Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sina mine oma magamiskohta ja vaata, kas teised mehed on koikudes. Siis tule raporteerima. Kärmelt!"

      Poiss läks ja ta pöördus teise junga poole.

      "Mine eetsi mööda ruhvi,” ütles ta. "Loe teine vahtkond üle ning siis tule ahtrisse raporteerima."

      Nooruki mööda tekki ruhvi poole kadudes naasis Tammy tüürmannile ütlema, et kaks teist jungat magavad, millepeale saadeti ta vaatama, kas puusepp ja purjemeister on oma koikudes.

      Kuni ta ära oli, naasis teine poiss ahtrisse ja kandis ette, et kõik mehed magavad oma koikudes.

      "Kindel?" küsis tüürimees.

      "Täiesti, söör," vastas ta.

      Teine tüürmann viipas käega.

      "Mine vaata, kas stjuuard on oma koikus," sõnas ta järsult. Oli selge, et ta oli tõsiselt hämmingus.

      "Sul on veel üht-teist õppida, härra teine tüürmann," laususin mõttes. Siis jäin mõtlema, millistele järeldustele ta võib tulla.

      Mõni hetk hiljem naasis Tammy ütlema, et puusepp, purjemeister ja ”tohter" magavad kõik.

      Teine tüürimees pomises midagi ja käskis siis minna vaatama, kas esimene ja kolmas tüürmann on all salongis juhul, kui nad oma koikudes ei vedele.

      Tammy hakkas minema, kuid peatus siis.

      "Söör, kuni juba seal all olen, kas vaatan siis ka vanamehe ruumi?" uuris ta.

      "Ei!” ütles teine tüürmann. "Täida käsk ja too mulle sõna. Kui keegi kapteni kajutisse läheb, siis olen see mina."

      Tammy ütles: "Just nii, söör," ja tormas üles ahtritekile.

      Kuni ta ära oli, tuli teine junga ütlema, et stjuuard on oma koikus ja küsis temalt, mida pärglit ta selles laevaosas kooserdab.

      Teine tüürimees ei kostnud pea minuti sõnagi. Siis pöördus ta meie poole ja lubas meil vööri minna.

      Kuni koos eemale liikusime ja tasa vestlesime, tuli Tammy ahtritekilt alla ja läks teise tüürimehe manu. Kuulsin teda ütlemas, et kaks tüürmanni magasid mõlemad. Siis lisas ta järelkajana:

      "Vanamees samuti."

      "Ütlesin sulle ju…” alustas tüürmann.

      "Ma ei teinud seda, söör," sõnas Tammy. "Tema kajuti uks oli lahti."

      Teine tüürimees hakkas ahtri poole minema. Tabasin osa tema märkusest Tammyle.

      "…kogu meeskond. Ma…”

      Ta läks ahtritekile ja rohkem ma ei kuulnud.

      Viibisin hetke, kuid nüüd kiirustasin teistele järele. Ruhvile lähenedes kõlas esimene kell, ajasime teise vahtkonna välja ja rääkisime, mis mürglis olime osalenud.

      "Küllap oli unine," märkis üks mees.

      "Temap mitte," sõnas teine, "ta tukastas puhkuse ajal ja unistas, kuidas ta ämm talle intiimsel kombel külla tuleb."

      Selle peale kostis naeru ning tabasin end koos teistega naeratamas, kuigi mul ei olnud põhjust jagada nende arvamust, et see kõik oli tühiasi.

      "Teate, see võis olla jänes," kuulsin Quoini, meest, kes seda ka varem pakkus, Stubbinsi-nimelisele lühikesele ja morniilmelisele sellile märkimas.

      "Põrgut ta oli!" vastas Stubbins. "Egas need jänesed nii rumalad ka pole."

      "Ei mina tea," ütles esimene. "Soovin, et oleksin tüürmanni arvamust küsinud."

      "Ma ei usu, et tegu oli jänesega,” torkasin vahele. "Mida jänes seal üleval teeks? Arvan, et ta üritaks pigem stjuuardi sahvrisse pääseda."

      "Vean kihla," sõnas Stubbins. Ta läitis piibu ja hakkas seda tasa imema.

      "Siiski ei mõika ma seda," märkis ta pärast hetkelist vaikust.

      "Ka mina mitte," sõnasin. Pärast seda olin vait ja kuulasin vestlust pealt.

      Peagi langes mu pilk Williamsile, mehele, kes oli mulle ”varjudest” rääkinud. Ta istus suitsetades oma koikul ega üritanudki vestlusega liituda.

      Läksin tema juurde.

      "Mis sina sellest arvad, Williams?" pärisin. "Kas arvad, et teine tüürmann tõesti midagi nägi?"

      Ta vaatas mulle mõru kahtlusega otsa, kuid ei öelnud sõnagi.

      Tundsin end tema vaikimisest ärritatuna, aga ei näidanud seda välja. Mõne hetke pärast jätkasin.

      "Tead mis, Williams, hakkan tasapisi mõistma, mida sa tol ööl liiga paljude varjude kohta ütlesid."

      "Mes sa silmas pead?" küsis ta suust piipu võttes ja oma vastuse peale üllatudes.

      "Mida ma ütlesin, loomulikult," sõnasin. "Siin on liiga palju varje."

      Ta tõusis istukile ning kummardus koikul ettepoole, piibuga käsi ettepoole sirutatud. Tema silmad hiilgasid erutusest.

      "Sa’s nägid…” Ta kõhkles ja vaatas mulle seesmiselt heideldes otsa.

      "Noh?" käisin peale.

      Pea minuti üritas ta midagi öelda. Siis muundus ta ilme järsku kõhklusest ja millestki määramatust tõsiseks otsusekindluseks.

      Ta rääkis.

      "Olgu ma neetud," sõnas ta, "ku ma sillest palgapäe välla ei vita. Varjud või mitte varjud."

      Vaatasin talle üllatunult otsa.

      "Kuidas su palgapäev sellega seotud on?" küsisin.

      Ta noogutas resoluutselt.

      "Kuula," kostis ta.

      Ootasin.

      "Mehad lahkusid," ta viipas piibuga ahtri poole.

      "Mõtled Friscos?" küsisin.

      "Jap," vastas ta, "ja punase krossitagi palgast. Ma jäin."

      Taipasin äkitselt.

      "Arvad, et nad nägid," kõhklesin ja ütlesin siis, "varje?"

      Ta noogutas sõnatult.

      "Ja nad kõik lasid jalga?"

      Ta noogutas jälle ja hakkas piipu vastu koiku serva tühjaks koputama.

      "Ja ohvitserid ja kipper?" küsisin.

      "Värsked," sõnas ta ja tõusis koikust välja, sest löödi kaheksandat kella.

      IV

      Purjega lollitamine

      See oli reede öösel, kui teine tüürimees vahtkonna masti otsa meest otsima saatis. Järgmisel viiel päeval ei räägitud СКАЧАТЬ