Taburetid. Margus Sanglepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on juba täiskasvanud, õpib Tartus juurat.”

      “Aga Kalle?”

      “Elame ammuilma lahus, tal on uus pere kusagil Paide kandis. Või Türil. Me ei suhtle.”

      “Ah nii on lood.”

      Anne vaatas suurte säravate silmadega Rihole otsa ja rääkis nii innukalt, nagu oleks nüüdsama asustamata saarelt suhtlemisvaegusest pääsenud.

      “Lähme siis istume kuskile …” tegi Korts arglikult ettepaneku. “Siin lähedal on paar tagasihoidlikku kohta.”

      “Väga hea meelega, Riho.” Naine paitas veel kord sõbralikult mehe käsivart. Nad kõndisid üle trammitee ja sisenesid hämarasse keldribaari.

      “Suurepärane koht salakohtumisteks,” arvas Anne. “Sa ei pea muretsema, et abikaasa näeb.”

      “Mul polegi naist,” ohkas Korts. “Oli, aga enam ei ole.”

      “Siis istume siin kui võrdsed partnerid.”

      “Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Koorik umbusklikult.

      “Et nagu kaks ühesugust, noh!”

      Mees tellis mõlemale punast majaveini ja küsis: “Kas soovid miskit süüa ka?”

      “Pole tähtis, võib-olla hiljem näksiks midagi,” vastas Anne.

      Mõnikord kulgevad asjad iseenesest meeldivas suunas. Enne, kui paarike kohvikust tänavale astus, oli Riho jõudnud naist suudelda. Kortsu üllatuseks tuli algatus Anne poolt – trepil, mehest paar astet kõrgemal, keeras too end ümber ja lõi käed taganttulijale kõvasti, suisa kramplikult kaela ümber. Suudlus kestis kaua ja oli mahlane nagu melon.

      “Ma ostan ühe veini, lähme minu poole,” tegi Koorik ettepaneku. “Minu fotoateljeesse.”

      “Ateljeesse? Sul on oma ateljee?”

      “Nojah, rohkem nagu stuudio. Mäletad, kus ma kooliajal elasin?”

      “Kas seal Tombi palee lähedal?”

      “Just-just! Vanemad on surnud, mul on seal paar töötuba.”

      “Ma ei teadnudki, et sa fotograafiaga tegeled. Kooliajal olid sa pigem tehnikahuviline.”

      “Mul on palju hobisid,” sõnas mees ja oli üllatunud, kui libedalt naisele puru silmaajamine edenes. Samas tekkis tal kahtlus, et võib-olla laseb kaaslane end meelega ära rääkida.

      Paar soetas lähimast kauplusest pudeli veini ja paarikümne minuti pärast olid nad juba Kortsu tühjas korteris.

      “Sul pole siin ju mööblitki!” imestas Anne. “Puhta lage!”

      “Vedasin just toad tühjaks,” kogeles Riho. “Suurem remont on tulemas.”

      “Aga kus siis fotod on?”

      “Saatsin ühele näitusele, Vilniusesse. Ja osa vedasin Tommi juurde.”

      “Aaa … Kas kohe ühtegi pilti pole?”

      “No üks vana on,” vastas mees ja koukis põrandal vedelevate raamatute vahelt välja kokkumurtud plakati, mille esiküljel ilutses rooside keskel lauljatar Anne Veski ning tagaküljel paar küünlarasvaplekki.

      “See pole küll minu kõige parem foto,” vabandas Riho ja murdis paberi kiiresti kokku.

      “Kas sa mind ka kunagi pildistad?”

      “Ikka, muidugi. Kui remondi tehtud saan.”

      “Mis nüüd siis edasi?” küsis naine, endal kaval helk silmis.

      “Oota üks hetk.” Riho läks Leila korterisse ja haaras sealt kaasa kaks klaasi ning punnivinna. Anne oli vahepeal süüdanud köögis tule.

      “Ma kustutan selle ära, teatas Korts ehmatust varjates ja millegipärast peljates, et naabrinaine võib varem töölt koju tulla ning neile peale sattuda.

      “Ongi romantilisem,” sõnas Anne. “Kuigi meie eas vajatakse toonuse hoidmiseks juba rohkem valgust …”

      Koorik tõstis kaks taburetti akna alla ja asetas veini ning klaasid aknalauale. Palju nad märjukest rüübata ei jõudnud. Mõne minuti pärast rüselesid mõlemad põrandal, silmad kirest hõõgumas.

      “Ma ei anna sulle oma telefoninumbrit,” teatas Anne hiljem. “Las kõik jääb nii, nagu on.”

      “Me võiksime ju veel kohtuda,” arvas Korts. “Ma olen vaba mees.”

      Naine aga oli resoluutne ja sulges kaaslase suu sõrmega. “Väärtusta hetke. Õpi väärtustama hetke.”

      “Pea siis vastu ja vääna paragrahvid sirgeks!” soovis Leila kohtupäeva hommikul. “Ja anna endale aru, et see pole veel maailma lõpp.”

      Riho, kes magas sedapuhku taas diivanil, ühmas midagi unesegast vastu ja tõmbas teki üle pea – täna ei oleks ta kuidagi ärgata tahtnud. Inimese jaoks, kes õigusemõistmise veskitest alati kaugelt mööda käis, tundus üksnes kohtuhoonesse siseneminegi eneseületusena, rääkimata veel istungil osalemisest. “Miljon närvirakku hävib ühe pärastlõunaga,” rehkendas Korts.

      Paraku ei olnud valikut, tuli minna, sest ta ootas selgitusi.

      Istungisaali uks seisis pärani. Piida kõrvale oli kinnitatud paber: “28. september, 14.00 –Margit ja Riho Kooriku perekonnaasi, kohtunik Tiina Pruuli”. Mees võttis mütsi peast ja kiikas ettevaatlikult uksest sisse. Tumeda mööbliga sisustatud saalis ei viibinud hingelistki. Korts kahtles hetke, kas oli ikka õiges ruumis, ja kiikas veel kord ukse kõrvale kinnitatud silti. Kõik tundus olevat korras.

      “Keda te otsite?” küsis meeldiv naishääl selja taga.

      “Ma ei teagi,” kogeles Koorik. “Siin pidi üks istung algama.”

      “Kümme minutit on veel aega,” teatas neiu graatsiliselt käekellale pilku heites. “Võtke aga seniks istet.”

      Riho nõjatus toolile. Vaikus ja tumepruun mööbel tekitasid rusuva meeleolu, justkui seisaks ta ihuüksi silmitsi kogu maailma hädadega.

      Siis sisenes Margit, vaatas silmanurgast abikaasa poole ja pööras pilgu häbelikult kõrvale. Korts kargas nagu vedrust visatuna püsti ja hõikas: “Tere!” Üllataval kombel oli ta naise nägemise üle pigem rõõmus kui pahane.

      Teine pool ei vastanud, vaid hakkas silmadega abi otsima nooremalt, mustas kostüümis ning prillidega naiselt, kes asutas end tema kõrvale. Too sosistas pabereid lapates Margitile midagi kõrva, kuni viimane noogutas ja taas vilksamisi mehe poole vaatas.

      “Arvatavasti advokaat,” mõtles Riho. “Näeb kangesti sedamoodi välja.”

      Sisenes kohtunik. Kõik saalisolijad tõusid.

      Kohtunik lubas istungil osalejail istuda ning asus kohe asja kallale – istung oli kokku kutsutud hageja ehk siis Margiti palvel, kes olevat korduvalt üritanud mehest lahutada, temaga mõlemaid pooli rahuldavat kokkulepet sõlmida, kuid seni tulutult.

      “Vale!” СКАЧАТЬ