Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

Чтение книги онлайн.

      Järgmised kolm ööd möödusid rahulikult ja neljandal kulmineerusid kõik need kummalised märgid ja vihjed millegi erakordselt jubedaga. Kuid kõik oli olnud nii hoomamatu ja tabamatu, et vaid õudusega kokku puutunud suutsid mõista asja kohutavat külge. Suurem osa meestest hakkas rääkima, et laev ise on õnnetu, ja muidugi räägiti ka sellest, et laeval on keegi, kes toob kõigile ebaõnne. Siiski ei saa ma öelda, et ükski meestest ei mõistnud, et selles kõiges on midagi kohutavat ja hirmuäratavat. Olen kindel, et mõned mõistsid seda ja Stubbins oli kindlasti üks neist, hoolimata sellest, et ta ei mõistnud veeranditki kõigest, mis meie öid seganud oli. Ta ei suutnud mõista veel ohtu tema enda isikule, mis minu jaoks juba liigagi selge oli. Arvan, et tal jäi tükkide, sündmuste loomuliku jada ja arengu kokkupanekuks puudu kujutlusvõimest. Ma ei tohi unustada, et ta ei teadnud midagi kahest esimesest juhtumist. Kui ta oleks neist teadnud, oleks ta ehk minuga nõustunud. Kuid nii ei tundunud ta asja üldse mõistvat, isegi mitte Tomi ja roilpurje asja. Kuid nüüd, pärast juhtumit, millest kohe räägin, hakkas ta nägema pimedusse ja aduma võimalusi.

      Mäletan neljandat ööd hästi. See oli selge, tähine ja kuuta öö. Vähemalt arvan, et kuud ei olnud. Igal juhul ei saanud kuu olla suurem õblukesest sirbist.

      Tuul oli natuke tõusnud, kuid püsis siiski stabiilne. Libisesime edasi kiirusega kuus või seitse sõlme tunnis. Oli meie tekivahikorra keskpaik ning laev oli täis üleval vilistava tuule suminat. Williams ja mina olime ainsatena peatekil. Ta toetus vastu tuulepealset reelingut ja suitsetas. Mina sammusin üles-alla tema ja vööriluugi vahel. Stubbins oli vahikorvis.

      Kaks kella olid mõni minut tagasi löönud ja ma soovisin, et see oleks olnud kaheksas ja oleks aeg põhku pugeda. Äkitselt kostis kuskilt ülevalt terav raksatus nagu püssipauk. Sellele järgnes kohe tuules laperdava purjeriide plagin.

      Williams hüppas püsti ja jooksis paar sammu ahtri poole. Järgnesin talle ja koos vaatasime üles, mis oli juhtunud. Sain kohe aru, et fokkmasti praampurje soot oli kadunud ja purje soodinurk lipendas õhus, lüües iga natukese aja tagant vastu metallraad nagu sepavasaraga.

      "Arvan, et seekel või üks lülidest on kadunud," hüüdsin üle müra. "Soodinurk taob vastu raad."