Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

      Robie läks kogukale parvlaevale, et sõita üle Gibraltari väina. Ta vaatas tagasi Hispaania ranniku kohal kõrguvatele hambulistele imposantsetele mägedele. Kõrged kaljud sinise Vahemere kohal jätsid lummava mulje. Ta imetles neid mõne hetke ja pöördus siis kõrvale, unustades nähtu kohe. Tal oli muulegi mõtelda.

      Kiirlaeva sihtkoht oli Maroko. Tangeri suunduv alus õõtsus ja kõikus Tarifa sadamast väljudes nagu metronoomipendel. Kiirust kogunud ja avamerele jõudnud laeva liikumine muutus sujuvamaks. Parvlaeva sisemust täitsid autod, bussid ja haagisveokid. Ülejäänud ruumid olid tulvil reisijaid, kes sõid, mänguautomaatide juures meelt lahutasid või kastide kaupa tollivaba sigarette ja parfüüme ostsid.

      Robie istus ja imetles vaadet või vähemalt teeskles seda. Väin oli kõigest viisteist kilomeetrit lai, nii et sõiduks kulub umbes nelikümmend minutit. Põhjalikumaks järelemõtlemiseks sellest ei piisa. Ta silmitses vaheldumisi Vahemere laineid ja kaasreisijaid. Enamasti olid need turistid, keda ajendas soov kiidelda, et nad on käinud Aafrikas, ehkki Robie teadis, et Maroko erines suuresti sellest, kuidas enamasti Aafrikat ette kujutati.

      Tangeris lahkus ta laevalt. Bussid, taksod ja giidid ootasid huviliste masse. Robie möödus neist kõigist ja lahkus sadamast jalgsi. Ta suundus linna peatänavatele, kus harjuskid, kerjused ja poodnikud ta otsekohe sisse piirasid. Lapsed sikutasid kuuehõlmu ja palusid raha. Ta pööras pilgu maha ja astus edasi.

      Ta möödus rahvarohkest vürtsiturust. Ühes nurgas pidi ta äärepealt peale astuma eakale naisele, kes näis tukkuvat, käes paar müügiks pakutavat leivapätsi. Nõnda vist oli möödunud kogu ta elu, mõtles Robie. See nurk ja mõni leivapäts. Naise rõivad olid määrdunud, nahk samamoodi. Ta oli alatoidetud, ehkki pehme ja pontsakas, nagu niisugustel puhkudel tavaliselt ikka. Robie kummardus ja pistis talle mõne mündi pihku. Naise pahklikud sõrmed sulgusid nende ümber.

      Ta tänas meest oma keeles. Robie vastas talle ingliskeelsete viisakussõnadega. Mõlemad näisid teise öeldut mõistvat.

      Robie astus kiiremini edasi, hüpates igal ettejuhtuval trepil paar-kolm astet korraga. Ta möödus maotaltsutajatest, kes seadsid kirevaid ja eemaldatud mürgihammastega roomajaid päikeses kõrbenud turistide kaela ümber. Madu võeti ära alles siis, kui mehele oli viis eurot pihku pistetud.

      Kena väljapressimine, kui selle töö peal olla, mõtles Robie.

      Tema sihtkoht oli ehtsat kohalikku toitu lubava restorani kohal asuv ruum. Ta teadis, et see paik oli turistilõks. Toit oli keskpärane, õlu soe ja teenindus ükskõikne. Giidid juhatasid bussitäie pahaaimamatuid võhikuid kohale ja kiirustasid ise kuhugi mujale palju paremat toitu sööma.

      Robie läks trepist üles, keeras ukse lahti võtmega, mille oli juba varem saanud, ja lukustas selle enda järel. Ta vaatas ringi. Voodi, tool, aken. Muud ta ei vajanudki.

      Ta pani kübara voodile, heitis pilgu aknast välja ja vaatas kella. Üksteist kohaliku aja järgi.

      Mälupulk oli ammugi hävitatud. Plaan oli koostatud ja kõik kätte harjutatud juba Ühendriikides, kuhu oli ehitatud sihtmärgi asupaiga täpne koopia. Nüüd tuli tal lihtsalt oodata, aga see oli kõige raskem.

      Ta istus voodiservale, masseeris kaela, muljudes sinna pika lennu- ja laevasõidu ajal tekkinud sõlmi. Seekordne sihtmärk polnud Rivera-sugune idioot. Too oli ettevaatlik mees, kelle käsilased asjatult kuule ei raiska. See on vintskem tüüp, vähemalt nõnda võis arvata.

      Robie polnud midagi Hispaaniasse kaasa toonud, sest parvlaevale pääsemiseks tuli läbida tollikontroll. Kui Hispaania politsei oleks avastanud tema kotist relva, siis oleks see põhjustanud kuhjaga probleeme. Kõik, mida ta vajas, oli Tangeris olemas.

      Ta võttis kuue seljast, heitis selili voodisse ja laskis väljast tulvaval palavusel endale une silmi tuua. Ta sulges laud, teades, et avab need nelja tunni pärast. Tänavalärm vaibus, kui ta unne suikus. Ärgates oli ligi neli tundi möödunud ning käes päeva kõige palavam aeg. Ta pühkis higi näolt, läks jälle akna juurde ja vaatas välja. Ta silmitses suuri ringreisibusse liikuvat tänavatel, mida polnud iialgi nii suurte ja kohmakate sõiduriistade jaoks ehitatud. Kõnniteedel sagis inimesi, nii kohalikke kui ka võõraid.

      Ta ootas veel tunni ja lahkus siis toast. Tänaval pööras ta itta ja seadis sammu nii kiiresti, kui jalad võtsid. Mõne sekundiga kadus ta vanalinna rahvasumma saginasse. Ta hangib vajaliku ja liigub seejärel edasi. Ainult varustuse, mida missioonil tarvis läheb. Ta oli viibinud kolmekümne seitsmes riigis, kuid polnud ostnud ainsatki suveniiri.

      Seitse tundi hiljem oli juba täiesti pime. Robie lähenes suurele karmi välimusega hoonele läänest. Ta turjal rippus kõvast materjalist lapik kast ning seljakott veepudelite, uriinipurgi ja toiduga. Ta kavatses järgmiseks kolmeks päevaks paigale jääda. Ta vaatas ringi, haistis kolmanda maailma hõngu. Õhus oli tunda vihmaähvardust. See teda ei häiri. Teda ootas tubane töö.

      Ta vaatas kella ja kuulis siis lähenevat mootorimürinat. Ta peitis end vaatide taha. Veok möödus temast ja peatus. Ta lähenes sellele tagantpoolt. Kolm sammu hiljem peitus ta juba auto all, hoides selle all olevatest metalldetailidest kinni. Auto jätkas sõitu ja peatus samas taas. Kostis pikalt hõõrduva metalli kriginat. Auto liikus nii järsu jõnksatusega edasi, et Robie jaksas ennast hädavaevu kinni hoida.

      Viisteist meetrit hiljem peatus veok taas. Uksed avanesid, kellegi jalad puudutasid põrandat. Uksed lajatasid kinni. Sammud eemaldusid. Metallikrigin kordus. Tugevad lukud sulgusid kõlksatades. Valitses vaikus, milles oli kuulda vähemalt kolm järgmist päeva vahetpidamata hoone ümber patrullivate valvurite samme.

      Robie ajastas oma liikumist nõnda, et ta oli veoki alt väljas ja jooksis eemale just siis, kui krigin katkes. Oletatavasti polnud nüüd ehitises kedagi ja see pandi valve alla. See oli Robie ainus võimalus. Vähemalt missiooni see osa oli lõpetatud.

      Ta kiirustas üle kolme astme hüpates ülespoole, kõva kast selga müksimas.

      Nüüd tuli ajaga võidu tõtata.

      Ta jõudis üles, haaras kandetalast ning ronis üht kätt teise ette asetades, selg allapoole, nagu ahv väljavalitud kohta. Ta õõtsutas ennast vasakule, seejärel paremale ning hüppas siis.

      Ta maandus peaaegu hääletult metallile ja ruttas pisut rohkem kui kahekümne meetri kaugusel asuvasse kõige pimedamasse nurka.

      Talle jäi veel viis sekundit aega.

      Tuled kustusid ja valveseadmed lülitusid sisse. Otsekohe läbistasid ruumi risti-rästi kiired, mis jäid paljale silmale nähtamatuks. Ent kui miski juhtuks neid riivama, siis hakkaksid sireenid undama. Kõik sissetungijad hukatakse. Lihtsalt see oli niisugune paik.

      Robie pöördus selili, nägu lae poole.

      Kolm ööpäeva ehk seitsekümmend kaks tundi oodata.

      Tundus, nagu oleks kogu tema olemus üksainus katkematu stardiloendus.

      5. peatükk

      Aeg oli käes. Palvevaibad võeti välja. Põlved vajusid põrandale ning kõikide pead pöördusid itta ja puudutasid laubaga maad. Suud avanesid, kostis tuttavaid häälutusi.

      Meka asus nelja tuhande kilomeetri, umbes viie lennutunni kaugusel.

      Palvevaipadel põlvitavate meeste meelest oli see palju lähemal.

      Kui palvesõnad olid lausutud ja usukohustus täidetud, rulliti palvevaibad kokku ja pandi СКАЧАТЬ