Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei suutnud pead kusagilt leida. Ta läks ja käskis oma armeel, mida kutsuti gana´ks, tuua talle pea, mis sobiks poisi kehaga. Ükski pea ei sobinud. Lõpuks leidsid nad metsast elevandibeebi ja tõid tema pea, mis täiuslikult sobis poisi kehaga. Selles loos on öeldud, et Shiva rakendas prana jõudu ning Ganesha sai uuesti ellu äratatud. Selline on see lugu ning nüüd inimesed usuvad, et see vastab tõele. See lugu ei ole tõde.

      Kui Parvathil on nii palju väge, et luua mullast poiss, siis kuidas ei olnud ta võimeline poissi uuesti ellu äratama pärast seda, kui tal oli pea otsast lõigatud? Shiva on hindu mütoloogias tuntud Jumalana, kuid ta ei tea, kes on Ganesha, tema enese poeg või Parvathi loodud poiss. Selles loos on palju vasturääkivusi. Kui Shiva oli tõeline, siis oleks ta neid asju teadnud. Ta tundub selles loos väga vihane. Kas Jumal käituks sellisel moel, lõigates maha omaenese poja pea?

      Saladus seisneb selles, et Ganesha – Gommatehsa – sündis vaimsena. Tema keha oli väga tugev ja alates päevast, mil ta sündis, oli ta väga vaimne isik. Selleks, et olla Tirthankara lapsevanem või perekonnaliige, peab sellisel hingel olema palju häid omadusi. Ta peab olema juba oma vaimsel teekonnal, sest valgustumise hetk ei ole temast kaugel, võib-olla samas elus või mõnes järgnevas lähenevas elus. Gommatesha tegeles alati vaimsete praktikatega, sadhanaga. Tal oli kaks peamist õpetust, mida ta jagas. Need said väga populaarseteks ning see ongi põhjus, miks ta on paljude poolt ülistatud, isegi kui inimesed, kes teda kummardavad, ei mõista, miks nad seda teevad. Kes iganes selliseid asju õpetab, saab igal juhul väga populaarseks, ta oli esimene intelligentne noor poiss. Isegi Adinath ütles, et Gommateshat mäletatakse rohkem kui teda. Ning see vastab tõele. Kõik India kultuurid ülistavad Ganeshat enam kui Shivat.

      Neil päevil puudus kirjutamise süsteem. Kõike tuli meeles pidada ja teistele edasi rääkida. See, mida ta õpetas, oli väga ilus. Ta õpetas, et tuleb hoida harmooniat inimeste ja loomade vahel. Mõnikord on loomad isegi tähtsamad kui inimesed. Planeedil valitseb tasakaal ning kui loomad ära kaovad, siis on planeet tasakaalust väljas ning inimestel ei ole siis enam võimalik siin ellu jääda. Gommatesha järgijad mõtlesid, kuidas hoida tema õpetusi elus. Niisiis tegid nad kuju, mis kujutas pooleldi inimest ja pooleldi elevanti. Sel moel, kui tuleb mõni loodusõnnetus ja kuna kujud suudavad püsida pikka aega, siis kes iganes selle tulevikus leiab, võib mõista tema õpetuste sõnumit, kui ta piisavalt sügavalt järele mõtleb. Me vajame tänapäeval tema õpetusi väga. Me tapame loomi. Loomade tapmine tähendab, et me kutsume palju häda siia planeedile. Me peaksime täitma end armastusega ning looma siin planeedil tasakaalu, kuid selle asemel oleme me nende tapmiste tõttu kinni kannatustes.

      Ganesha teine õpetus on samuti väga oluline. Kui me seda järgime, muutub meie planeet uskumatult rahumeelseks. Kord aastas on Indias suur pidustus, mis on saanud traditsiooniks. Ülistatakse kõiki kujusid ja kõik majapidajad laulavad bhajan´eid ehk ülistuslaule Ganeshale. Õhtul enne päikeseloojangut teevad nad visergen´i – viskavad kõik kujud ookeani või jõkke. Kogu päeva kummardavad nad kuju kui Jumalat ja seejärel viskavad ta vette. Põhiliselt on kujud valmistatud savist, niisiis ei saasta need vett. Indias ei tea inimesed isegi, miks nad seda traditsiooni järgivad. Nad on niivõrd pimedad, et mul on raske seda uskuda. Nad kaotasid tema tõelise õpetuse: unusta kiindumus. Seda Gommatesha õpetas. Unusta oma kiindumus inimestesse, loomadesse või asjadesse. Isegi kui sul on kiindumus Jumalasse, ei suuda sa iialgi Jumalat mõista. Niisiis, loobu sellest pärast ülistamist. See on oluline õpetus Gommateshalt. Sul tuleb minna kiindumusest kõrgemale. See on suurim blokeering inimese elus. Kui me ei suuda lahti lasta, siis oleme siin maailmas sügaval kinni, ekseldes siia ja sinna, iialgi mõtlemata vaimsele kasvamisele.

      Esmalt loo ja hoia harmooniat inimeste, loomade ja looduse vahel. Teiseks ära kiindu isegi mitte Jumalasse, vastasel juhul ei jõua sa Jumalani. Sellepärast Ganeshat ülistataksegi üle kogu maailma.

      TIRTHANKARA SHRI PARSHVANATH

      Sa tead, et tšakrasüsteem on iidsete õpetuste süsteem, kuid kas sa tead, kust see pärineb? Suurem osa inimesi arvab, et see pärineb hinduismist või joogidelt või Hiina meditsiinist. Jah, nad olid joogid, kuid mitte seesugused, keda me tänapäeval tunneme. Jooga on muutunud väga reostatuks ja kui sa lähed Indiasse otsima tõelist joogit, ei pruugi sa teda leida. Tõde on unustatud, kuid ma avaldan siin raamatus tõelise tšakrasüsteemi, mis tuleneb Tirthankarade õpetustest Samanistlikust süsteemist. Esimene kundalini meister oli Parshvanath ning ta juhtus olema jainistlikus süsteemis ligikaudu 2900 aastat tagasi. Märka, et ma ütlesin jainistlik süsteem, mitte jainismi religioon, need on kaks eri asja. Jainistlik süsteem koosneb praktilistest tehnikatest nagu tšakrasüsteem, mis aitab sul vaimselt kasvada, jainism kui religioon on aga keskendunud pigem uskumustele ja rituaalidele, mis on jaotatud paljude sektide vahel. Parshvanath´ina mäletame me teda tänapäeval, kuid tema eluajal tunti teda kui Paasnaha, sest keel oli teistsugune. Ta oli 23-s Tirthankara, sündinud Varanasi linnas Indias – ajalooline tegelaskuju, kelle palee varemed, kus ta enne harjumuspärasest elust eemaldumist elas, on tänaseni säilinud.

      Tänapäevaks on tema õpetused kadunud. Kuidas nad ära kadusid? Juhtus see, et neil päevil puudus kirjutamise süsteem ja paraku ei rääkinud Parshvanath ka luuleliselt. Kui midagi räägitakse riimuvalt, siis on seda kergem meelde jätta ja sellest on lihtne aru saada. See on oluline, sest inimesed olid tol ajal aeglasemad ja neil olid vähem arenenud meeled kui meil tänapäeval. Nad ei suutnud õppida nii kiiresti ega haarata asjade sügavamat tähendust. Neil tuli mõelda kuuldu üle uuesti ja uuesti. Luuleliste sõnadeta oli raske tema õpetusi meeles pidada ning säilitada. Neid on ainult mõned üksikud jainismi sutras – Isibhasiyam Sutra –, kuid need ei ole tema täielik süsteem.

      Isibhasiyam Sutras kutsuti teda kui Arhat Paasnahaks. “Arhat” tähendab valgustunut. Ta õpetas chaturyam´i – nelja vannet. Parshvanathi järgselt kasutati alati viit vannet ja sa saad teada, miks. Esimene chaturyam´i vanne on ahimsa – vägivallatus. Teine on satya – tõemeelsus. Kolmas on asteya – varastamisest hoidumine. Ning neljas on aparigraha – omandist loobumine. Neid vandeid on oluline mõista, kuid sul tuleb minna väga sügavale nende sisse. Mahavira ajast alates, umbes 300 aastat pärast Parshvanathi, on olnud mahavrata – viis suurt vannet. Näib, et Parshvanathi chaturyam´ist on üks vanne puudu. Noil päevil peeti naisi omandiks, niisiis puudus vajadus viiendaks vandeks brahmacharya´ks, mis vabas tlkes tähendab tsölibaati. See põhimõte sisaldus aparigraha´s – omandist loobumises, kuid tekitas hiljem mõningast segadust Parhvanath´i viimaste järelejäänud järgijate ja Mahavira munkade vahel. Brahmacharya´t peetakse tänapäeval tsölibaadiks, kuid see ei ole selle jaoks õige sõna. Tõeline brahmacharya tähendus on see, et mungaks hakates võetakse vanne mitte kunagi loobuda keskendumast Jumalale ja hinge äratamisele. Nad ei lase millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida, eksitada end nende teekonnalt ega raisata oma energiat. Niisiis ei tähenda see vaid seksist hoidumist, vaid hõlmab kõike, mis takistab inimesel minna sügavale oma teadvusse ning jõuda valgustumiseni. See on tõeline brahmacharya tähendus, kuid nagu suurem osa Tirthankarade õpetustest, on seegi unustatud või moonutatud.

      Mahavira rääkis enamjaolt ilusate ja riimuvate sõnadega. Seetõttu ongi paljud tema õpetused tänapäevani säilinud, need jäid kergesti meelde ja said inimeste mällu talletatud. Ühtlasi elas ta meie ajale veidi lähemal ning selleks ajaks oli loodud juba algeline kirjasüsteem. Parshvanath´i ajal seda veel ei olnud. Kõik Tirthankarade õpetused on enamasti kaotsi läinud, sest tollel ajal puudus kirjaoskus ning ajaloo dokumenteerimise süsteem, samal ajal oli planeedil nii palju juhtumas. Meister suudab neid õpetusi edasi anda, kuna teab neid nagunii. Teadmine pole ajas muutunud, kuid keegi peab neilt selle üle küsima või muidu ei ütle nad selle kohta midagi. Tšakrad on lihtsalt viis, kuidas energia kehas liigub. Kui keegi valgustub, siis hakkab ta seda energiat mõistma, kuid keegi ei küsinud varem üheltki Tirthankaralt selle kohta peale Parshvanath´i. Mahavira õpetused olid täielikult teistsugune süsteem ning need köitsid paljusid inimesi. Tal oli erinevaid karmasid, mida põletada, niisiis tuli tal õpetustele läheneda teisiti kui Parshvanath. Ta õpetas СКАЧАТЬ