Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui tollal elanud inimestel. Inimesed huvitusid rohkem raskest sadhana´st. Nad elasid suurtel avatud väljadel, kus olid hiiglaslikud moskiitod. Nad istusid meditatsioonis ega muretsenud putukate hammustuste pärast, mis võis olla väga valus. Mahavira ajal oli veel viis teist õpetajat ja nad kõik üritasid näidata, et on temast paremad. See oli nagu võistlus, milles Mahavira ei osalenud, sest tema oli Tirthankara ja teda ei huvitanud selline eputamine. Oli üks munk nimega Goshalak, kes polnud õigel rajal ja kelle juuksed olid täisid täis. Kui täid tema juustest ära läksid, korjas ta nad uuesti üles ja pani oma pähe tagasi öeldes, et seal on nende kodu. Inimesed olid hämmingus arvates, et ta pole klammerdunud isegi mitte oma füüsilisse kehasse. Sedasorti inimesi nagu tookord, elab tänapäevalgi, kes üritavad millegagi silma paista. Võib-olla nad ei ela just samal viisil, kuid nad üritavad demonstreerida oma populaarsust. Kõik need viis inimest, kes konkureerisid üksteisega, omasid jõulist iseloomu ning üritasid kõigile näidata, et nad on head mungad. Neid ei huvitanud tšakrate kohta õppimine või kuidas nende kehad töötavad. Nad tahtsid rohkem esile tuua nähtavaid asju, nagu maistest hüvedest loobumine ja kasinus, ning selle läbi silma paista. Gautama Siddhartha, tänapäeval laiemalt tuntud kui Buddha, oli üks neist viiest, kes ei suutnud mõista, miks Mahavira juures käis niivõrd palju inimesi pühitsust saamas või lihtsalt tema lähedust otsimas. Ta saatis ta oma järgijad teda kuulama. Hiljem kasutas ta oma loengutes Mahavira sõnu üritades rohkem inimesi ligi tõmmata. Ta ei olnud selline nagu budistid tänapäeval arvavad teda olnud olevat, ta ihkas saada palju lugupidamist.

      Tavalised inimesed, kes õpetusi mäletasid, surid ajapikku. Shramanad, mungad ja nunnad, elasid kesksetest asulatest eemal ning kogesid palju karme asju nende praktikate käigus. Nad surid põudade tagajärjel, sest oli aegu, mil toitu polnud saadaval.

      Niisiis, kõik luulelised asjad jäävad küll hästi meelde, kuid arvan endiselt, et jainistlikes suutrates, mis enamasti koosnevad Mahavira õpetustest, puudub 100 %-line kindlus, et seal kirjutatu on tõde. Paljud asjad on neis tõesed, kuid kui võtta ükskõik milline pühakiri või püha raamat, öeldes, et kõik seal sisalduv algusest lõpuni on õige, siis oled dilemma ees. Paljud asjad on kadunud. Kirjutamine suuremas ulatuses sai alguse umbes 150 aastat pärast Mahavira lahkumist. Kuigi paljud tema õpetused on säilinud, on rohkem neid, mis on kadunud. Jainistlik Digambara sekt usub, et kõik Mahavira õpetused on kadunud ning nad peavad kõiki Shvetambara sekti suutraid valedeks. Kõik on valed. Nad ei vaata kõigepealt iseennast. Nende arusaama kohaselt oli Kundakundacharyal võime minna 8-ndal sajandil Tirthankarate, nagu näiteks Simandhar Swami, juurde või teistele planeetidele ja kirjutada hiljem nende õpetustest Digambara raamatud. Nad usuvad, et selle acharya tõttu on nende õpetused ainsana õiged. Kui tal oli sellist sorti vägi, siis miks ta lihtsalt ei mediteerinud ega laskunud sügavale teadvusesse? Digambara suutrad on sarnased Shvetambara suutratele, mis on ühtlasi ka uuemad. Ajalooliselt on Shvetambara raamatud vanimad. Luuleline keelekasutus oli tol ajal väga oluline. Võib-olla just tšakra aktiveerimise helid on alles jäänud seetõttu, et need on lühikesed helid, mis jäid inimestele kergemini meelde.

      Mõnikord juhtus nii, et munk oli kõrgelt intelligentne nagu õpetlane ja teadis paljusid tarkusi peast. Vahetevahel nad jagasid oma tarkusi paljude teiste munkadega, kui nad juhtusid kohtuma, kuid sageli polnud neil vähimatki kontakti mitte kellegagi ja kui nad lõpuks surid, läksid õpetused koos nendega. Paljud mungad, kes teadsid Mahavira õpetusi, surid sel moel. Põuad toimusid tollal 12-aastaste tsüklitena. Võib-olla tõesti on jainistlikes suutrates 10 % tõde, kuid isegi see on väga suur osa tõest. Sellest kümnest protsendist võib palju õppida ja see suunab sind vaimsele teele. Tirthankarate õpilased kandsid neid õpetusi edasi, kui ühiskonna toimimise süsteem oli muutumas, keelekasutus oli muutumas ja planeet oli muutumas. Sektid jäid mingil moel eksisteerima, kuid võib-olla polnud uutel munkadel samasugust kogemust ega teadmisi.

      Pärast seda, kui Parshvanathist sai siddha ja ta ühines kõigi teiste vabanenud hingedega, oli vaid üks grupp munki järele jäänud, kes järgisid tema õpetusi tšakrasüsteemist ja vaimsusest. See juhtus 250 aastat tema lahkumise järel, ajal, kui elas Mahavira. Keshishramana oli Parshvanathi sekti tähtsaim munk mitmesaja munga hulgas. Nad ei kohanud kunagi Parshvanathi, kuid ometi järgisid tema õpetusi. Ühel päeval peatusid nad almuseid kogudes Shraavasti linnas ja kohtusid oma teekonnal teise grupi munkadega. Keshishramana ja tema mungad kandsid värvilisi riideid, mis olid tehtud almusena saadud erinevatest lappidest, kuna teised mungad olid kõik täiesti alasti. Gautam, tuntud ka kui Indrabhuti, oli alasti munkade juht ja 24. Tirthankara, Mahavira peaõpilane. Mõlemad grupid vahetasid muljeid oma käekäigust, kuid ühtäkki sattusid nad segaduses. Parshvanath oli Tirthankara, kelle mungad olid andnud neli vannet ja kandsid rõivaid. Mahavira on nüüd Tirthankara ja tema mungad andsid viis vannet ega kandnud üldse mingeid riideid. Munkadel tekkis palju kahtlusi ja nad otsustasid kohtuda, et erinevusi arutada. Gautam rääkis Mahavira munkade poolt ja Kesishramana rääkis Parshvanathi munkade poolt.

      Nad arutasid paljusid asju, sealhulgas sedagi, kas kanda riideid või mitte. Gautam ütles, et Tirthankarad ütlevad lahti kõigest, niisiis, miks mitte olla alasti? Lõpuks jõuti kompromissile kanda valgeid rõivaid. Mõned Mahavira mungad jäid alasti, kuid suurem osa neist riietusid valgesse, sealhulgas ka Gautam. Tol ajal oli see lihtsalt väike riidetükk, mille nad keerasid endale ümber, mitte täielik kehakate. Nad läksid kompromissile, et ühtemoodi välja näha. Mitte keegi ei kandnud tol ajal valget, mitte ükski hindu. Sel moel anti märku, et nad järgivad samanismisüsteemi ja inimesed saavad neid leida, et neile küsimusi esitada. Paljud mungad siiski keeldusid ja jäid alasti. See ei olnud nende jaoks oluline, kumbki polnud parem kui teine. See oli ammu enne Digambara sekti algust jainismis. Digambara tähendab taevasse riietatut. Nad on täiesti alasti, isegi tänapäeval. Isegi sõna “Digambara” polnud olemas siis, kui toimus kohtumine munkade vahel. Nende ego polnud sellest puudutatud nagu tänapäeva munkadel. Isegi pärast seda, kui nad otsustasid kanda valget, tuli endiselt kummardada vanemate munkade ees, olid siis otsustanud jääda alasti või mitte. Nad tundsid, et nad on kõik võrdsed samal teekonnal olles. Kanda valget või üldse mitte riideid kanda ei oma sinu hinge jaoks mingit tähtsust. Tänapäeval käivad Digambara mungad valel teel. Nad arvavad, et kui sa ei käi alasti, siis ei ole sa tõeline munk. Nad on täielikult ignorantsed. Kuid Gautam oli väga tark, tal oli võimas tulevikunägemus. Ta oli alasti munk, kui kohtumine aset leidis, kuid mõistis, et munkadel oleks edaspidi lisaks muudele muredele keeruline minna linnadesse riieteta. Koheselt hakkaski ta kandma valget. Mahavira, olles väga demokraatlik, ei teinud sellest probleemi. Ta ütles, et kui tahad kanda valget, siis kanna valget, see ei omanud tema jaoks mingit tähtsust, ta oleks jäänud samasuguseks nagu ta oli riieteta. Tänapäeva Digambara munkadel on arusaam, et valgustumiseni jõudmiseks pead sa olema alasti. See on märk sellest, et väike riidetükk on tugevam nende hingest, kui see tõesti takistab nende vabanemist. Mungad elasid tollal metsades ja hakkasid tulema linnadesse. Kui palju inimesi läheks metsa, kui ajad muutuvad ja ühiskond muutub toimekamaks? Võibolla üks või kaks õpilast. Linna minna saad vaid riietes. Jainistlikud õpetused levisid üle kogu India tänu Gautamile.

      Tol ajal ei olnud mitte ühtegi Digambara ega Shvetambara sekti, isegi neid sõnu mitte. Kõik olid Mahavira järgijad. Nad sõid ühiselt üks kord päevas, käisid koos ringi ja istusid üheskoos. Kui mõni munkadest oli linnast kaugel, siis tuli neil lahkuda varahommikul, sest kõndimine võttis aega. Ajaks, mil nad kohale jõudsid, olid inimesed lõunasööki söömas, noil aegadel kõik pereliikmed koos. Mõnikord oli ühes majas 20 või 30 inimest. Koos valmistati toit ja koos söödi. Kui nad lõunasöögi lõpetasid ja saabusid mungad, siis anti neilegi oma perele valmistatud toitu. Kuna öösel oli väljaminekuks nagunii liiga pime ja pealegi oli oht end teekonnal vigastada või kahjustada putukaid – võis juhtuda mida iganes –, siis mungad ei söönud peale pimenemist. Tollal ei kasutatud tuld, samuti puudus elektrisüsteem, mis on meil tänapäeval. Ükskõik, kas nad olid riides või alasti, ikka käisid kõik koos. Pika aja jooksul jagunesid nad kahte traditsiooni: shvetambara (riietes) ja digambara (alasti) traditsioonideks.

      Kõik mungad ühinesid ja said Mahavira järgijateks selle nimetatud kohtumise tagajärjel. Nad СКАЧАТЬ