Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimusele vastates, "sul…”

      "Lõuad, Jessop!" ütles tüürmann kiirelt mulle vahele segades. "Tahan kuulda, mis poisil endal öelda on."

      Ta pöördus jälle Tomi poole.

      "Sa olid roilpurjel," viipas ta.

      "Ma ei mäleta, söör," ütles Tom kahtlevalt. Nägin, et ta ei saanud tüürmannist aru.

      "Kuid sa olid seal!" sõnas tüürimees rahutult. "See laperdas ja ma saatsin su sinna seisingut siduma."

      "Laperdas, söör?" ütles Tom tuimalt.

      "Jah! Laperdas. Kas ma pudistasin?"

      Äkitselt kadus Tomi ilmest tuimus.

      "Nii see oli, söör," vastas ta meenutades. "Kuramuse puri läks tuult täis ja tabas mind pauguga näkku."

      Ta peatus korra.

      "Ma arvan…” alustas ta ja jäi jälle vagusi.

      "Nii!" sõnas teine tüürmann. "Räägi välja!"

      "Ma ei tea, söör," ütles Tom. "Ma ei mõista…”

      Ta kõhkles jälle.

      "See on kõik, mis ma mäletan," pomises ta muhku sügades ja midagi meenutada üritades.

      Järgnevas vaikuses kuulsin Stubbinsi häält.

      "Kuid tuult polnud ollagi," sõnas ta mõistmatul toonil.

      Kostis nõusolevat pominat.

      Tüürmann ei kostnud sõnagi ning ma vaatasin talle uudishimulikult otsa. Kas ta hakkas mõistma, kui kasutu oli üritada leida toimunule mõistlikku seletust? Kas ta hakkas lõpuks ometi seostama seda mehega masti otsas? Nüüd kaldun arvama, et nii see oli, sest pärast Tomile otsa vaatamist läks ta ruhvist välja, öeldes, et uurib asja hommikul edasi. Kuid hommikul ei teinud ta seda ühti. Kahtlen ka, kas ta asjast kiprile ette kandis. Ja kui ta seda tegigi, siis muuseas, sest me ei kuulnud sellest rohkem midagi, kuigi rääkisime sellest isekeskis edasi.

      Mind kummastab siiani tüürmanni suhtumine meisse masti tipus. Vahel mõtlen, et ehk ta kahtlustas, et tahame talle ninanipsu mängida… ehk, tol hetkel, kahtlustas ta, et keegi meist oli seotud ka teise asjaga. Või siis proovis ta võidelda pealesurutud veendumuse vastu, et selles vanas künas oli tõesti midagi võimatut ja võigast. Kuid need on vaid kahtlused.

      Ja siis arenesid asjad edasi.

      V

      Williamsi ots

      Nagu juba rääkisin, oli meie seas palju juttu Tomi kummalisest õnnetusest. Ükski meestest ei teadnud, et Williams ja mina olime seda juhtumas näinud. Stubbins pakkus välja, et Tom oli olnud unine ja jaluseköiest mööda astunud. Tom seda muidugi ei tunnistanud. Kuid tal ei olnud ka kedagi tunnistajaks võtta, sest siis ei teadnud temagi, et olime näinud purje üle raa paiskumas.

      Stubbins väitis olevat loogilise, et see ei saanud olla tuul. Tuult ei olnud, ütles ta, ja ülejäänud nõustusid temaga.

      "Noh," ütlesin, "nüüd ma ei teagi. Kaldun arvama, et Tomi jutt on tõsi."

      "Kust sa seda võtad?" küsis Stubbins uskumatult. "Tuult põlnd ollagi."

      "Aga muhk tema otsa ees?" uurisin omakorda. "Kuidas sa seda seletad?"

      "Küllap lõi end libisedes ära," vastas ta.

      "Küllap vist," nõustus vana Jaskett kastil suitsetades.

      "Te olete mõlemad tõest kaugel!" segas Tom ärritunult vahele. "Ma ei maganud ja see kuramuse puri lõi mind."

      "Ära ole nii jultunud, noormees,” sõnas Jaskett.

      Liitusin uuesti.

      "Üks asi veel, Stubbins," ütlesin. "Seising, mille küljes Tom rippus, oli raa teisel poolel. Näib nagu oleks puri sellest üle löönud. Kui oli piisavalt tuult tegemaks üht, tundub mulle, et võis juhtuda ka teine."

      "Kas see oli raa alt või ülevalt?" küsis ta.

      "Ülevalt muidugi. Enamgi veel, purje jalam rippus lookas üle raa.”

      See üllatas Stubbinsit ja enne, kui ta jõudis välja tulla järgmise vastuväitega, rääkis Plummer.

      "Kis seda nägi?" küsis ta.

      "Mina nägin seda!" ütlesin teravalt. "Williams samuti ja tegelikult ka teine tüürmann."

      Plummer jäi vait ja pahvis suitsu. Stubbins hakkas uuesti pihta.

      "Küllap hoidis Tom jalamist ja seisingust kinni ja tõmbas need komistades üle raa."

      "Ei!” segas Tom vahele. "Seising oli raa all. Ma isegi ei näinud seda. Ja mul polnud aega purje jalamist haarata, enne kui see mulle näkku lajatas."

      "Kuis sa siis kukkudes sest seisingust haarasid?" küsis Plummer.

      "Ta ei haaranudki sellest," vastasin Tomi eest. "See oli end ümber Tomi randme kerinud ja nii me ta rippumas leidsimegi.”

      "Tahad öelda, et ta siis ei saandki sessingist kinni?" uuris Quoin piipu läites.

      "Muidugi," kostsin. "Inimene ei haara kukkudes köiest, kui ta on teadvusetuks löödud."

      "Sul on õiges," nõustus Jock. "Seal on sul õiges, Jessop."

      Quoin jätkas piibu läitmist.

      "Ei tia," ütles ta.

      Jätkasin temast välja tegemata.

      "Igal juhul, kui ta Williamsiga leidsime, rippus ta seisingu küljes, mis oli end keerutanud paar tiiru üle tema randme. Ja peale selle, nagu juba varem ütlesin, rippus purje jalam üle raa ning seda hoidis seal seisingu otsas rippuva Tomi raskus."

      "Kuramuse kummaline," ütles Stubbins mõtlikult. "Sellel ei tundu olevat korralikku seletust."

      Vaatasin Williamsi poole pilgul, kas peaksin rääkima kõigest nähtust, kuid ta raputas pead ja pärast hetkelist mõtlemist tundus mulle, et sellega ei saavuta tõesti midagi. Meil polnud selget arusaama juhtunust ja meie pooltõigad ja arvamused oleksid asja veelgi grotesksemaks ja ebatõenäolisemaks muutnud. Saime vaid oodata ja vaadata. Kui saaksime haarata millestki kombatavast, võiksime kõigest rääkida end naerualuseks tegemata.

      Tulin äkitselt oma mõtetest välja.

      Stubbins kõneles jälle. Ta vaidles asja üle ühe teise mehega.

      "Näed, tuule puudumisel on see asi ilmvõimatu ja siiski…”

      Teine segas teda märkusega, mis mul kuulmata jäi.

      "Ei," kuulsin Stubbinsit kostmas. "Mul on mõistus otsas. See muinaslugu ei meeldi mulle mitte üks põrm."

      "Vaata ta rannet!" sõnasin.

      Tom tõstis oma parema käe uurimiseks välja. Kohast, kus köis oli selle ümber olnud, oli see märgatavalt paistes.

      "Jah," СКАЧАТЬ