Tristan. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

      Miks ma siis tunnen, et olen meid mõlemat alt vedanud? Miks ma tunnen, et minu suutmatus aborti teha oli kõige suurem viga, mille olen viimasel ajal teinud?

      Ma ei saanud sellele rohkem mõelda, sest ma ei tohtinud koolis nutma hakata. Pidin selle meeletult veniva päeva vastu pidama.

      „Nii et kokkuvõtlikult võib öelda, et rahvuslik liikumine on enamasti olnud alistatud rahva võitlus võõrvõimu vastu,” kuulsin, kui sundisin ennast õpetaja jutule tähelepanu pöörama. „Rahvuskultuurilise liikumise puhul oli algselt tegemist niinimetatud eliidi liikumisega, milles osalesid kirjanikud, kunstnikud ja teadlased.”

      Võõrvõimudele vastuhakkamine… aga mida teha siis, kui sinu vaenlane on sinu enda sees? Või kui sa ei saa aru, kas võõras on vaenlane või mitte?

      Mõne tunni pärast istusin Taneli toas voodi äärel. Tema juurde jõudes ei pidanud ma enam vastu ja pisarad hakkasid voolama juba siis, kui korteri uksest sisse sain. Õnneks polnud poisi ema kodus ja ma ei pidanud kellelegi teisele midagi seletama.

      „Kallis, mis on? Palun, räägi minuga,” anus poiss juba kolmandat korda murelikult. Ta põlvitas mu ees põrandal, hoides ühte kätt minu põlvedel ning teisega pisaraid pühkides.

      „Ma…” alustasin juba mitmendat korda, kuid sõnad uppusid pisaratesse.

      „Ma toon sulle klaasi vett, see aitab äkki natuke rahuneda,” ütles poiss püsti tõustes ning oli mõne aja pärast veeklaasiga tagasi. „Joo,” käskis ta hoolitsevalt.

      Istusin veel veidi nuuksudes. Veri kohas mu peas ning kõik mõtted, kuidas juhtunut poisile valutumalt ja sujuvamalt selgitada, olid täiesti kadunud. Kogu mu hoolega valmis mõeldud tekst oli ununenud.

      „Ma olen rase,” paiskasin korraga otse välja, et see mure lõpuks endast välja saada. Taneli silmad läksid suureks ja ta vaatas imestusest kõrgele tõstetud kulmude alt mulle otsa. Siis tõmbas silmad vidukile, püüdis kohtlaselt naeratada ja piidles mind umbusklikult, nagu lootes, et ma teen nalja.

      Vaatasin talle kartmatult otsa. Poiss vaikis tardunult, jätkuvalt minu ees põrandal põlvitades, üks käsi mu põlvedel ning teises poolik veeklaas.

      „Jah, ma olen rase,” jätkasin tema vaikimisest jõudu saades. „See juhtus valentinipäeval… ma usun, et sa mäletad, et me polnud kõige ettevaatlikumad… ja nii ma siis ootangi last,” seletasin jätkuvalt nuuksudes ning pisaraid pühkides, kuid samas ennast kindlamalt tundes.

      Koukisin taskust ultrahelimasinast väljaprinditud foto ja andsin Tanelile.

      „See täpike on meie laps,” ütlesin talle juba üsna tundetult, kuna karmi tõe väljaütlemine oli minu pisaratevoolu lõpetanud. „Selg, jalad, käed, süda…” näitasin samuti, nagu arst alles hommikul mulle seda konnakullest oli tutvustanud.

      „Ku-kuidas…” kokutas poiss. „M-mis mõttes…”

      Vaatasin talle äraootavalt otsa, sest ma ei saanud aru, mida ta täpsemalt küsida üritab.

      „Kas sa tahad nüüd teada, kuidas naised rasedaks jäävad?” küsisin veidi üleolevalt muiates.

      „Kallis, palun ära naera mu üle,” vastas Tanel tõsiselt. Hoolitsev ja murelik pilk tema silmis oli asendunud hirmuseguse paanikaga.

      Poiss pani pooliku veeklaasi põrandale ning istus minu kõrvale voodisse. Ta toetas pea kätele ja hakkas närviliselt sõrmedega oma nägu mudima.

      Mina ei tundnud enam midagi. Mul oli olnud juba üle nädala aega selle mõttega harjuda… mitte küll mõttega lapse saamisest, vaid sellest, et romantilise kuvandiga valentinipäev tähendas seekord meie jaoks traagikat, mille tagajärgedega tuli tegeleda.

      „Sa ju tead kallis, et ma… et meie ei ole selle jaoks valmis… me oleme alles nii noored… ja ma ei uskunud, et see nii lihtsalt käibki… seda me ju ometigi ei tahtnud… või sina tahtsid?” küsis Tanel äkki hetkeks selginenud pilguga mulle otsa vaadates.

      „Mida?” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. „Kas sa süüdistad mind praegu selles, nagu ma oleksin seda rasedust planeerinud? Salaja rasedaks jäänud, nii kaua kui sina arvasid, et me lihtsalt lõbutseme?”

      Poiss kargas äkiliselt püsti, läks paari närvilise sammuga kirjutuslaua poole ning toetas ennast sellele.

      „Kuule, sa ei saa minu juurde sisse sadada, teatada, et oled rase ja siis oodata, et ma oleks üliõnnelik.”

      Sellist suhtumist polnud ma oodanud.

      „Kas sa tahad öelda, et see on ainult minu mure? Kas mina üksi seksisin iseendaga?” käratasin murduval häälel talle vastu.

      „Ei, ma ei mõelnud seda nii. Rahune nüüd.”

      „Mida ma siin rahunen, kui sa pöörad kogu mure minu kaela,” selgitasin raevukalt kätega vehkides. „Kas sa mõtled, et ma ise ei saa aru, kuidas see kogu meie tuleviku nässu keerab?”

      Poiss tõstis ehmunult pea ning vaatas mulle segaduses pilgul otsa.

      „Mis mõttes?” ei saanud poiss aru. „Millest sa räägid? Kas sa mõtled reaalselt selle lapse sünnitamise peale?”

      „Ma ei tea,” raputasin alistunult pead. „Ma ei saa enam millestki aru… ma tahtsingi sinuga seda kõike arutada… ma tahtsin, et me koos mõtleks, mis saab edasi…”

      „Kallis, sa ju tead, et siin ei ole midagi arutada.”

      Tanel vaatas mulle tungiva pilguga otsa, kuid tema hääles polnud enam mingit hoolivust. Pigem oli see nurka aetud looma pingutatud rahulikkus, kui ta loodab ennast veel läbirääkimistega suurimast hävingust päästa. „Me ei tahtnud seda. Sina oled alles 17-aastane. Sul on veel mitu aastat koolis käia. Mul endal kaheteistkümnes lõpetada… ülikool… Saad ju aru, et siin ei ole midagi arutada.”

      „Jah, aga… sina ei kuulnud seda, kuidas ta süda lööb… sa ei näinud, et ta on reaalselt olemas… tead, kui jube see on…”

      Tanel tuli tagasi voodi juurde, istus mu kõrvale ja võttis mind oma embusse.

      „Ma usun, kallis, aga loogiliselt mõeldes saame ju mõlemad aru, et abort on ainuke võimalus.”

      Noogutasin sõnatult. Pisarad mu silmis hakkasid uuesti voolama.

      Ma ei tea, kui kaua me seal istusime ja kui palju vedelikku ma pisarate näol kaotasin, aga mõne aja pärast hakkas mu pea tohutult valutama ja tundsin ennast rampväsinult.

      „Ma pean koju minema,” ütlesin Tanelile.

      „Tahad, ma saadan sind?”

      „Pole vaja,” vastasin püüdliku reipusega. „Ma tahan veidi üksi olla ja mõelda.”

      „Saame hakkama, kallis,” ütles poiss lohutavalt, mind veel kord kallistades. „Esmaspäeval helistame uuesti arstile ja paneme aja kinni. Ma tulen sinuga kaasa. Vanematele polegi meil vaja sellest rääkida.”

      Noogutasin jällegi sõnatult.

      „Saame hakkama,” kordas poiss.

      Ma ei mäleta, kuidas koju jõudsin, sest kogu teekond СКАЧАТЬ