Tristan. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jaoks väga kõrvaline ja mõttetu teema. Rääkimata bemmide tuunimisest, mis mind veel külmemaks jättis.

      „Birgit ütles, et sa polnud täna hommikul koolis. Miks sa mulle ei öelnud, et kavatsed poppi teha? Ma oleks ju kaasa tulnud.” Poiss vaatas mulle teeseldult solvunud näoga otsa, kuid nähes mu silmi, jäi kahtlevalt vait.

      Sattusin segadusse. Kui ta vaid teaks, mida ma talle tegelikult rääkida tahan. Oleks tal õrna aimugi…

      „Mis juhtus? Sa näed välja… mitte just kõige parem,” jäi Tanel kokutama ja lükkas mu silmile langeva juukselsalgu kõrva taha.

      Priit tammus ilmselget ebamugavust tundes meie kõrval jalalt jalale, nagu ei suudaks ära otsustada, kas viisakam oleks sõna sekka öelda või meie juurest hoopis jalga lasta.

      Ma olin tänasest hommikust mitu tundi nutmisele kulutanud ja teadsin, et kogu hoolikalt korrastatud make-up ei suuda neid jälgi peita. Taneli kommentaar oli ülepingutatult viisakas, arvestades, kuidas ma ilmselt tegelikult välja nägin. Priidu ebalus aga jättis mind hetkel väga külmaks.

      „Ah, ei midagi olulist,” lõin käega ja raputasin kinnituseks pead. „Oli üks asi… sõbrannadega.”

      „Kas nüüd on kõik korras?” küsis Tanel ettevaatlikult ja tõmbas mind hoolivalt endale lähemale.

      „Ma ei tea veel täpselt…” jäin omakorda oma valega toppama. „Kas ma saan pärast tunde sinu juurde tulla?” küsisin seejärel poisilt otse, et ennast mitte rohkem sisse keerutada. Ma olin otsustanud temaga rääkida.

      Ma pidin. Mul polnud enam muud varianti, sest… ma ei suutnud!

      Olin täna hommikul läinud arsti juurde kindla teadmisega, et lasen aborti teha. Selleks ei pidanud mingi ajugeenius olema, et aru saada, kuidas see väike õnnetu sõbrapäeva kirehetk mu tuleviku nässu keerab. Ma olen aastaid teadnud, mille nimel ma kooli ja kõigi muude tegemistega vaeva näen. Ma olen rahul sellega, mida olen aastate jooksul saavutanud. Ma olen rahul iseendaga… vähemalt enamus aega. Ja kui jälle pole rahul, siis teen midagi, et see muutuks.

      Aga nüüd – need vastikud kaks triipu mingil pulgakesel ütlesid mulle, et kõik on muutunud. Mu elus polnud sellest hetkest enam midagi kindlat ega turvalist. Peale selle oli mul pidevalt süda paha ja suurest väsimusest oleks tahtnud ainult kodus voodis olla.

      Nii polnud sugugi raske otsustada, et abort on ainuke variant! Ma ei kavatsenud Tanelile sellest kõigest üldse rääkida. Jah, ma armastan teda väga, aga see ei tähenda, et tal oleks vaja kõike teada. Ma ei tahtnud mitte mingi hinna eest temast ilma jääda.

      Me oleme viimased pool aastat olnud kooli esipaar. Mõlemad ilusad ja populaarsed, keda võõrad ja ka sõbrad kadestavad. Ega ma seda ise välja ei mõelnud, ikka teised on öelnud.

      Loomulikult annab see meile võimaluse valida inimesi enda ümber, sõpru, kellega tahaks koos aega veeta.

      Kuna Tanel on kooli jalgpallurite üks esinumber ja mina tantsijate seast, siis näebki meie suhtlusringkond välja nagu traditsioonilises Ameerika noortefilmis – jalgpallurid ja tantsijad! Ja sellise elu üks loomulik osa on peod. Pidusid on meil tihti. Teeme kõik nädala sees kõvasti tööd, käies trennis ning õppides korralikult, seega nädalavahetusel on kõigil vaja lõõgastuda. Väljateenitud vabadus ja puhkus…

      Vähemalt kord nädalavahetuse jooksul on meil tüdrukutega tantsimisega mõni esinemine ja poistel vähemalt üks jalgpallivõistlus. Pärast edukat esinemist pole ka põhjust pidutsemiseks kaua vaja otsida. Ja ega see ei tähendagi ju mingit maani täis joomist. Oma ala proffidena ei saaks me seda endale lubadagi. Lihtsalt väike alkohol käib ikka asja juurde. Selline vaheldus on hädavajalik!

      Olulisem on aga vajadus kokku saada inimestega, kes elavad sinuga ühtemoodi, samas tempos, samas keskkonnas… see ongi sõpruse ja üksteise mõistmise alus.

      Ja sellest kõigest hoolimata, ma ei suutnud!

      Hommikune arstivisiit algas sellega, et arst kontrollis ultrahelis loote olemasolu. Minu kinnitus, et olen juba nelja rasedustestiga positiivsed tulemused saanud, ei olnud tema jaoks piisav, et abordi tegevustega pihta hakata.

      Enne kui ma arugi sain, kostusid arstikabinetis südamelöögid. Mõne hetke pärast keeras arst monitori minu poole ja näitas pliiatsiga ekraanil konnakullese moodi kujul kaasa vedades:

      „Jah, te olete küll rase! Näete, see kaar siin on selgroog, jalad on kõhu all krõnksus, see on pea, käed on näo juures… ja see tuksuv asi siin on teie lapse süda!”

      Rohkem polnud tal vaja midagi öelda. Ma usun, et arst teadis seda. Huvitav, kas nad teevad seda meelega? Et isegi kui oled otsustanud tehtud vea tagajärjest loobuda, pannakse su otsusekindlus ikkagi proovile?

      Sellel hetkel, seda tuksuvat punkti ekraanil vaadates murdus miski minu sees, ja silmist hakkasid pisarad jooksma. See pisike täpike seal ekraanil on elus! See on midagi, mis tahab kasvada ja areneda… tulla siia ilma ja kogeda kõike seda, mida meie oleme selles maailmas näinud. Ta tahab minu juurde tulla.

      Arst vaatas mind mõne hetke ja küsis:

      „Kui vana te olete?”

      „Seitseteist,” vastasin ausalt.

      „Kas te olete oma vanematele rääkinud?” jätkas ta pärast väikest pausi.

      Raputasin pead, ise jätkuvalt nuuksudes ja pisaraid ära pühkides.

      „Aga lapse isale?”

      Väljend „lapse isa” ajas mind veel rohkem nutma. Ma polnud kunagi mõelnud, et sellel tuksuval punktikesel seal ekraanil on isa, teine osapool. Ma tean, et minul on boyfriend, kes oli ka mu sekspartner, aga ma ei seostanud teda kordagi selle konnakullesega ekraanil, minu sees kasvava eluga.

      Taas kord raputasin pead.

      Arst vaatas mind veel veidi, seejärel pöördus ultraheli aparaadi poole, kostus vaikset printimist tähendavat surinat ning ta ulatas mulle ühe tumeda foto minu sees kasvavast täpikesest.

      „Teie rasedus on alles kuuenädalane. See tähendab, et abordi otsust on võimalik hiljem ka teha. Äkki alustate sellest, et räägite lapse isale… ja oma vanematele… või vähemalt mõnele täiskasvanule, keda usaldate?”

      Enne arstikabinetti sisenemist oli mu otsus kindel. Mul polnud mingeid tundeid seoses selle lapsega ning kogu tegevus oleks olnud vaid ühe õnnetuse tagajärgede likvideerimine. Ultraheli aparaadist väljaprinditud fotoga kabinetist väljudes sain vaevalt aru, kuhu pean minema ja kes ma olen. Üks väike tukslev pilt ekraanil oli kõik ära rikkunud… nüüd ma ei saanud enam millestki aru.

      Pärast Taneliga õhtuse vestluse kokkuleppimist tulin kiiresti alumisele korrusele oma klassi. Järgmine tund oli ajalugu. See möödus uduselt. Ma kuulsin üksikuid sõnu, mida õpetaja rääkis. Kolmekümne nelja õpilasega klassi üks positiivne pool on see, et õpetajal pole enamasti aega tähele panna, kas keegi teda kuulab ka. Kui esimesed read on aktiivsed, siis mina oma eelviimases aknaäärses pingis võisin tegeleda millega tahes… mõelda millele tahes… või kellele.

      Igatahes oli tänane päev täielik ajaraiskamine. Oleks olnud targem kooli üldse mitte tulla. Nagunii on kolmanda veerandi viimane päev ja midagi olulist enam ei juhtu. Aga ma ei osanud kusagile mujale minna. Ma ei tahtnud selle mõttega rohkem tegeleda.

      Teel haiglast koolini olin mõelnud, kuidas СКАЧАТЬ