temaga sisenes pilv Kölni vee ja Pobeda tuttavat lõhna ja ka nakatav rõõmus meel.

      Poisi huultele ilmus lai naeratus. Isegi ta ema kurba näkku tekkis vaevumärgatav suukõverus.

      „Natuke lillelõhna ja maiustusi kulub alati ära.” Suur šokolaadikarp kelmikate oravatega suruti poisile pihku.

      „Kas oskad lahti teha?” küsis onu. Ta pilgutas emale silma ja asus karpi poisi käte vahel lahti harutama.

      Kaas avanes ja selle alt ilmusid välja tumepruunid šokolaadikommid, mida poiss polnud varem elus näinud. Ta oli küll näinud tühja šokolaadikarpi, mille sees ema hoidis niidirulle. Aga see oli kulunud ja isegi ei lõhnanud enam kommide järele. Sellest krõbisevast karbist tulvas aga täiesti uut aroomi.

      Poiss võttis kiiresti tumeda kommi ja pistis suhu. See on parem kui suhkrutükk, avastas ta.

      „Kus teile niisugust kraami jagatakse?” küsis ema kahtlustavalt.

      „Ülemus andis mulle, autojuhile, ka karbi magusat. Ei tea tõesti, kus seda uutele sakstele välja jagatakse,” lausus onu ebalevalt. Siis vaatas ta emale avali pilgul otsa: „Eks ole meil, lihtinimestel, ka õigus seda süüa.”

      Ema sirutas käe välja ja pistis kiiresti ka ühe šokolaadikommi suhu.

      Poiss kahmas teise šokolaadi ja pistis põske.

      „Mitte kõik korraga,” pahandas ema.

      „Las ta sööb, šokolaad kosutab meelt,” lausus onu heatahtlikult naeratades.

      „Kas me Pobedaga ka sõitma läheme?” küsis poiss.

      „Miks mitte… kas teeme tiiru?” vaatas onu küsivalt ema poole.

      „Ei, mis te nüüd… on juba hilja,” vastas ema vaoshoitult.

      Onu võttis selle peale taskust pudeli ja hakkas korki pealt ära kruvima. „Kas tohib klaase paluda?”

      Ema kahtles hetke, astus siis aga puhvetkapi juurde ja võttis sealt kaks klaasi.

      Jälle jäi poiss millestki ilma. Ta võttis karbist kiiresti kolmanda šokolaadikommi.

      Poiss kuulas kõrvaltoa hääli. Ema nuukseid ja onu rahustavat meloodilist häält. Siis kostis justkui rüselus ja ema summutatud hääl: „Ei, mitte praegu!” Poiss muutus murelikuks ja tõusis voodis istukile. Siis aga vaibus ema hääl ja ta kuulis tuttavat voodivedrude naksumist. Alguses tasakesi, seejärel aga naksumine tugevnes ja muutus rütmiliseks. Oli kosta ka ema ohkeid. Nüüd ta enam ei kartnud ema pärast nagu esimene kord, kui ta selliseid hääli oli kuulnud. Siis oli ta jooksnud kõrvaltuppa ja vaadanud vanemate hullamist. Tookord oli see olnud tema isa. Nüüd aga Pobeda-onu. Talle ei meeldinud, et onu mängis nüüd emaga ilma temata.

      Ükskord, kui ema ja isa olid justkui summutatult kisendanud ja ta magamistuppa jooksis, oli isa ütelnud, et need mängud on ainult täiskasvanutele. Ometi pidid need olema head mängud. Ja kuigi poiss ei tahtnud eriti suureks kasvada, siis nende mängude nimel võis ta ju seda ka teha. Sest muidu nii mornid vanemad olid peale mängimist alati heas tujus. Lühikest aega. Nad olid isegi lõbusalt juttu rääkinud, kuni ema oli ütelnud: „Tasa, tasa… ära räägi nii kõvasti”, ja isa hääl oli jälle vaikinud.

      Poissi valdas uus mure. Kas onu minust nüüd ikka sama palju hoolib kui enne ja mind autoga sõitma viib? Kuigi ta teadis, et nad pidid ema lohutama, polnudki see lohutamine ehk enam nii hea. Kes nüüd mind lohutab? Teda oli mängust välja jäetud. Ometi oli tema selle onu leidnud ja koju toonud. Kas mul on nüüd kaks isa? Kuid kõigel olid oma plussid ja miinused, nagu isa oli tavatsenud ütelda. Sest ühel isal oli Pobeda ja teisel СКАЧАТЬ