Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõelisest tšakrasüsteemist, meel segab sind palju, kui su kuues ja seitsmes tšakra pole tasakaalus. Niisiis näib, et neil oli mingisugune kogemus. Gautam vastas sellele väga ilusasti. Ta ütles Keshishramanale, et kui sinu käes on ohjad, siis ükskõik kui metsik hobune ka ei oleks, saad sa distsiplineerida meelt viima sind sinna, kuhu sa minna soovid. Ta kasutas juhtimist metafoorina ja kirjeldas distsipliine nagu tapas (paastumine), meditatsioon ja japa (mantrate kordamine). Nad kandsid endiselt ideid tšakrasüsteemist, kuid mitte enam nii ilmselgelt. Ma taaselustan seda tänapäeval, sest ma mäletan, et oma mineviku elus olin ma koos Parshvanath´iga, niisiis süsteem ei ole täielikult kadunud. Ta õpetas kundalini kohta ja kuidas muuta oma keha terveks, vastasel juhul ei saa sa äratada oma hinge. Jainistid on endiselt väga ignorantsed – Digambara ja Shvetambara mõlemad. Nad ülistavad tema kuju samal viisil nagu tema ajal, kuid ei mõtle tema õpetustele üldse. Nad ülistavad teda, teda tundmata. Paljud jainistid teevad tema kuju ja panevad ümber pea tuhat madu. Kehas ei ole tuhandet tšakrat, kuid nad jätkavad madude lisamist tema kujule, sest nad ei tea selle tähendust.

      On võimalik, et Parshvanathi tarkused läksid kaduma ning sama asi juhtus ka teiste Tirthankaratega. Parshvanath on endiselt kõige populaarsem Tirthankara tänapäeval, kuid keegi ei tea tema õpetusi. Tema poolt pühitsetud mungad olid viimased Nathi sektist. See oli lihtsalt osa tema nimest ja mungad olid tuntud selle järgi. Neid kutsuti ühtlasi ka Parshvaapatyaka – Parshvanathi lapsed.

      Parsh tähendab “külg”. Jainistid usuvad, et kui tema ema oli rase, siis märkas ta ühel päeval madusid möödumas ja sellest tuli nimi Parsh. See saab ka olla Paras või Paas. Prakriti keeles puudub selline sõna nagu Parsh. Paras on kivi, mida enam ei leidu, kuid kui sul see oleks ja sa puudutaksid rauaga kivi, siis see muutuks kullaks. Tollal oli nende leidmine tavapärane. Tõenäolisem on siiski, et see oli vaid tähendus, sest tema ajal olid prakriti keeles teistsugused silbid ja Parshi ei eksisteerinud. Parsh tuleneb sanskriti keelest ja sai hiljem tema populaarseks nimeks. Tema eluajal kutsuti teda tegelikult Paasnahaks.

      Kui lähed Indiasse ja küsid jainistidelt, miks neil on seitsmepealine madu ümber pea, siis vastavad nad, et see on nende sümbol, kuigi nad tegelikult ei tea, miks. Kas jainistid iialgi mõtlevad, kust see tulnud on? Nad arvavad, et see on lihtsalt sümbol. Nende arvates sünnivad kõik Tirthankarad sümboliga. Adinathi ühiskond oli väga lihtsameelne ja lojaalne ning seda sümboliseerib härg. Seetõttu kutsuvad jainistid teda Rishabhdeva, härg. On üks lugu Parshvanathist, mis on jainistidele tuntud. Oli munk nimega Kamatha, kes oli tuntud kasinuse poolest. Kunagi varem, kui Parshvanath polnud veel maistest väärtustest eemaldunud, oli ta väike poiss ning tema ema tahtis minna Kamathat vaatama, sest levis kuuldus et ta tegi mingisugust rituaali, istudes suurte süüdatud lõkete keskel. Kamatha oli munk, kuid tal oli suur ego – ta tahtis näidata, kui palju ta suudab tulele nii lähedal istudes taluda. Inimesed ei suutnud seda uskuda, see oli nii hämmastav. Nad tulid kõikjalt, et avaldada talle austust. Parshvanath läks koos emaga ja nägi, kuidas kõik inimesed olid lummatud. Kuna Parshvanathil oli avadhi jnana, nägi ta, et kaks madu olid jäänud lõksu ühe puuhalu alla, mille Kamatha oli lõkkesse asetanud. Ta läks Kamatha eest läbi ning see ajas viimase marru. Kamatha mõtles, et see poiss oli talle kade tema populaarsuse pärast ning tahtis rikkuda tema etenduse. Parshvanath ütles talle, et ta lõikaks puuhalu katki ja näeks ise, et maod on tema tules surnuks põlemas. Nad olid nii kõvasti põletada saanud, et olid suremas. Siis kordas Parshvanath neile Namokar-mantrat, et nad saaksid rahus surra. Pärast surma taassündisid maod ingli planeedil, sest nad olid niivõrd positiivsetes mõtetes mantra kuulmisest. Neist said inglid Dharnendra ja Padmavati. Inglid ei ole sellised, nagu inimesed ette kujutavad, et lendavad ringi tiibadega. Nad lahkuvad harva oma planeedilt ja neil on piiratud elu. Kuigi see võib olla väga pikk elu, on see ikkagi piiratud. Hiljem, kui Kamatha suri, sündis ta ühel madalaimal inglite planeetidest. Ta nägi Parshvanathi, kes ühel päeval juba täiskasvanuna seisis meditatsioonis. Kõigil inglitel on avadhi jnana ja nad suudavad näha asju kindlate vahemaade taha oma planeedist kaugemale. Mäletades, mis oli juhtunud tema eelmises elus, tundis ta endiselt viha Parshvanathi vastu ning tahtis teda tappa. Seismise ajal saatis Kamatha Parshvanathile palju halbu asju, kuid viimane jäi meditatsioonis olles neist mõjutamata. Lõpuks otsustas Kamatha korraldada üleujutuse, et teda uputada. Vihma oli ääretult palju, vesi kogunes ja tõusis tasapisi Parshvanath´i põlvedeni, siis kõrgemale ja kõrgemale, lõpuks tema suuni. Dharnendra ja Padmavati nägid seda pealt ja mäletasid, kuidas Parshvanath oli korranud neile Namokar-mantrat, kui nad olid olnud tules. Nad tulid talle appi ja tõstsid ta veest välja, niisiis ta ei uppunudki. See on jainistide uskumus ja see on tuntud lugu. Kui sa näed Parshvanathi kuju, näed sa koos temaga ka Padmavatit. Kuid see lugu ei anna siiski vastust küsimusele, mis puudutab seitset madu ümber tema pea. Loos on kaks madu, miks tema kujul on neid seitse?

      Mina pean Parshvanathi esimeseks kundalini meistriks, sest ta oli esimene Tirthankara, kes rääkis tšakratest ja kuidas keha nende läbi toimib. Kõigil Tirthankaratel on samad teadmised, kuid teised räägivad vaid siis, kui keegi küsib. Ja enne Parshvanathi ei olnud keegi tšakrate kohta küsinud. Tšakra süsteem sai alguse koos temaga, 2900 aastat tagasi. Paljud asjad mõjutavad meie tšakraid, sest nad on meie kehas. Kui meie organid ei tööta korralikult või kui meil on peavalud, on see kõik seotud tšakratega. Tema ajal olid inimesed väga uudishimulikud oma kehade suhtes. Nad tahtsid teada, kuidas nende süsteemid töötavad ja kuidas nad saaksid oma kehasid tervendada ning sügavamalt mediteerida. Nad olid uudishimulikud nagu maod. Parshvanathi sümbolil on kaks tähendust. Seitsmepealine madu esindab tema peamist õpetust – tšakrasüsteemi ja kuidas äratada kundalinit, teisalt sümboliseerib see inimeste uudishimu, kes elasid ühiskonnas. Miks just seitse madu? Sest inimkehas on seitse peamist tšakrat. See on kogu tõde selle sümboli taga. Tema õpilased olid targad ja teadsid, et ühel päeval need tõed unustatakse, niisiis mõtlesid nad, et kui anda tema kujule mingi sümbol, siis inimesed mõistaksid, et see esindab seitset tšakrat ja annab edasi sõnumit keha puhtana hoidmise ja energiaga täitmise vajadusest vaimse teekonna jaoks. See on ilus õpetus, kuid täiesti unustatud isegi jainistide poolt, kes ülistavad teda niivõrd palju.

      Meie ajalugu ei ole täpne, sest see ei maini esimest kundalini meistrit mitte kusagil. Tema kujud on paljudes kohtades nii Indias kui väljaspool Indiat, kuid keegi ei tunne tema õpetusi. Parshvanathi õpetused olid väga praktilised. Ta meeldis mulle väga. Need ei olnud nagu Mahavira õpetused, mille üle sa pidid mõtlema ja mõista proovima. Kõik praktiline on hea, sest kui sa seda teed, siis saavutad ka tulemuse. Vaimsus on praktilisus. Kui sa teed oma sadhanat ja paned sellesse kogu oma jõupingutuse, siis sa hakkad avama kõiki kihte enda sees ja sellega sügavamaid asju mõistma. Sa ei pea mõtlema selle peale, lihtsalt tee praktilisi asju. Hing on meelest kaugemal, niisiis liiga palju mõtlemist ei vii sind kuhugi. Isegi sõna “vaimsus” ei suuda sisaldada vaimsust, sa pead seda kogema, saamaks teada selle piiritust.

      Kundalini äratamine on inimkeha jaoks oluline, sest muidu tunned end raskelt ja tumedalt. Depressioon tuleb ja hoiab sind oma kütkes, sa oled rahutu või kurb, elad uduse pilvega ümber sinu meele ja ei suuda näha asju selgelt või tunda elus kirge. Kundalini on energia sinu kehas, mis sind tervendab, et vaimsel rajal edasi liikuda. Parshvanath jutlustas sellest, kuidas keha on mõjutatav ja mida saab teha oma energiakeskuste tasakaalustamiseks.

      See on tõesti midagi erilist olla koos Tirthankaraga. Ta ei räägi, kui sa just ei küsi. Inimesed lihtsalt lähevad ja istuvad vaikselt ümber tema. Rahu on tuntav niivõrd tugevalt ja keha nii kerge, et sa isegi unustad oma küsimused. Sa lihtsalt tahad istuda seal mõnda aega ja tunda rahu. Aeg-ajalt keegi küsib midagi ja läheduses istujad saavad kuulda Tirthankara vastust. Ma mäletan, et inimesed tulid Parshvanathi juurde ja küsisid: “Kuidas saame me olla äratatud läbi selle keha?”

      Parshvanath oleks vastanud lühidalt. Ta ütles, et siis, kui sa vahetad kehas õli, puhastad sealt toksiinid välja ja muutud tugevamaks, et teha sadhanat ja põletada oma karmat. Neil päevil oli õli vahetamisel oma tähendus. Meie mõistame seda, sest teame autodest ja masinatest. Parshvanathi õpetuste mõistmine oli keeruline tema kõneviisi tõttu. Ma mainisin, et ta ei kasutanud poeetilist keelt, kuid mõnikord СКАЧАТЬ