Taburetid. Margus Sanglepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahast kulus kohapeal kolmandik, tagasiteel teine kolmandik, viimasest otsast lõviosa said tavaliselt Tallinna kõrtsid ja ööklubid. Aga see kõik toimus kaua aega enne Margitiga kohtumist.

      “Kes on?” hüüdis Riho. “Tule sisse!”

      Uks vajus paokile ja selle vahelt ilmus nähtavale niiskete kiharatega roosas hommikumantlis naabrinaine, karvased jänesenäoga toasussid varvaste otsas. Korter täitus otsekohe šampooni ja seebi sooja ning imala lõhnaga.

      “Sina, Leila!” üllatus Korts tulijat nähes.

      “Mina, mina – mina mis mina,” lõi naine häbelikult silmad maha ja sirutas parema käe pikalt ette: “Nägin ennist, et tulid. Võtsin hoogu ja tõin võtmed ära, Margit palus need üle anda.”

      Mees võttis pakutu vastu ja viskas hooletult aknalauale. “Aitäh siis!”

      “Mina küll ei tea, miks ta nii tegi,” lausus Leila, justkui soovides vabandust leida. “Ausõna, ei tea! Olen sellele täna nii palju mõelnud.”

      “On nagu on,” lausus Koorik mõtlikult. “Niikuinii seda suppi ühe päevaga ära ei söö. Ega sul kodus napsu ei ole? Tahaks kangesti midagi teravat, mul ei ole siin enam midagi peale mõne hilbu, nagu näed.”

      “Kompressi jaoks mul ikka miskit on, aga see ju ei aita!”

      “Ehk tuimestab siiski väheke, kuidagi valus ja ängistav on olla. Kohe kuradi valus on.”

      Leila käis kärmelt oma köögis ära, tõi pooleliitrise pudeli viina ja asetas selle kummardades mehe kõrvale põrandale. Riho jõudis vilksamisi näha, et naise pehmet ihu kattis vaid kulunud hommikumantel.

      “Kui sul siin magamiskohta pole, võid esialgu vabalt minu juures ööbida,” teatas naaber lahkelt istujale otsa vaadates: “Diivanil või tugitoolvoodis või minu pärast kas või põrandal, porolooni peal. Vähemalt midagi pehmet külje all.”

      “Heakene küll,” vastas Riho käeviipega naist tõrjudes. “Mine, mine! Eks hiljem näeb! Tahan üksi olla. Mul on vaja üksi olla.”

      Nabrinna lahkus kuulekalt. Ta oli Kortsust küll kümmekond aastat vanem, kuid nägi vaatamata oma kümnendite taha jäänud nooruspõlve rajule eluviisile juba pikemat aega üsna eatu välja – suur, pehme ja lohutav. Mees mäletas heledapäist naabritüdrukut lapsepõlvest, aga vanusevahe tõttu olid neil tollal sootuks erinevad mängud. Siis, kui Riho oma Norma plekist võidusõiduautoga liivakastis põristas, sõitis plika juba kaherattalisega ringi, kõlgutas väravapostil istudes igavusest jalgu ja edvistas ümberkaudsete poiste ees justkui mõni liblikas.

      Peagi aga kadus tüdruk majaelanike vaateväljast pikemaks ajaks – kuskile provintsilinna kergetööstustehnikumi, kuni ühel suvepäeval veeres maja ette mööbliga koormatud veoauto, mille kabiinist hüppas välja suurepärase jumega pisut priske noor neiu. Koorik oli siis just tehnikakõrgkooli lõpetanud ja lõi parasjagu trepil sõpru oodates aega surnuks. Ta jõllitas saabujat sõna otseses mõttes suu ammuli, sest nii kütkestavat olevust ei olnud tema silmad veel näinud. Enne, kui noormees jahmatusest toibuda jõudis, surus kaunitar talle lilleriiuli sülle ja lausus: “Teine korrus, paremat kätt! Sa ei keeldu ju ometigi daami abistamast!”

      Alles siis jõudis Rihole kohale äratundmine, et tegemist oli kunagise naabriplikaga, kes oli otsustanud ema juurde tagasi kolida.

      “Leila?” pomises ta häbelikult.

      “Muidugi mina, tere!” teatas noor daam ja tõmbas mehehakatist nööbist, nii et viimasel tuline jutt üle kere jooksis.

      Kui diivanvoodi, sektsioonkapp, külmik ja paar kastitäit peenemat kola toriseva ja hingeldava autojuhi kaasabil korterisse tassiti, teatas Leila ema välisust sulgedes mürgiselt, et tütrel oli üks ring jälle täis saanud. Mida naine sellega mõtles, taipas Koorik ähmaselt alles nädalaid hiljem, kui naaberkorterist hakkas kostma ema ja tütre sagedasi sõnalahinguid ning harjumatut pidukära. Maja ümber aga alustasid tiirutamist naljakad tordikarpide ja lillekimpudega mehed, üks meelama vuntsiga kui teine.

      Sama aasta sügisel kutsuti Riho kaheks aastaks sõjaväkke ja nõnda kaotas ta taas Leilaga kontakti. Venemaa ääretutelt avarustelt naastes selgus, et viimase ema oli vahepeal vähki surnud ja tütar omajagu tõsisemaks muutunud – vähemasti ei kostunud naaberkorterist enam kuigi sageli pillerkaaritamist.

      “Mida kuradit ma siis nüüd teen?” Riho võttis pudelist punnsuutäie tulivett ja neelas selle näogrimassi saatel joonelt alla. Viin talle tegelikult eriti ei istunud, aga tekkinud olukord justkui nõudis hingevalule mingisugust vastukaalu.

      “Kas pole alandav olukord?” küsis ta endalt pudelit peopesade vahel veeretades ja jõi virila näoga veel ühe lonksu. “Milline reetmine! Kuradi-kurat, kuidas saab üks inimene nii kahepalgeline olla?”

      Paraku ei aidanud viin Kortsu tundeid tuimastada ega vaos hoida, vaid vastupidi – mõtted, mis oleksid pidanud pakkuma selgitusi ja lahendusi, koondusid puntrasse, kuni ta puhkes nutma. Istus taburetil, nuuksus ja pühkis kohmetunult ning häbelikult käeseljaga pisaraid. Niisugust kontrollimatut nõrkusehoogu ja kõikjale tungivat enesehaletsust ei olnud mees kunagi varem kogenud. Füüsiline valu ei teinud iial niimoodi haiget kui vastne ootamatult löödud hingehaav.

      Ta armastas Margitit väga – ükskõik, mispidi ta naise peale ka ei mõelnud, ikka täitis südant suur igatsus. Oleks kaasa nüüdsama uksest sisse astunud, suutnuks Riho talle andestada. Oleks naine võõra mehega jalga lasknud ja tagasi tulnud, suutnuks Koorik andeks anda. Oleks Margit teise mehe last kandnud – ka selle fakti võinuks mees alla neelata, peaasi, et naine tagasi tuleks.

      Olekseid kogunes pikapeale pähe hulgakaupa, viin sai otsa, aga enesetunne sellest sugugi paremaks ei läinud. Korts teadis küll, et enesehaletsus on kõige armetum asi siin maamuna peal, kuid ometi ei saanud ta oma mõtete nõiaringist enam välja. Poole tunni möödudes jõudis ta järeldusele, et on jäänud taas täiesti üksi ja kõik on olnud mõttetu. Otsusekindlalt astus ta taburetile, võttis vöölt püksirihma ja kinnitas selle silmusena lakke, roostekarva lambikonksu külge.

      Terav kolksatus ja sellele järgnenud mürtsatus, mis tühja naaberkorteri seinte vahel mitmekordselt võimendusid, sundisid Leilat seltskonnaajakirja lauale viskama. Ta tormas tulistjalu uudistama, mis naabri juures oli juhtunud, ja nägi oigavat Rihot põrandal siplemas, püksirihm kaelas. Ümberringi vedelesid krohvitükid ning saepuru, krohvi alt paljastunud laelaudade vahel ripnesid takupulstid.

      “Issand jumal, kui nõrgukesed te, mehed, kõik olete!” hüüdis naine. “Ma kohe tundsin, et midagi halba on õhus!”

      “Kasi minema!” kähistas Riho ja vehkis jalaga: “Jäta mind rahule! Jäta mind palun kohe rahule!”

      “Mida sa õige mõtled!” käratas Leila ja virutas Kortsule lahtise käega vastu põske: “Küll ma sinusuguseid juba tunnen! Tule mõistusele!”

      Mees tõusis istuma ja harutas rihma kaela ümbert lahti. “Täna ei ole üldse minu päev,” ütles ta.

      “Kurat, sa oled ikka päris-päris loll, ausõna,” tõreles naine ja tõstis tabureti püsti. “Kas siis selle pärast tasub end niimoodi lõhkuda, et teine pool minema kõnnib?”

      “Ma ei suuda ilma temata elada! Ei suuda!”

      “Küll sa suudad! Ja kuidas veel! Aja end nüüd maast lahti! Oleks ma aimanud, et sa sellises šokis oled, ei oleks ma sind sekundikski üksi jätnud.”

      Koorik СКАЧАТЬ