Tristan. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tänaseks muusikavideo prooviesinemiseks olime trennis harjutanud viimased kolm kuud. Rootsi bänd Dragonfly oli otsustanud, et tahavad just Eesti tüdrukuid oma videosse tantsima. Jaanuaris sellest võimalusest kuuldes otsustasin kohe, et olen üks neist Eesti tüdrukutest, kes seal videos tantsib. Nii see käibki: otsustad, teed selleks palju tööd ja seejärel viid oma otsuse ellu!

      Kontserdimaja fuajeesse oli kogunenud sadu, kui mitte tuhandeid tüdrukuid. Hommikul olid seintel nimekirjad, millistes gruppides me kümne kaupa lavale astume, et oma oskusi demonstreerida. Meie kord oli alles pärastlõunal kell kaks.

      „Miia, mis viga on?” küsis treener Anneli äkitselt mu ette ilmudes, kui lavalt maha tulin. „Ma tõesti mõtlesin, et sa tahtsid seda osa saada.”

      „Tahtsingi,” vastasin vaikselt.

      „Miks sa siis ei pingutanud?” jätkas treener. „See oli lihtsalt jube, mis sa täna tegid. Sa ootasid nii kaua seda prooviesinemist ja nüüd lihtsalt uimerdasid lava peal. Kas sa oled haige?”

      Raputasin pead.

      „Omateada mitte.”

      Tegelikult oli mul hommikust saadik süda nii paha olnud. Ja kui natukenegi normaalsem hakkas, siis olin nii väsinud, et oleks tahtnud hommikust õhtuni vaid voodis pikali olla.

      Koreograafia oli päris keeruline ja me nägime viimaste kuude jooksul palju vaeva, et see selgeks saada. Kõigil see ei õnnestunud! Mina sain selgeks. Ma olin hea! Väga hea! Ja ma teadsin seda.

      Kuni tänase päevani, kui mul oli kogu aeg tõsiselt paha olla ja ma tundsin ennast hommikust alates nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma küll pingutasin ja andsin endast parima… aga minu kohta oli see tänane parim ikkagi tohutult vähe. Loomulikult ei jäänud see treeneril kahe silma vahele, kuid õnneks ei uurinud ta edasi. Ma ei oleks ta pinnimisele enam vastu pidanud. Mul ei olnud seletust.

      Ma ei suutnud treenerile ja iseendale selgitada, miks mu viimase kolme kuu töö sai kahe minutiga laval põrmustatud. Ma lihtsalt suutsin segi ajada kõik, mis võimalik. Peale selle tantsisin kahes kohas rütmist välja. See on andestamatu. Eriti minu puhul, sest tavaliselt ma ju vigu ei tee.

      Kuna oli koolivaheaeg, tegime trenni kaks korda päevas. Pärast tänast hommikust trenni tuli Tanel mulle vastu, sest pidime arstile helistama. Olin pool ööd selle peale mõelnud… mitmed korrad uuesti välja otsinud ultraheli foto peaaegu olematu täpikesega… kõrvus kõlasid arstikabinetis kuuldud kiired südamelöögid…

      Selleks ajaks, kui Taneliga kokku saime, ei olnud ma nõus enam kuhugi helistama.

      „Ma ei suuda seda last tappa!” teatasin talle. „Ta on tulnud meie juurde mingil põhjusel.”

      Tanel tardus.

      „Sa oled segane! Need asjad ei ole nii lihtsad,” teatas ta vastu.

      Kõndisime läbi pargi. Päike paistis eredalt ja sulatas viimast lund. Kõikjal vedeles lume alt välja ilmunud prügi ja sügisel riisumata lehti. Muru asemel olid mudased poriloigud. Ühtepidi oli ju kevad kõige kaunim: ärkamise ja tärkamise aastaaeg, kuid teisalt tõi just see aeg välja palju koledat, mis oli mitu kuud ilusa puhta lumevaiba all peidus olnud.

      „Aga äkki pole need ka nii keerulised, kui me oleme arvanud?”

      „Meil pole koolid lõpetatud… pole elukohta… pole raha… mis siin lihtsat on?” loetles ta.

      „Ma tean…” pidin nõustuma. „Aga… kui me tahaks, küll me midagi välja mõtleksime.”

      Tanel vaatas mind vaikides, nagu kaaluks tõsiselt, milline peapõrutuse aste mul on.

      „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

      „Ma kardan, et mõtlen küll. Ma ei suuda… ma olen abordile mõelnud nii palju kordi… ma lihtsalt ei suuda.”

      Järjekordne pikk vaikus.

      „Miia, kui sa pole abordiga nõus, siis oled nüüdsest üksi! Mina ei lase oma elu niiviisi ära rikkuda!”

      Mul jäi justkui hing kinni neid sõnu kuuldes. Silme eest hakkas mustaks minema. Hingasin korra sügavalt sisse, et enesekontroll taastada.

      Noogutasin poisile vaevunähtavalt.

      „Kui see on su otsus… eks sa ise tead!”

      „Miia, palun ära tee seda! Meil läks ju nii hästi,” anus Tanel veel, kuid ma peaaegu ei kuulnudki enam poisi sõnu. „Ma ju armastan sind…” jäid tema sõnad õhku kõlama, kui ma temast eemale jalutasin… kuhugi… kuhu iganes… et võiks mõelda, et praegu toimunu oli lihtsalt halb uni…

      Kui paari tunni pärast kontserdimajja tagasi jõudsin, kumisesid Taneli sõnad pidurdamatult mu peas. Ta oli teinud oma valiku. Ja mina enda oma! Prooviesinemisel paariks minutiks lavale ronides teadsin tegelikult, et sellel kõigel pole mõtet. Ma olin tantsimisest ilma jäänud hetkel, kui otsustasin selle lapse sünnitada! Sellegi poolest püüdsin toimuvat võimalikult kaua edasi lükata, nii et põgenesin arupäriva treeneri eest kaugele teise fuajee otsa.

      „Siin sa ennast peidadki,” tuli mõni aeg hiljem Birgit minu juurde. „Mul on kahju.”

      „Mida?” ei saanud ma kohe aru, sest olin ikka veel oma mõtetega ametis.

      „Sa ei saanud kahjuks sinna videosse. Nad avaldasid nimed.”

      „Aa,” nentisin ükskõikselt.

      Sõbranna vaatas mind kahtlustavalt.

      „Mis mõttes „aa”? Me oleme sellest võimalusest rääkinud rohkem kui kolm kuud. Nüüd sa teed laval mingeid imelikke trikke ja seejärel ütled lihtsalt „aa”? Miia, mis toimub?”

      Pöörasin oma mittemidagi nägevad silmad sõbranna poole ja vaatasin talle hetke vaikides otsa.

      „Birgit, ma saan lapse!”

      Sõbranna silmad suurenesid imestusest sada viiskümmend protsenti.

      „Mida?” röögatas ta üle fuajee, nii et lähemal istuvad võõrad tüdrukud jäid meid imestunult vaatama. Jäin neid hetkeks silmitsema: ideaalselt treenitud kehad, hoolitsetud nahk, terved juuksed… ja oma üllatuseks tajusin, et ma ei tunnegi neis endale konkurenti, kuigi varem oleksin igal hetkel ennast nendega võrdlema hakanud. Nüüd mitte.

      „Võta palun vaiksemalt. Ma pole peaaegu kellelegi veel rääkinud.”

      „Ei, ei, Miia, sa ei saa! Mis meie tantsutrupist siis saab? Ja kool? Ja üldse, kogu su elu saab ju siis otsa?” ahastas Birgit edasi.

      „Ma tahaks loota, et mitte. Ma saan ju lapse kõrvalt koolis ja trennis ikka edasi käia… veidi vähem küll, aga…” püüdsin olukorda positiivsemates toonides näidata.

      „Ole nüüd, unista edasi! Ma olen näinud küll neid inimesi, kes lapse saavad. Usu mind, see tähendab automaatselt kodukanaks muutumist. Kogu olemasolev elu kukub kokku!”

      Ma juba kahetsesin, et üldse sõbrannale rääkisin. Sellist tulevikukirjeldust ma küll praegu kuulda ei tahtnud.

      „Ja Tanel?”

      „No… СКАЧАТЬ