Taburetid. Margus Sanglepp

Чтение книги онлайн.

      Kõnejärg jõudis hagejani või õigemini tema advokaadini. Noor, lahutusasjadele spetsialiseerunud jurist Aile Männik tõusis ja vuristas süüdistusi ning argumente nagu kuulipildujast. Tema kõne sisaldas Riho ja Margiti ühise elu väljamõeldud üksikasju, justkui oleks ta ise nendega aastaid koos elanud.

      Korts põrnitses advokaati, kes tema meelest valetas, nii et suu suitses. Ta ei suutnud mõista, mis kohtuseinte vahel toimus. Mehe pea hakkas kumisema, silmad vajusid nagu uttu, mõttetegevus blokeerus ja kõik ümberringi toimuv eemaldus kuhugi kaugemale. See ei saanud olla tõsi!

      Kui advokaat teatas, et Margit tahtis lapsi, aga mees ei soovinud, vaid muutus sellest teemast kõneledes hoopiski vägivaldseks, sai Riho mõõt täis.

      “Kõik on lausvale, miks ta ise midagi ei räägi,” kargas mees püsti. Margit võpatas ja poetas pisara.

      “Ma ei ole siin selleks, et teid pidevalt korrale kutsuda,” kurjustas kohtunik. “On näha, et abikaasa pelgab teid praegugi.”

      “See on kokkumäng,” ägestus Riho. “Üks pagana inetu näidend!”

      “Kas soovite veel midagi lisada?”

      “Ei taha, kõik on niigi selge.” Korts istus ja tundis, et teda oli järjekordselt alandatud. Ta ei olnud enam enda peremees, ega omaenese elu üle otsustaja. Nende seinte vahelt lahkub mees ümmarguse nullina, kaks kätt taskus.

      Kohus lahutas abielu. Kohtunik vuristas midagi vara jagamise asjus, kuid Riho mõtted olid juba mujal, kusagil pimedas tunnelis, umbteel.

      “Elagu Eesti Vabariigi kohus – kõige humaansem kohus maailmas!” parafraseeris vastne lahutatu pärast kohtuotsuse teatavakstegemist lõiku nõukogude filmikunsti komöödiaparemikust.

      “Kas soovite kohtu solvamise eest järgmise kohtuasja kaela saada,” päris kohtunik.

      “Täitsa ükskõik – kõigest, mis mulle on olnud kallis, olen ilma jäänud. See päev püsib mul kaua meeles.”

      “Teile jääb pool korteri müügist saadud rahast. Või leiate need kolmsada tuhat, et eksabikaasale tema pool välja maksta,” teatas kohtunik. “Saate elu uuesti alustada.”

      Õigusemõistja viimased sõnad kõlasid Riho kõrvus kui mõnitus.

      “Miks sa seda tegid?” küsis Korts fuajees nüüd juba eksnaise poole pöördudes. Margit ei vastanud, vaid surus mantlit selga ajades huuled triibuks kokku, nagu tal oli alati kombeks, kui solvunut mängis.

      “Võlgned mulle vähemalt selgituse,” jätkas mees.

      “Sa oled luuser! Saad sa aru? Luuser! Isegi su neetud sõbrad arvavad, et oled luuser,” kähvatas Margit ja jooksis hoonest välja.

      Kohtumajast lahkus Koorik rusutuna. Ta surus käe tagataskusse sigaretipaki järele ja jäi siis sellise moega enda ette jõllitama, nagu üritaks midagi eriti olulist meelde tuletada.

      Kuu aega kestnud peataolekusse oli õigusemõistmine siiski toonud mõningast selgust, kuid mehe sisemuses valitses endiselt segadus ja minnalaskmismeeleolu. Sellises olekus saanuks temast hea marionettnuku – pane nöörid külge ja liiguta käsi-jalgu, kuidas aga soovid.

      Rihol oli raske uskuda, et veidi rohkem, kui ühe kuuga võis inimene kogu krempli kaotada – abielu, naise, korteri, eneseusu ja mis kõik veel. Toimuv rullus tema silme ees lahti kui halb unenägu, millel ei oleks tohtinud reaalsusega olla mingit pistmist.

      “Luuser,” oli Margit öelnud.

      Mida see tähendas? Kas mees, kes käis tööl ja hoolis oma kodust ning abikaasast, ei olnud enam tegija? Või jäi voodirõõmudest midagi puudu? Liiga vähe tähelepanu?

      Tõsi, romantikaks ei olnud viimasel ajal enam aega. Õigemini kippusid elu hõrgud hetked ning magusamad palad rutiini sisse vägisi ära kaduma ja seda kadu oli mugav ajapuudusega välja vabandada.

      Korts püüdis leida igasuguseid põhjuseid, miks abieluvanker nii ootamatult kummuli vajus, kuid vastamata küsimusi kogunes liiga palju selleks, et juhtunule ühene hinnang anda.

      Süüdanud viimase sigareti, kõndis Koorik pika sammuga vanalinna poole ja leidis lühikese arupidamise järel endale koha kitsukeses Valli baaris.

      Tavaliselt kogunes sellesse joogikohta juba pealelõunaks lärmakas seltskond, kuid seekord võis näha vaid baarmeni ning kolme trimpajat omavahel energiliselt suhtlemas. Küllap vajutas jahe argipäev külastatavusele oma pitseri.

      “Pane Nuudet,” nõudis kulunud nahkjopes kiilaspäine mees, kellele parasjagu kõlanud Marju Läniku “Armastab – ei armasta” ilmselgelt ei meeldinud. “Tahaks midagi mehisemat.” Teised kiitsid nõudmisele takka.

      “Las tuleb järjest,” tõrjus baarmen ja pöördus Kortsu poole: “Mida ma sulle valan?”

      “Kaheksakümmend konni ja üks kohv.”

      “Hea maitse,” kommenteeris Nuude fänn.

      Koorik tasus jookide eest ja istus seltskonnast eemale, akna alla, lootes nõndaviisi omaette olla ja võõrastega suhtlemist vältida, kuigi baar oli nii kitsuke, et ei olnud vahet, kus istusid – ikka olid kellegagi küünarnukkipidi koos.

      Kui konjakist pool rüübatud sai, sisenes napsukohta kulunud mantlis vibalik vanahärra. Hallid juuksesalgud, hõbedased habemetüükad ja suured neljakandiliste raamidega prillid varjasid edukalt tema pisut punetavat joodikunägu ning aitasid säilitada kaunis intelligentse väljanägemise.

      “Seda, mida alati,” viipas tulija baarileti suunas. “Ja et oleks topelt!”

      Onkel tasus oma jookide eest rahasedeleid põhjalikult uurides, vaatas läbi paksude prilliklaaside tähendusrikka pilguga ringi ja sammus otse Kortsu juurde. “Kas see koht on vaba?”

      “On küll,” vastas viimane vastumeelselt, sest oli lootnud segamatult istuda.

      “Mida tähistame?” uuris mees ja asetas lauale klaasi viinaga.

      “Lahutust,” ühmas Riho. “Tulin otse kohtust.”

      “Ai-ai-ai, siis on täna must päev! Aga ära sa nina liialt norgu lase – ma olen selle protseduuri kolm korda läbi teinud.”

      “Kolm korda?” imestas Koorik.

      “Inimese loomuses on mitu korda järjest samasse ämbrisse astuda.”

      “Mina küll enam ei tahaks …”

      “Sinu käest seda keegi ei küsigi, noormees. Ükspäev oled jälle armuvalus ja teine päev lakud taas haavu. Usu mind, looduse ürgse kutse vastu ei saa.”

      “No nii loll ma ikkagi enam ei ole!”

      Vanahärra lonksas viina ja muigas kavalalt: “Peale lahutust räägime kõik sellise juttu. Muide, mina olen Richard, Richard Pärn, kirjanik, kirjanike liidu liige. Seesama, kes kirjutas raamatu “Kõik teed viivad jaama”.”

      “Pole kahjuks kuulnud, ega lugenud,” vastas Korts ja ulatas käe: “Riho Koorik, lahutatud meeste seltsi lihtliige.”

      “Väga meeldiv. Aga kas СКАЧАТЬ