Название: Taburetid
Автор: Margus Sanglepp
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детская проза
isbn: 9789949219995
isbn:
“Mida sina sellest ka tead? Me oleme veel ametlikult abielus!”
“Oi, ma tean palju! Olen orientiiri kaotanud abielumehi küll ja küll lohutanud.”
“Mismoodi?”
“Pole sinu asi!”
“Kujutan ette,” muigas Riho mürgiselt.
“Mõtle, mida tahad, minu elu pole sinu arvustada. Elan seda nii, nagu õigeks pean.”
Nädalapäevad hiljem, kui Leila traditsioonilise tund aega kestva õhtukümbluse lõpetas, istus ta, hommikumantel seljas ja saunalina tihedalt ümber pea, taas Kooriku lähedusse televiisori ette. Pildikastist edastati parasjagu saadet inimestest, kes ühel või teisel moel olid elu hammasrataste vahele jäänud, kuid läbi raskuste uuesti alustanud.
Leila lausus üht-teist kriitilist saatejuhi kostüümivaliku kohta, mis olevat igavatest kaheksakümnendatest pärit, ja nõjatus vastu kaaslase õlga, kätt ettevaatlikult mehe vasakule reiele libistades ja seda mööda teksaste pinda aeglaselt edasi-tagasi liigutades. Siis libistas ta sõrmed kaaslase särgi alla, püksirihma pandla juurde.
“Pole vaja,” ütles Korts pingule tõmbudes. “Jääme lihtsalt sõpradeks või naabriteks, ärme ajame asja keerulisemaks, kui see juba on.”
“Olemegi ju sõbrad, ammused sõbrad. Me oleme mõlemad seda ammu tahtnud, kas pole?” teatas Leila meelalt ja päästis rihma lahti. “Ma olen nii kaua üksi olnud, et sõbra jaoks pole mul millestki kahju.”
Mees rahunes ja lasi kõigel juhtuda. Tema ürgjuur ärkas kiiresti elule ja talitas naise tahte järgi, sest ükski isane poleks suutnud sellisele himule vastu panna.
Pärast vahekorda paranes Kooriku olemine tunduvalt. Ta tajus end kosmonaudina, kes oli astunud kitsast ahistavast lennumoodulist otse universumi avarustesse. Alguses tundis ta isegi piinlikkust, aga siis adus, et sai mingil moel endale osaks saanud kannatusi leevendada ja vabanes viimaks kusagil ajusopis vasardanud mõttest kramplikult Margitile truu olla.
Leilale ei jäänud mehe meelemuutus sugugi märkamata. Ta ümmardas kostilist edaspidi igal võimalusel ja meelitas teda õhtuti järjekindlalt enda kõrvale voodisse.
“Sa võiksidki minu juurde jääda,” arvas Leila. “Ma ei esita sulle mingeid nõudmisi.”
“Aga ma ju ei armasta sind!”
“Kauaks seda armastust jätkukski, ole realist. Rutiin ja harjumused tapavad armastuse kiiresti. Elu on lühike ja seda peab nautima!”
“Noh, ma ei tea,” oli Riho ebakindel. “Eks ma mõtlen sinu ettepaneku peale.
Kindlasti mõtlen.”
Ühel sombusel hommikul leidis Korts postkastist kiletatud naisteajakirja, aknaga ümbriku ning teate tähitud kirja saabumisest postkontorisse. Klantspiltidega perioodilise väljaande, mille tellimuse vormistas ilmselt Margit, mõtles mees lennutada otseteed prügikasti, aga siis meenus, et Leilal võiks väljaande vastu huvi olla.
Ümbrikus oli elektriarve – 197 krooni. Ega korteri peale suvisel ajal palju rohkem kulunudki kui paar sajalist elektriraha ja peaaegu teist niipalju vee ning prügiveo eest. Mitmed sõbrad-tuttavad, kes Lasnamäel või Mustamäel pesitsemise eest tuhande krooni ligi kommunaale maksid, olid kadedad – mis teil viga, elamine poolmuidu käes.
Postkontori teatelt luges Riho välja, et talle oli saadetud tähitud kiri Harju MK-st.
“Mis asutus see Harju MK on?” mõistatas mees ja kuumalaine sööstis üle kogu keha. “Kas maksuamet oli tõesti jälile saanud, et Soomes maksti talle osa palgast mustalt, maksuvabalt? Pagan võtaks, üks jama teise otsa!”
Päeval helistas Riho oma ülemere ülemustele, aga need ei osanud töö jätkamise suhtes midagi mõistlikku kosta. “Asjad on siin päev-päevalt aina hullemaks läinud, oleme ka politsei üles ärritanud,” teatas projektijuht Ari. “Oota veel üks nädal, helistan sulle ise.”
“Ma ei saa väga kaua tööta passida,” seletas Korts. “Raha hakkab lõppema, käin juba säästude kallal, pean tegevust leidma, muidu lähevad kõik plaanid vastu taevast.”
“Üks nädal,” anus Ari. “Majad ei jää ju ehitamata.”
“Heakene küll,” nõustus Riho. “Mul ongi siin veel mõningaid pakilisi asju ajada.”
Postkontorist sai Koorik allkirja vastu tähitud kirja. See oli saadetud Harju Maakohtust ja sisaldas kohtukutset 28. septembri pärastlõunaks Kentmanni kohtumajja.
Istungi päevakord sisaldas vaid ühte punkti – Margit ja Riho Kooriku perekonnaasja ehk lahutust ning varade jagamist.
“Ei saa enam üldse aru, mis sünnib,” nentis Korts. “Me poleks nagu kõik need aastad üksteist tundnudki.”
Õhtul, kui Leila saabus, oli Riho taas tujutu.
“Ma peaks ikka kätte võtma ja Margiti üles otsima,” sõnas ta Leilale.
“Mida mina siis räägin, asjad on vaja selgeks rääkida.”
“Ei tea, kas see enam aitab,” ütles mees ja osutas kohtukutsele. “Ta on otsustanud puhta vuugi teha!”
Leila luges paberi läbi.
“Inimlikul õelusel ja ahnusel pole piire. Mööbli müüs ta kiuste võileivahinna eest maha, kuigi rahapuudust tal olla ei tohiks.”
“Ma ei mõista, miks ta nii teeb.”
“Ütlesin ju sulle, et passis õiget hetke.”
“Inimene ei saa ju nii külmavereline olla. Kuu aja eest magasime ühes voodis.”
“Mis inimsuhteid puudutab, siis selles rägastikus on kõik võimalik.”
“Homme sõidan ja saan temaga kokku, nõuan selgitust.”
“Aga sa ei tea ju aadressigi.”
“Mul tuli vahepeal üks hea idee – sina aitad mind!”
“Noh?”
“Helistad Margiti emale ja ütled, et oled mingist naisteajakirjast.”
“Ja siis?”
“Räägid, et Margit on tellijana võitnud igasugust nänni ja vaja oleks täpsustada aadressi, kuhu see saata. Naised on nänni peale pagana maiad.”
“See on ju pettus!”
“Hädavale, mitte pettus. Oskad klientidega suhelda küll, ära piparda.” Koorik ulatas Leilale oma mobiili. “Näe, number on siin!”
Naine võttis lauatelefoni ja asus helistama. “Kuule, kui sellest mingi jama tuleb …”
“Ei tule mingit jama. Üks kõne ja kõik on korras.”
Rihol oli õigus. Margiti ema näis võidujutu peale meeldivalt üllatunud ja andis helistajale СКАЧАТЬ