Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja arusaamatumaga, kui ta alul oli arvanud. Teadsin samas, et ta pidi oma mõtted ja poolikud arvamused endale hoidma. Vanamees ja esimene tüürimees nöökisid tema kallal kummituse pärast. Kuulsin seda Tammy käest, kes kuulis neid mõlemaid järgmisel päeval koeravahi ajal tema kallal ilkumas. Oli veel üks asi, mida Tammy rääkis, mis näitas, kuidas häiris teist tüürimeest võimetus mõista masti otsas oleva mehe müstilist ilmumist ja kadumist. Ta oli sundinud Tammy’t üksikasjalikult rääkima logirulli juures nähtud kujust. Veelgi enam, teine tüürimees ei paistnudki asjasse kerglaselt suhtuvat – mitte asi, mille kallal norida – vaid oli tõsiselt kuulanud ja mitmeid küsimusi küsinud. Mulle oli selge, et ta üritas leida ainuvõimalikku järeldust. Kuid taevas hoidku, see oli võimatu ja ebatõenäoline.

      See oli kolmapäeva öösel, viis päeva pärast mainitud vestlust, kui mind ja teisi teadjaid tabas hirm. Ja siiski, ma mõistan, et tol ajal leidsid need, kes polnud midagi näinud, eelnevas vähe põhjust hirmuks. Kuid ka nemad olid üllatunud ja ehk ka natuke ehmunud. Juhtunus oli palju seletamatut, aga ka tavalist ja loomulikku. Sest kui kõik on öeldud, polnud see muu kui ühe purje laperdama puhunud tuul. Kuid minu, Tammy ja teise tüürimehe nähtu valguses oli seal ka tähelepanuväärseid detaile.

      Esimesest vahikorrast oli möödunud seitse kella ja siis veel üks ning meie vahtkond äratati teisi välja vahetama. Paljud mehed olid juba koikudest väljas ja ajasid endile meremehekastidel istudes hilpe selga.

      Äkitselt torkas teise vahtkonna junga pea tüürpoordipoolsest uksest sisse.

      "Tüürmann tahab teada," ütles ta, "kes teist viimase vahtkonna ajal fokkmasti roiltengi kinnitas."

      "Mes ta seda teada tahab?" uuris üks meestest.

      "Leipardapoolne laperdab," sõnas junga. "Ja ta ütles, et mees, kes selle kinnitas, peab kohe pärast vahtkonnavahetust sellega tegelema."

      "Oh! Kas tõesti? Mina see igastahes polnd," vastas mees. "Küsi parem teistelt.”

      "Küsi mida?" uuris Plummer uniselt koikust välja ronides.

      Junga kordas oma sõnumit.

      Mees haigutas ja sirutas end.

      "Las ma mõtlen," pomises ta ühe käega pead sügades ja teisega pükse jalga ajades. "Kis roiltengeli kinnitas?" Ta ajas püksid jalga ja tõusis püsti. "Korraline mudugist, kis siis muu?"

      "Seda teada tahtsingi!" sõnas junga ja lahkus.

      "Hei! Tom!" hüüdis Stubbins korralist. "Ärka üles, va laisk põrguline. Tüürmann laskis uurida, kes fokkmasti roiltengi kinnitas. See laperdab ning sa pead kohe pärast kaheksandat kella selle jälle kinnitama."

      Tom kargas koikust välja ja asus end kärmelt riidesse seadma.

      "Laperdab!" ütles ta. "Siin pole niipalju tuultki ja ma torkasin seisingute otsad teiste keerete alla."

      "Vast oli üks seising mädand ja andis järele," soovitas Stubbins. ”Igal juhul kiirusta, kohe kõlab kaheksas.”

      Minut hiljem kõlas kaheksas kell ja me tormasime ahtrisse rivistusele. Kohe pärast nimede hüüdmist nägin esimest tüürimeest teise poole pöördumas ja midagi ütlemas. Siis hüüdis teine tüürmann:

      "Tom!"

      "Söör!" vastas Tom.

      "Kas sina kinnitasid viimase vahtkonna ajal fokkmasti roiltengli?"

      "Jah, söör."

      "Miks see siis laperdab?"

      "Eip oska öelda, söör."

      "Seda see igastahes teeb. Kobi aga üles ja keera seising uuesti ümber. Tee seekord paremini."

      "Just nii, söör," vastas Tom ning järgnes teistele vööri. Fokkmasti taglase juurde jõudes ronis ta selle otsa ja hakkas tasapisi ülespoole minema. Nägin teda selgelt, sest kuu oli väga selge ja ere, kuigi vananemas.

      Läksin naagelpingini ja toetusin teda jälgides ja piipu toppides selle vastu. Nii teki kui alumise korra vahid olid läinud ruhvi ja arvasin, et olen tekil ainus. Minut hiljem avastasin oma eksimuse, sest piipu süüdates nägin Williamsit, noort koknit, maja leipardapoolsest küljest väljumas ning korralist viimase rahulikul ülesronimisel jälgimas. Olin natuke üllatunud, sest teadsin, et temal ja veel kolmel mehel oli pokker pooleli ning ta oli võitnud üle kuuekümne naela tubakat. Usun, et avasin suu küsimaks, miks ta ei mängi, kui mulle meenus meie esimene vestlus. Mäletan, et ta oli öelnud, kuidas purjed öösiti alati laperdavad. Mulle meenus, kuidas ta neid kahte sõna rõhutanud oli, ja äkitselt hakkas mul hirm. Korraga tabas mind selle idee absurdsus, kuidas isegi halvasti kinnitatud puri nii ilusa ja vaikse ilmaga laperdada saab. Imestasin, et polnud varem selles midagi kummalist ja ebatõenäolist näinud. Purjed ei laperda kena ilma ja rahuliku mere korral, kui laev kaljukindel püsib. Astusin pingi juurest eemale Williamsi poole. Ta teadis või vähemalt aimas midagi, mis minule oli tol hetkel arusaamatu. Poiss ronis üles, kuhu? See mind hirmutaski. Kas peaksin rääkima kõigest, mida tean ja arvan? Ja kellele ma peaksin rääkima? Nad naeraksid mu välja… ma…

      Williams pöördus minu poole ja rääkis.

      "Jummal!" ütles ta. "See akkas jälle pihta!"

      "Mis?" küsisin. Kuigi teadsin, mida ta silmas pidas.

      "Need porjed," vastas ta fokkmasti roiltengli poole viibates.

      Viskasin hetkeks pilgu üles. Terve purje leipoolne külg laperdas punnlapist väljapool. Allpool nägin Tomi. Ta hiivas end just praampurje taglasele.

      Williams kõneles jälle.

      "Kaotasime kaks juss niimoodu."

      "Kaks meest!" hüüatasin.

      "Jap!" sõnas ta napilt.

      "Ma ei mõista,” jätkasin. "Ma pole sellest midagi kuulnud."

      "Kis oless sulle sillest kõnõlõnd?" küsis ta.

      Ma ei vastanud tema küsimusele. Tõesti, suutsin vaevu seda hoomata, sest taas oli kerkinud küsimus, mida peaksin ette võtma.

      "Ma mõtlen minna ahtrisse ja rääkida kõigest teisele tüürmannile," sõnasin. "Ta nägi ka ise midagi seletamatut ja… igal juhul ei suuda ma seda kannatada. Kui tüürmann teaks kõike…”

      "Pärgli päralt!” segas ta mulle vahele. "Ja saad teada, et oled kuramuse tola. Veel mitte. Püsi, kus oled."

      Olin kahevahel. Ta rääkis õigust ja ma olin nõutu, mida edasi teha. Olin veendunud, et üleval varitseb oht, kuid kui oleksin pärinud endalt selleks põhjendust, oleks seda olnud raske leida. Selle olemasolus olin nii veendunud, justkui oleksin seda juba oma silmadega näinud. Mõtlesin, et kas suudaksin selle olendi, tundmata tema võetavat kuju, Tomiga raal ühinedes peatada? See mõte tuli mulle roilpurje vaadates. Tom oli purjeni jõudnud ning seisis jalaköiel purjekoti lähedal. Ta küürutas üle raa ning sirutas end purje lõtku poole. Ja siis nägin, kuidas roilpurje kõht üles-alla hüples, justkui oleks äkiline tuulehoog seda tabanud.

      "Pärgli…!” alustas Williams ootusärevalt ning peatus sama äkitselt. Hetkega lõi puri üle raa ning ilmselt Tomi jalaköielt minema.

      "Püha jumal!” hüüdsin valjult. "Ta on läinud!"

      Hetkeks СКАЧАТЬ