Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest mungad ja nunnad töötavad ainuüksi selle nimel, et äratada hing ja põletada kogu karma, jõudmaks valgustatuseni. Nad mõistavad midagi sügavamat elu kohta ja nad soovivad kannatustest välja astuda, niisiis jätavad nad maised väärtused seljataha ja valivad vaimse tee, aktsepteerides asjaolu, et neil tuleb võtta vastutus kõigi karmade eest, millest nad läbi käivad. Algusest peale on Samanic süsteem alati olnud suunatud üksnes valgustumise poole. Brahmanistlik traditsioon oli samuti olemas Adinath´i ajal, kuid juba alguses olid nad keskendunud pigem rituaalidele, et saada raha. Brahmanid arvasid, et rituaale läbi viies koguvad nad head karmat ja küllust, kuid see idee on täiesti vale. Tänapäeva brahmanid ei taha isegi rituaale läbi viia, suurem osa neist on kõrgelt haritud ja töötavad ärivaldkonnas. Nad tunnevad, et rituaalide läbiviimine alandab neid, nad peavad end sellest kõrgemaks. Enamjaolt viivad rituaale läbi preestrid madalamast Brahman´i klassist. Olla preester tähendab lihtsalt seda, et sa hoolitsed templi eest või tegeled kiriku korrashoidmisega ja viid läbi tseremooniaid, mis on vaid rituaalid, millel pole mingit pistmist vaimsusega. Samanad ei elanud kunagi ühiskonnas ega viinud läbi rituaale.

      Samanad ei lahkunud rajalt ja kannavad tänapäevani mungarõivaid. Need, kes lahkusid Adinath´i juurest, hakkasid oma riideid värvima. Nad hakkasid kandma punaseid ja oranže rõivaid. Tol ajal sümboliseeris sellist värvi riiete kandmine nõrkust. Mungad, kes lahkusid, teadsid, et nad on nõrgad, sest ei suuda kinni pidada distsipliinist, mida Adinath´i juures järgiti. Seda värvi tuntakse kui garewa – seda värvi rõivaid kannavad swami´d. Esimene, kes tema juurest lahkus, oli ta enda lapselaps, Bharata poeg Maarichi. Kui ta lahkus ja värvis oma riided, ärritus Bharata oma poega uuesti nähes. Ta oli pööranud selja oma vanaisa õpetustele. Maarichi ütles, et ta oleks võinud surra, sest oli elanud kaua ilma toiduta. Peale seda ei austanud Bharata teda enam kunagi.

      Alguses oli Maarichi mõnda aega elanud Adinath´iga ning oli laialt tuntud, sest Bharata´t tunti kui chakravarti ehk suurt valitsejat ja kuningat. Paljud inimesed tulid Maarichi juurde sooviga olla tema õpilane. Ta oli esimene swami. See ei juhtunud, seetõttu, et ta tahtis luua omaenda grupi, vaid sest et ta oli liiga nõrk, et seista silmitsi oma karmaga ja taluda nälga ning janu. Niisiis lahkus ta Tirthankara Shri Adinath´i juurest. Kõik mungad, kes olid Adinath´i juurest lahkunud, austasid teda endiselt, kuid nad ei suutnud elada nii, nagu tema elas. Nad ei lahkunud halbade põhjuste tõttu või sooviga õpetada omi ideid. Sellest saidki alguse kõik sektid. Kõik tuleneb Adinath´i süsteemist.

      Munkadele ei antud toitu ega vett, sest keegi ei tulnud selle pealegi, et nad võiksid olla näljased või janus. Neile pakuti hinnalisi esemeid, millest mungad keeldusid, sest nad ei vajanud neid. Mida teeb munk juveelide või kullaga? Ühel päeval läks Adinath Hastinapurasse, linna, kus tänapäeval asub Delhi. Teine tema pojapoegadest oli seal valitseja. Kui Adinath läks tema kuningriiki, oli seal palju suhkruroogu. Ka tänapäeval kasvab seal piirkonnas palju suhkruroogu. Tema pojapoeg pakkus talle suhkruroo mahla ja kuna Adinath oli eelnevalt paastunud terve aasta, andis mahl talle palju energiat, pärast mida saavutas ta peagi valgustatuse. Enne, kui Tirthankara on jõudnud valgustatuseni, ei pühitse ta kedagi vaimsele teekonnale, kuid peale valgustumist läksid paljud inimesed tagasi tema juurde ning ta pühitses kõik oma jüngriteks.

      Sügaval südames teadis Maarichi, et ta polnud valinud head rada, sest ta oli lahkunud valgustunud inimese juurest, ta teadis, et see polnud õige tegu. Kuna ta oli juba tuntud, tulid inimesed endiselt tema juurde, et õppida, kuid ta saatis nad kõik ära. Kogu elu jooksul ei pühitsenud Maarichi mitte ühtegi inimest, kuid ta inspireeris tuhandeid alustama vaimse teekonnaga. Kui inimesed läksid tema juurde, saatis ta nad Adinath´i juurde. Ta ütles inimestele, et neil pole temalt midagi õppida, kuid kui nad tõesti soovivad saada mungaks ja osaleda vaimsetes õpetustes, siis tuleks neil minna Adinath´i juurde. Maarichi teadis, et Adinath oli valgustunud ja kõigi tuhandete inimeste eest, keda ta inspireeris mungaks saama, kogus ta parimat karmat. See hing, kes oli Maarichi, oli hiljem Mahavira, 24-s Tirthankara. Ta oli niivõrd pühendunud sellele, mida ta tegi ja ta ei tahtnud kunagi, et inimesed teda järgiksid või oleksid tema õpilased, ta lihtsalt tahtis inimestele öelda, et nad läheksid tõelise valgustunud meistri juurde.

      Ühel päeval küsis Bharata Adinath´ilt Samvasaran´il, vaimsel kogunemisel, “Kas keegi kõigi nende tuhandete inimeste seast, kes on siia tulnud, saavutab valgustatuse?”

      Adinath näitas talle seda inimest ja ütles, et too mitte üksnes ei valgustu, vaid temast saab ka Tirthankara ja chakravarti. Ta ütles Bharata´le, et inimene, kellest ta rääkis, oli tema enda poeg Maarichi. Temas oli see potentsiaal, kuid ta ei teadnud seda veel. Bharata läks oma poja juurde ja kummardus esmakordselt tema ees. Ta ei öelnud alguses sõnakestki, ta lihtsalt kummardas. Maarichi oli šokeeritud.

      “Ära ole egoistlik; ma ei kummardu sinu ees. Tulevikus saab sinust Tirthankara. Ma kummardun tema ees”.

      Kui Bharata lahkus, muutus tema poeg uhkeks ja tähistas seda. Ta mõtles: “Minu vanaisa on Tirthankara, minu isa on chakravarti, kuid mina saan mõlemaks!”.

      Pärast seda kogus ta palju halba karmat oma elus, sest oli olnud liiga uhke ja tal tuli läbi käia palju katsumusi, enne kui temast sai 24-s Tirthankara, Mahavira.

      Kõik sektid, mis on aja vältel tekkinud, ja kõik traditsioonid said alguse siit. Ühe aasta jooksul peale kuningriigist lahkumist ja sadhana praktiseerimisega jätkamist, tema õpetus levis. Kõik algas siis, kui Adinath oli paastumise lõpetanud ja hakanud õpetama, kuidas äratada hinge. Enne Adinath´i sellist asja nagu vaimsus ei eksisteerinud. Ta oli kõige esimene munk ja õpetas inimestele, kuidas praktiseerida sadhana´t, et äratada nende hinged.

      Jainistid tunnevad Adinath´i kui Rishabhdeva’t. “Rishabh” tähendab härg. See oli Adinath´i sümbol. Miks on Tirthankaradel sümbol? Jainistid on liiga ignorantsed selles küsimuses, Tirthankarad ei sünni sümboliga. Sümbol väljendab seda, missugused inimesed elasid ühiskonnas tol ajal. Adinath´i ajal olid inimesed nagu härjad. Härga peetakse süütuks loomaks, kes täidab oma kohustusi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Annad talle süüa või ei anna talle süüa või isegi väldid talle vee andmist, sel ei ole mingit vahet, sest pull jätkab edasiliikumist. Sellised olid ka inimesed tol ajal. Noil aegadel kandsid inimesed raskeid koormaid päevad ja ööd läbi. Härjalgi on sarnane lojaalsus, ta viib alati oma töö lõpuni. Kui ta kannab suurt koormat, siis ta jätkab selle kandmist, isegi kui ta teekonnal sureb. Hobused ei ole sellised. Hobune ei liigu edasi, kui ta on janus, sa pead peatuma ja andma talle vett ning puhkust. Pole ime, et Adinath´ile on antud härja sümbol. Seevastu eesel ei vii oma töid lõpuni. Ta on väga salakaval loom, kes leiab alati mooduseid, kuidas eemale hiilida. Niisiis, härg sümboliseerib ühiskonda. Kõik inimesed olid süütud ja lapsemeelsed. Hindud on samuti asjatundmatud, sest nad kasutavad sama sümbolit Shiva puhul. Adinath´i ja Shiva kohta on palju sarnaseid jooni ja müüte, mis näitab, et nad on üks ja sama isik. Hindud andsid Shiva härjale teistsuguse nimetuse: Nandi. Sa võid öelda Rishabhdeva või Nandi. Mõlemad tähendavad härga. Jainistid tunnevad esimest Tirthankarat Rishabhdevana, kuid tema tegelik nimi oli Adinath. Hindud arvavad, et Shiva sõitis härja seljas ja neil on palju lugusid selle kohta. Kui inimesed tõesti tahaksid teada tõde, saaksid nad seda teada, kuid keegi ei taha seda leida. Nad tahavad jääda oma ideede juurde. Shival oli samuti kaks poega, Ganesha ja Kartikeya. Pärast Adinath´i eemaldumist järgnes Gommatesha kõikjal oma isale. Ta oli alati temaga koos õppides ja tegeledes vaimsete praktikatega. Sama lugu kohtab hindu müütides – Ganesha oli alati koos Shivaga.

      Kaheksandal sajandil, kui hinduism oli Adi Shamkaracharya poolt taastatud, sai see niivõrd tugevaks, et heitis kõrvale kõik teised pühakirjad. Hinduistid püüdsid jainismi ja buddhismi traditsioone alla suruda. Kuidas muudmoodi oleksid nad saanud kõige populaarsemaks? Nad proovisid leida palju vabandusi neid maha surudes. Hindud olid tundnud end alandatuna umbes 1300 aastat, sest ühiskond ei tunnustanud neid kui tõelisi munki. Nad tegid lihtsalt rituaale, Samanistlikke munki austati rohkem kui suurimaid kuningaid, niisiis palju aastaid hiljem Brahmanid tüdinesid sellest. Nad said väga tugevateks СКАЧАТЬ