Taburetid. Margus Sanglepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikul sõitis Riho rongiga pealinna külje all asuvasse väikelinna. Tal kulus raudteejaamast Oja tänavale kõndimiseks kümmekond minutit ja neli sigaretti – närvid olid pingul kui pillikeeled.

      Kui mees Margiti uuest elukohast paari maja kaugusele jõudis, haaras teda hetkeks kahtlus – kas ta käitub ikka õigesti, kui äkki välja ilmub? Kas naine oli selliseks kohtumiseks üldse valmis?

      “Nüüd või mitte kunagi!” julgustas end Korts. “Üllatusrünnak on pool võitu.”

      Ootamatult avanes raudvärav ja mehe sihiks oleva maja hoovist pööras aeglaselt välja hõbehall Mercedes. Riho ehmus, keeras pea kiiresti kõrvale ja taandus põõsaste varju, jõudes silmanurgast märgata, et autoroolis istus Margiti endine ülemus Märt Porkman. Õnneks kasvatas auto jõudsalt kiirust ja kadus kõrvaltänavasse.

      “Ei märganud,” hingas Korts kergendunult, sest Porkmaniga, selle ülbe ja agressiivse selliga, poleks ta küll rinda pista tahtnud. Kuidas aga võis juhtuda, et tema naine sellise vananeva rullnokaga ühise keele leidis? Oleks siis veel noorem mees, aga too oli Kortsustki tosin aastat kauem maamunal kõndinud. “Margit võiks talle peaaegu tütre eest olla,” raputas Riho pead.

      Ootamatu rivaaliga oli Koorik kohtunud paar korda firma suvepäevadel, kuhu abikaasa teda eelnevatel suvedel kaasa kutsus. Porkman jättis nendel põgusatel kokkusaamistel üleoleva – mina ise olengi teie suur juht ja õpetaja – mulje, mis asendus südaööks labase praalimisega raha teemadel. “Isegi politsei nokib mul peost,” tavatses ta rõhutada oma saavutusi.

      “Nõndaviisi siis,” asetus mosaiik Kortsu peas paika. “Nad on seda kaua ja põhjalikult ette valmistanud. Porkman ongi see endine kolleeg, kelle abiga Margit mind Soome sokutas.”

      Nüüd mõistis mees, et temast oli tehtud tõeline sarvekandja.

      “Jääme ikka inimesteks,” meenusid Rihole ämma sõnad ja ta surus käed rusikasse. Tundus, et uksekella anda ja Margitiga kohtuda ei olnud mingit mõtet.

      Päevad möödusid kaunis ühetaoliselt. Koorik ei mõelnud enam iga minut Margitile ja oli vabanenud kinnisideest abikaasa koju tagasi tuua. Vastuseta küsimusi oli pea siiski täis.

      Hommikuti magas mees kaua, ärgates keetis endale kohvi ja asus siis ajakirju või raamatuid sirvima. Perenaise ostetud naisteajakirjad ei olnud päris Kortsu maitse, aga suhtelood võttis ta vaevaks läbi lugeda.

      Igatahes sai ta neist lugudest teada, et lahkuminek oli ühiskonnas igapäevane asi, mida koges iga teine abieluinimene ja millest pahatihti ei olnudki pääsu. Kokkuvõttes tundus lohutav, et saatusekaaslasi jätkus – jagatud muret oli kergem kanda.

      Leila raamatuvalik hõlmas kolme aastakümmet, kuuekümnendatest üheksakümnendateni ja selle oli soetanud peamiselt tema pikka aega raamatukaubastus töötanud ema. Riho võttis nõuks läbi lugeda Nahksuka jutud, mis meenutasid lapsepõlveaastaid, mil indiaanlaste mängimine tagahoovis tundus olevat parim ajaveetmise viis.

      Riiulis oli veelgi teoseid, mis mõtted möödunud aastatele viisid. “Kuidas karastus teras”, kunagine kohustuslik kirjandus; “Timur ja tema meeskond” – samuti kohustuslik lektüür; Brežnevi “Väike maa”, mille kohta vanaisa oli öelnud, et eesrindlik nõukogude tehnoloogia võimaldab isegi sõnnikust raamatuid toota.

      Värskeim juturaamat, mis naise riiulis ilutses, oli Raimond Kaugveri “Postuumselt rehabiliteeritud”, aastast 1990. Hilisemad kulutused trükistele paistsid olevat seotud vaid kalendrite, kokaraamatute ja ajakirjadega.

      Lugemise vahepeal helistas Riho aeg-ajalt Soome tööandjale, aga ei saanud temaga kordagi ühendust. Taas möödus nädalajagu päevi, kuid võimalikust tööjärjest ei olnud kippu ega kõppu. “Neile tõmmati vist ikka vesi peale,” kahtlustas mees. “Algul vingerdasid, nüüd ei saa enam üldse kätte.”

      Igavusest proovis Riho ühendust saada ka vanade semudega, kellega kohtumine alati tuju tõstis, kuid kõik olid parasjagu ilma mööda laiali – Toomas mootorrattaga mingil Ungari veinireisil, Peeter põhjanaabrite juures betooni valamas ja Gunnar tagatipuks Tartu vanglas purjuspäi sõidu eest kümnepäevast aresti kandmas.

      “Isa sai tünga,” teatas Kunni vanem poeg telefonis.

      “Ema teab või?” küsis Korts.

      “Leppisime kokku, et emale ei koputa. Ütleme, et on Virumaal objektil.”

      “Aitäh, et hoiatasid!”

      Õhtuti ootas Riho Leilat, et oleks kellegagi päeva jooksul kogunenud mõtteid vahetada. Selleks ajaks, kui naine koju jõudis, valmistas mees külmikus leiduvast õhtusöögi –

      kartulivormi või peedisupi või isegi pilafi, milles lambaliha tuli olude sunnil asendada sealihaga. Vahel aeti ka lihtsalt omleti ja võileibadega läbi.

      Kokakunstis seisis Korts naabrinaisest peajagu kõrgemal, sest viimane ei viitsinud köögis eriti mässata. “Kõige parem kokk on Selveri köök, selleta oleksin juba surnud,” arvas Leila, kes valmistoidu sageli kauplusest koju taris.

      Pikapeale tüdines Koorik vedelemisest ja muutus rahutuks. Edaspidi väljus ta hommikuti koos Leilaga, lonkis päevade kaupa mööda linna, aeg-ajalt mõnda tagasihoidlikumasse lokaali sisse põigates ja alkoholi trimbates. Juba ammu polnud ta saanud nii põhjalikku ülevaadet oma kodulinnas toimunud muutustest. Kõrtsid kõrtsideks, neid avati ja suleti iga natukese aja tagant, kuid kesklinn erines nagu öö ja päev sellest, mida võis näha mõni aasta tagasi. Nüüd kõrgusid kõikjal uued või renoveeritud hotellid ja büroohooned, üks uhkem kui teine.

      Ehitajana suhtus Korts uutesse hoonetesse lugupidavalt, paari maja fassaadi käis ta lausa käega katsumas, et materjale tuvastada või uudistada, kuidas üks või teine detail oli kinnitatud. Teisi ehitisi imetles mees eemalt, tunnustades arhitektide vaimulendu, mis kohalikku kliimat iseloomustavate tolmutuulte kiuste suuri klaaspindu esile tõstis.

      Viimaks aga tüütas ka eesmärgitu marssimine ära – tuttavad tänavad, tuttavad majad, kaua sa neid ikka uudistad.

      Ühel järjekordsel sihitul jalutuskäigul kohtas Korts Balti jaama juures Annet, oma esimest tõelist armastust koolipäevilt. Naine ootas peatuses parasjagu trolli, et Mustamäele sõita, kui vana koolivend temast, silmad maas, mööda kõmpis.

      “Riho!” hõikas Anne üllatunult. “Riiihooo!”

      Mees peatus ja kuulatas.

      “Tere, Riho!” jooksis hõikuja talle järele.

      Nüüd taipas Korts, et teda kõnetatakse.

      “Tere.”

      “Kas sa ei tunne mind ära,” küsis kooliõde.

      Mees astus sammu tagasi. “Muidugi tunnen. Kes suudaks unustada oma esimest …” lausus ta kergelt muiates.

      “Mis sa nüüd sellest vanast asjast enam,” lõi naine silmad viivuks maha. “Räägi, kuidas läheb?”

      “Ah, läheb kah,” pomises Koorik. “Nii kuidas ise lükkad, nii läheb.”

      “Sa näed kuidagi rusutud välja, aga muidu oled veel täitsa ponks poiss, isegi habe on aetud.”

      “Ähh, mida sa ajad!”

      “Paljud mehed ei saa sinu vanuses enam õllekõhuta СКАЧАТЬ