Süütu. David Baldacci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millega ta kuulis lennukis viibinud printsi ja kahe ülejäänud mehe kõnelust. Pääs relvade juurde. Aastakümneid kestnud ettevalmistus. Suured summad hiljem. Seda tuleb jälgida. Ent see polnud enam tema töö. Tema oli oma ülesande täitnud. Ta esitab ettekande ja teised jätkavad. Ta oli kindel, et isegi Saudi kuninglik perekond hingab kergendatult, kuuldes ühe oma musta lamba kõrvaldamisest. Nende ametlik avaldus taunib niisugust vägivallaakti. Nad nõuavad põhjalikku juurdlust. Nad teesklevad, marutsevad ja halisevad. Vahetatakse jõulisi diplomaatilisi noote. Ent omavahel olles öeldakse tapja terviseks tooste. Teisisõnu, nad kiidavad ameeriklasi.

      See oli olnud puhtalt sooritatud operatsioon. Robie oli saanud printsi sihikuristile juba hetkel, kui too sportmaasturist väljus. Ta võinuks ta juba siis kõrvaldada, kuid soovis siiski oodata, kuni prints jõuab koos ihukaitsjatega lennukisse. Kui nood jäävad lennukisalongis lõksu, siis on tal põgenemiseks rohkem aega. Ta oli kaotanud lennukisse sisenenud printsi umbes pooleks minutiks silmist, kuid märkas seejärel taas, kui too piki vahekäiku sammus ja laua äärde istus.

      Robie oli sihtinud Talali pähe, ehkki see nõudis suuremat lasketäpsust, sest talle hakkas teleskoopsihikus midagi silma. Kui prints toolil ettepoole kummardus, nägi Robi tema rüü all kinnitusrihmu. Talal kandis kuulivesti. Kellelgi ei ole peas kuulivesti.

      Robie oli veetnud kolm päeva ja ööd oma elust kõrgel varitsedes, kus ta kusi purki ja sõi energiabatoone, oodates sihtmärki hoones, mis pidi usutavasti olema kindlalt suletud ja täiesti ohutu paik.

      Nüüd oli prints surnud.

      Talali plaanid surevad koos temaga.

      Will Robie pani silmad kinni ja uinus, kui parvlaev leebelt õõtsudes aegamisi üle Vahemere vaikse vee rühkis.

      7. peatükk

      Seekord oli teisiti.

      Kõik toimus kodu lähedal.

      Nii lähedal, et see oligi kodu.

      Oli möödunud ligi kolm kuud Tangerist ja Khalid bin Talali surmast. Ilm oli jahedam, taevas pisut hallim. Robie polnud kogu möödunud aja jooksul kedagi tapnud. Harjumatult pikk tegevusetult möödunud aeg, kuid tal polnud sellest midagi. Ta jalutas, luges raamatuid, sõi väljas, reisis kellegi surma põhjustamata siinseal. Teisisõnu, ta käitus normaalselt.

      Ent siis saabus mälupulk ning Robie pidi normaalse käitumise lõpetama ning taas relva haarama. Ülesanne oli teatavaks tehtud kaks päeva tagasi. Ettevalmistusteks ei jäänud kuigi palju aega, kuid mälupulk teatas, et ülesanne on ülimalt pakiline. Ja kui mälupulk kõneles, siis Robie tegutses.

      Ta istus elutoas toolil, kohvitass käes. Varahommikust hoolimata oli ta juba mitu tundi ärkvel olnud. Mida lähemale uus missioon jõudis, seda vaevalisem oli tal magada. Nõnda oli temaga alati olnud – mitte niivõrd ärevusest, kui põhjaliku ettevalmistamise ihast. Ärkvel olles lihvis tema aju lakkamatult plaani, leidis vigu ja kõrvaldas need. Magades ei saanud seda teha.

      Sel tegevusetuse ajal püüdis ta realiseerida oma kunagist seltskondliku suhtlemise plaani ning koguni võttis vastu kutse mitteametlikule koosviibimisele, mille üks naabrimees korraldas oma kolmanda korruse korteris.

      Kohale oli tulnud kõigest kümmekond inimest, kellest mõni elas samas majas. Naaber oli Robiele mitut oma sõpra tutvustanud. Ent Robie tähelepanu keskendus kiiresti ühele noorele naisele.

      See naine oli hiljuti siia elama asunud ja sõitis igal hommikul kell neli jalgrattaga Valgesse Majja, kus ta töötas. Robie teadis seda, sest oli saanud tema kohta andmeid. Ja ta teadis, et naine läheb varakult tööle, sest oli teda sageli läbi piilumissilma jälginud.

      Ta oli Robiest märksa noorem, meeldiv ja vähemalt pealtnäha arukas. Nende pilgud olid mitu korda kokku puutunud. Robie tajus, et naine on vist samamoodi sõpradeta nagu temagi. Samuti tundis ta, et juttu alustades poleks naisel selle vastu midagi. Ta oli kandnud lühikest musta seelikut ja valget pluusi. Ta juuksed olid kuklal hobusabasoengusse seatud. Tal oli napsipokaal käes ning ta vaatas üsna tihti Robie poole, naeratas ja pööras siis pilgu kõrvale, jätkates kõnelust kellegi teisega, keda Robie ei tundnud.

      Robie oli mitu korda kavatsenud talle läheneda. Ometi ei teinud ta seda ja lahkus koosviibimiselt. Väljudes vaatas ta tagasi naise poole. Too naeris kellegi märkuse peale ega vaadanud kordagi talle järele. Võib-olla ongi nõnda parem, mõtles Robie. Tõepoolest, mis mõtet sellel olekski?

      Robie tõusis ja vaatas aknast välja.

      Sügis oli saabunud. Pargipuude lehed muutsid juba värvi. Õhtud olid jahedad. Suveniiskus saatis veel mõnikord neid, kuid märksa tagasihoidlikumalt. Tegelikult polnudki ilm nii paha linnas, mis oli ehitatud sohu – ja paljude arvates oli see praegugi soo, vähemalt seal, kus pesitsesid professionaalsed poliitikud.

      Robie oli nii põhjalikult luuranud, kui talle jäetud napp aeg vähegi võimaldas. Samuti oli ta läbi mänginud seekordsed logistiliselt keerukamad variandid.

      Sellegipoolest ei olnud see ülesanne talle meelepärane.

      Ent see ei sõltunud temast.

      Tegevuspaik ei nõudnud, et Robie astuks lennukisse või rongile. Sihtmärk oli samuti erinev. Ning mitte heas mõttes.

      Mõnikord jälitas ta üleilmset ohtu kavandavaid inimesi, nagu seda olid Rivera või Talal. Aga teinekord lihtsalt lahendas mõne probleemi.

      Sildid võivad olla missugused tahes, kuid lõpuks tähendavad need kõik ühte ja sedasama. Tema tööandja otsustas, kes hingelistest tuleb valida sihtmärgiks. Ning siis pöördus ta Robie-suguste meeste poole, et tolle hingelise elule lõpp teha.

      Nõnda saab maailm paremaks. See oli õigustus.

      Nagu ka planeedi kõige võimsama armee paiskamine Lähis-Ida hullumeelse vastu. Sõjaline võit oli tagatud algusest peale. Siiski ei osatud täielikult ennustada, mis juhtub pärast võitu. See oli nagu luupainaja unenäos, millest polnud pääsu.

      Suletud iseenda loodud lõksu.

      Agentuur, mille teenistuses Robie töötas, lähtus missioonil tabatud operatiivagentide suhtes kindlast poliitikast. Keegi ei tõendaks isegi seda, et Robie töötab Ühendriikide ülesandel. Keegi ei astuks tema päästmiseks ainsatki sammu. Vastupidiselt Ühendriikide merejalaväelaste veendunult loitsitavale fraasile “Kõik tulevad koju tagasi” jäeti Robie maailmas kõik maha.

      Seetõttu oli Robie igaks missiooniks kavandanud ainult talle endale teadaoleva lahkumisplaani juhuks, kui operatsioon peaks nurjuma. Tal ei läinud kunagi oma isiklikku varuplaani tarvis, sest tema missioon polnud kunagi nurjunud. Seni veel mitte. Homme oli lihtsalt veel üks päev, kui miski võis untsu minna.

      Shane Connors oli olnud mees, kes seda Robiele õpetas. Ta oli Robiele öelnud, et pidi kord kasutama oma varuplaani Liibüas, kus operatsioon oli nurjunud, ehkki mitte tema süü tõttu.

      “Seal oled sina ainus, kes tegelikult peab oma seljataguse eest hoolitsema, Will,” oli Connors talle öelnud. See nõuanne oli olnud Robie kaaslane kõikidel neil aastatel. Ta ei unusta seda kunagi.

      Robie silmitses oma korterit. Ta oli elanud seal neli aastat ning selles oli nii mõndagi meeldivat. Restoranid asusid jalutuskäigu kaugusel. Piirkond oli huvitav, seal leidus palju isemoodi poode, mis ei kuulunud üle riigi tegutsevatesse kauplusekettidesse. Robie sõi sageli väljas. Talle meeldis istuda laua ääres ja jälgida möödujaid. Ta oli omamoodi inimkonnauurija. Just sellepärast püsis ta ikka veel hinges. СКАЧАТЬ