Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põrgut sa seal teed? Tule kohe alla!"

      Tõusin püsti ja sammusin tuulepoolsele. Siit võisin näha ahtriteki luuki. Teine tüürimees seisis tüürpoordi redeli juures ja paistis vaatavat midagi, mis minu eest topsli varju jäi. Kuni jõllitasin, tõstis ta uuesti häält:

      "Tuhat ja tuline, sa igavene maarott! Tule kohe alla!"

      Ta trampis ahtritekil ja kordas metsikult oma käsku. Vastust ei tulnud. Hakkasin ahtrisse sammuma. Mis oli juhtunud? Kes oli üles läinud? Milline narr sinna käsuta läheks? Ja siis korraga mulle koitis. Kuju, keda olime Tammyga näinud. Kas teine tüürimees nägi kedagi või midagi? Kiirustasin edasi ja peatusin siis järsku. Samal hetkel kõlas tüürmanni kilav vile. Ta vilistas vahtkonda välja, ma pöördusin ja jooksin neid ruhvi äratama. Veel üks minut ja me kiirustasime kõik koos ahtrisse.

      Ta hääl vastas meile poolel teel:

      "Mõned teist kohe kärmelt grootmasti mööda üles. Uurige välja, kes see narr seal on ja mis pahandust ta teeb."

      "Just nii, söör," hüüdsid mitmed ja paar tükki kargasid kohe tormitaglasesse. Liitusin nendega ja ülejäänud asusid järgnema, kuid tüürimees käskis mõnel minna leipardasse juhuks, kui tüüp kavatseb sealtpoolt alla tulla.

      Teistele üles järgnedes kuulsin, kuidas teine tüürimees käskis Tammy’l, kelle kord oli aega määrata, minna koos teiste jungadega alla peatekile ning hoida silm peal ahtri ja vööri taakidel.

      "Nurka aetuna võib ta üritada ühest neist alla tulla,” kuulsin teda seletavat. ”Kui midagi näete, hüüdke mind kohe."

      Tammy kõhkles.

      "Noh?" ütles teine tüürimees teravalt.

      "Ei midagi, söör," sõnas Tammy ja läks peatekile.

      Esimene mees tuulepealsel oli jõudnud pütingvantideni ning viskas ümbrusele enne kõrgemale minemist korra pilgu peale.

      "Näed miskit, Jock?" küsis Plummer, mees minu kohal.

      "Naah!" sõnas Jock napisõnaliselt ja kadus mu vaateväljast.

      Minu ees olev mees järgnes talle. Ta jõudis põhjataglaseni ning peatus uurima. Olin tal kannul ja ta vaatas mulle otsa.

      "Mes üldse lahti on?" küsis ta. "Mida tas’ nägi? Kida me jälitame?"

      Ütlesin, et ei tea, ja ta kiikus tengi taglasele. Järgnesin. Leiparda semud olid meiega pea võrdsel kõrgusel. Topsli all nägin peatekil Tammy’t ja teisi jungasid ülespoole vaatamas.

      Mehed olid allasurutud moel elevil, kuigi kaldusin arvama, et seal oli rohkem uudishimu ja ehk ka teadlikkust kummalisusest. Tean, et leipardasse vaadates nägin neid seal kokku hoidmas, ja tundsin neile kaasa.

      "Ilmselt pärgli jänes," pakkus keegi.

      Haarasin sellest ideest kohe. Ehk – ja järgmisel hetkel heitsin selle kõrvale. Mulle meenus, et esimene kuju oli astunud üle reelingu merre. Seda ei saanud niiviisi seletada. Olin uudishimulik ja ärevil. Seekord polnud ma midagi näinud. Mida teine tüürimees näha võis? Kas jälitasime pettekujutelmi või oli meie kohal varjudes tõesti keegi? Mu mõtted pöördusid kujule, keda olime Tammy’ga logirulli juures näinud. Meenus, et teine tüürimees ei suutnud siis midagi näha, ja kui loomulik see oli tundunud, et ta ei peakski nägema. Mu kõrvu kostis jälle sõna "jänes". Pealegi, see võib antud juhtumit seletada. See oleks…

      Mu mõttejada katkestati järsult. Üks meestest karjus ja žestikuleeris.

      "Ma näes teda! Ma näes teda!" Ta viipas üles meie peade kohale.

      "Kus?" küsis mees minu kohal. "Kus?"

      Vaatasin pingsalt ülespoole. Tundsin teatavat kergendust. ”See on siis tõeline," ütlesin endamisi. Keerasin pea ringi ja vaatasin üles. Kuid ma ei näinud ikkagi midagi peale varjude ja valguslaikude.

      Tekilt kostis teise tüürimehe hääl.

      "Saite ta kätte?” karjus ta.

      "Mitte veel, söör," hüüdis kõige alumine mees leipardas.

      "Me näime teda, söör," lisas Quoin.

      "Mina ei näe!" ütlesin.

      "Seal tap jälle om," ütles ta.

      Olime jõudnud praampurje taglaseni ja ta viipas üles roiltengi raa poole.

      "Oled üks igavene muul, Quoin. Just seda sa oled."

      Hääl kostis ülevalt. See oli Jock ning kõik pahvatasid naerma.

      Nägin nüüd Jocki. Ta seisis taglasel just raa all. Kuni teised molutasid, oli tema üles läinud.

      "Oled üks igavene muul, Quoin," kordas ta, "ja leian, et teine tüürmann on sama napakas."

      Ta hakkas allapoole tulema.

      "Seal pole siis kedagi?" küsisin.

      "Naah," sõnas ta napilt.

      Kui tekile jõudsime jooksis tüürmann ootusärevalt ahtritekilt alla meie poole.

      "Saite ta kätte?" küsis ta veendunult.

      "Seal polnud kedagi," vastasin.

      "Mida!" tõstis ta häält. "Varjate miskit!" jätkas ta vihaselt ning meestele otsa vaadates. "Rääkige välja. Kes see oli?"

      "Me ei varja midagi,” vastasin kõigi eest. "Seal ei olnud kedagi."

      Tüürimees vaatas meid kõiki.

      "Peate mind tolaks?” küsis ta põlglikult.

      Maad võttis heakskiitev vaikus.

      "Nägin teda oma silmadega," jätkas ta. "Tammy siin nägi teda ka. Kui teda algul nägin, ei olnud ta päris tipus. Selles pole kahtlustki. Hülgemöla, et teda seal ei ole."

      "Noh, teda pole seal, söör," vastasin. "Jock läks otse üles kuni roiltengi raani."

      Tüürmann ei kostnud kohe midagi, vaid võttis paar sammu ahtri poole ja vaatas üles. Siis pöördus ta kahe junga poole.

      "Poisid, olete kindlad, et ei näinud kedagi grootmasti mööda alla tulemas?" uuris ta kahtlustavalt.

      "Just nii, söör," vastasid nad koos.

      "Igatahes," kuulsin teda endamisi pomisemas, "oleksin teda sel puhul isegi näinud."

      "Söör, on teil aimu, keda te näha võisite?" küsisin sel hetkel.

      Ta vaatas mulle teravalt otsa.

      "Ei!" sõnas ta.

      Tüürmann mõtles paar hetke, kuni vaikides ootasime, et ta meil minna laseks.

      "Püha müristus!" hüüatas ta äkitselt. "Oleksin pidanud sellele varem mõtlema."

      Ta pöördus ja vaatas igaühele kordamööda otsa.

      "Olete kõik siin?" küsis ta.

      "Just СКАЧАТЬ