Tristan. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

      „Ma teadsin! Ma teadsin!” hüppas Birgit oma kohalt saalis püsti, tema järel ka mina, Kelly ja Eneli. Pärast kiiret ühiskallistamist hakkasime lava poole liikuma, et oma auhind vastu võtta. See oli väga keeruline, sest sõbrad ja klassikaaslased õnnitlesid ja kallistasid meid. Ma isegi ei näinud enam, kes jälle tuli, ja püüdsin edasi liikuda.

      Äkitselt jäi Eneli mu ees koperdama ja hakkas midagi oma telefonist uurima.

      „Mis teed? Lähme edasi.”

      „Oota, ma pean selle kohe feissi üles panema,” vastas Eneli, pilk ikka telefoniekraanil.

      „Ole nüüd,” lükkasin sõbrannat naerdes lava poole edasi. „Pool saali on seda kindlasti juba teinud. Koos videoga!”

      Minu põhjendus oli piisavalt veenev, nii et liikusime jälle aeglaselt lavale lähemale.

      „Pärast Henri juures tähistame,” karjus klassivend Andre mulle üle muusika kõrva. Noogutasin nõusoleku märgiks ja trügisin lava poole edasi. Emotsioonid olid laes. Järsku oli Tanel mu kõrval, kallistas ja tõstis õhku ning suudles õnnitlemise märgiks. Me olime tüdrukutega edukalt esinenud paljudel suurtel lavadel ning olulistel tantsuvõistlustel, kuid sellegipoolest võitsid eelmisel aastal koolis hoopis beekad. Nüüd on see viga parandatud ja nüüd olime ametlikult ka oma koolis parimad tantsijad!

      Mida oligi vaja tõestada!

      Saanud lilled ja rändkarika, esitasime võitjatele kohaselt oma kava uuesti. Tundsin endas veel suuremat energiat, sest nüüd oli ka väljastpoolt mind ennast tulnud tõestus, et pean edasi tantsima. Pilk lava äärel seisvale rändkarikale tõestas, et homseks kokkulepitud arsti aeg on ainuõige otsus. Minu elu on tantsimine! See on mu elus olulisim. Mul polegi mingit valikut. See valik on ammu ära tehtud. Tantsimise kasuks!

      Pärast läksime klassikaaslastega, nagu kutsutud, Henri juurde oma võitu tähistama. Henri elas kooli lähedal eramajas. Ta vanemad olid tihti tööreisidel, nii et maja oli meie jaoks vaba.

      Meie võidurõõmust pulbitsev mass voolas mööda tänavat sihtmärgi poole. Kusagilt oli välja ilmunud pudel šampust, mis käis hoogsalt ringi.

      Raseduse kohta tehtud internetiuuringust teadsin, et alkohol võib loodet kahjustada. Praegu juues võin lapsele mingi puude tekitada… aga no kuna ma ei kavatsenud seda last sünnitada, siis lasin šampusel mõnuga kurgust alla libiseda. Tundsin veidi kibedat maitset, mis mõne hetke pärast magusaks muutus.

      „Sa oleks seda nagu teadnud?” küsis Birgit uksest sisse astudes, sest köögi lauda katsid alkoholipudelid, krõpsupakid ja muu korralikuks peoks vajalik.

      „Vaevalt küll, et keegi teis kahelda julgeks!” väitis Henri, meid taas kordamööda kallistades. „Te olete ju parimad! Kui te juba ütlesite, et tantsima lähete, siis teadsin, et sellest tuleb midagi head!”

      „Ja kui poleks tulnud?” küsis Eneli veidi provotseerivalt. „Beekad olid ka sel aastal siiski väga head. Mitmed nende klassi tüdrukud käivad ju meiega samas tantsutrennis.”

      „Noo…” venitas Hendri häbelikult, „kui te poleks võitnud, siis pidu oleks ikka toimunud, sest on ikkagi veerandi lõpp ja seda oleks tulnud igal juhul tähistada.”

      „Heh, hea mees, ja mina juba arvasingi, et sa usud meisse!” müksas Birgit poissi, püüdlikult etteheitvat nägu tehes.

      „Ma usungi,” püüdis Henri päästa, mis veel päästa annab.

      „Ah, las ta jääb,” segas Andre mänglevalt vahele. „Rikute veel peo oma tõeotsimisega ära. Hakkame pihta!”

      Muusika pandi käima, pudelid ja purgid kougiti lahti ja pidu võis alata. Varsti ilmus mu kõrvale Tanel koos oma klassivenna Priiduga. Nendega koos tuli veel tuttavamaid ja võõramaid nägusid, nii et maja oli varsti rahvast korralikult täis. Täpselt nagu peaaegu iga nädal.

      Jõin ühe koksi teise järel… et tähistada… ja unustada… ja see töötas… kõik oli nii, nagu alati… ja nii pidigi jääma… sest nii on hea… selline elu mulle sobib! Esimeste jookide ajal oli küll meeles internetist loetud õudus selle kohta, kuidas raseda naise alkoholikasutus võib lootele tekitada vaimse alaarengu, kasvupeetuse, aju- ja muude närvisüsteemide kahjustused… ja seda kõike võis teha juba üks klaasike alkoholi… Aga homme see kõik mind enam ei puudutanud! Ja täna oli mul seda vaja, et oma õnnetust unustada…

      Ei mingit õhtustest istumistest ja alkoholist loobumist mingi raseduse pärast. Ja põhiline – mitte miski ei tule minu ja tantsimise vahele. See õnnetus saab juba homme likvideeritud!

      Tanel oli enamuse õhtust mu kõrval. Liibusin tema tugeva ja lihaselise sportlasekeha vastu ja tundsin ennast turvaliselt – tunne, mida viimastel päevadel eriti tunda polnud saanud. Tihti pidin pidudel leppima paljude tüdrukute tähelepanuga Tanelile, kuid täna ei pannud ma isegi seda tähele. Ma teadsin, et ka Birgit polnud jätkuvalt Taneli suhtes täiesti tundetu. Ta oli ju ise mulle ühel talvisel istumisel purjus peaga tunnistanud, et mu boyfriend talle jätkuvalt meeldib. Õnneks võisin aga sõbrannat usaldada. Kui tal oleks mingeid salajasi plaane, poleks ta mulle oma jätkuvatest tunnetest iitsatanudki, kuid tema oli minuga aus.

      Mõnikord jälgisin pidudel mängu, mis Taneli ümber käis. Täna aga polnud see kõik üldse oluline. Täna oli ta minu turvaline kalju, mis kaitses mind kõige eest.

      3

      „Tsauki, kallis,” ütles Tanel, kui tema ja ta klassivenna Priidu juurde jõudsin.

      Poisid seisid kahekesi kolmanda korruse koridoris akna all ja rääkisid enne minu saabumist millestki elavalt. Tanel ütles juba eile õhtul, et kuigi oli veerandi viimane päev, siis algavas bioloogia tunnis ootas neid ees kontrolltöö. Ülejäänud klass seisis puntras ukse ees ja kordas vihikutest ja raamatutest midagi.

      Tanel ja Priit olid lahutamatud, seega polnud ma neid koos nähes sugugi üllatunud. Nad olid sõbrad 1. klassist alates, enamuse sellest ajast koos jalgpalli trennis käinud ja üldse vist kõike koos teinud. Meie suhte algul läks mul tükk aega, et Tanelile selgeks teha, et ma tahaksin rohkem vaid temaga kahekesi aega veeta, mitte pidevalt koos Priidu ja teiste poistega ringi jõlkuda.

      Olin Taneli üles otsinud, et temaga rääkida. Kuna aga olime alles hiljuti tunnis õppinud viljastumise ning soovimatu raseduse vältimise teemasid, siis pani bioloogia klassile lähenemine mind ennast tundma näidismaterjalina. Tahtsin sealt korruselt kiiresti jalga lasta.

      Tanel ja Priit näisid eesootavast kontrolltööst hoolimata väga muretud. Bioloogia oli nende jututeemadest väga kaugel. Poisid ei lasknud mu ilmumisest ennast häirida. Tanel pani harjumuslikult käe mu ümber ning nad jätkasid omavahelist vestlust.

      „Ega sa ei tea, kust leiaks uue mootori juhtmestiku? Ma tahaks oma bemmi veidi tuunida. Kahe poole liitrine mootor on olemas, aga aju ja juhtmed on puudu,” ütles Priit.

      „Kas sa lammutustest oled uurinud? Andre sai küll sealt oma bemmile vajalikud tükid,” andis Tanel nõu.

      Autod ja nende tuunimine! Loomulikult! Kui need kaks kokku said, siis enamasti muust juttu ei olnudki. Peale jalgpalli olid bemmid (ja mõned üksikud muud autod ka) Taneli, Priidu ja teiste nende sõprade lemmikteema.

      Hoolimata sellest teadsin, et nemad kahekesi teevad eesootava töö arvatavasti kõige paremini ära.

      Ma СКАЧАТЬ