Peotäis põrmu. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pimedad trepikojad mineviku sünkjate mälestustega. Pidulikud astmed, igaüks nagu hauaplaat. Hiiglasuured võbisema panevad uksed. Selle Stalini-maja vaikus oli hämmastav. Vaikus on igal pool erinev. Paneelmajades pulbritaoline, puumajades läbipaistev, tolmust läbi imbunud. Selles Stalini-aegses majas oli vaikus raske, rusuv, kroonulik, niiske. Tundsin ennast seal otsekui isolaatoris.

      Korter kuulus kunstnikele: seal oli palju kõiksugu maale, mis seisid tohutu kapi taga, ja kapis endas polnud ruumi, et sinna kas või särgid rippuma panna – maalid, lõuendid, värvikarbid, purgid… Ning maalid lebasid ka kapi peal, rullikeeratuna nagu tapeedid… maalid, maalid: vutlarites, kartongil, papil, raamile tõmmatud lõuendil, raamides. Hingamisruumi polnud. Keerasin neid ajaviiteks lahti ja vaatasin, tegin suitsu, jõin õlut, laotasin mööda korterit laiali. Ikkagi olid nad kõik topitud siia-sinna kuidas juhtub, seal leidus kõiksugust jama: vanalinna tänavaid, raekoda, kõiksugu torne, punaseid kivikatuseid ja muud. See-eest oli kempsu laiendatud ja ruumi trepikojast juurde võetud, sinna oli pandud dušš ning kõik vooderdatud ilusate keraamiliste plaatidega. Mulle räägiti, et nad olid ise neid plaate teinud, ise põletanud ja seinale pannud. See oli väga ilus, kuid ikkagi veidi leinaline – nagu krematooriumis.

      Mulle näis pidevalt, et ma pole selles majas mitte niisama, vaid et keegi peab tulema või midagi juhtuma. Uksed paukusid seal väga kõvasti, justkui millegi eest hoiatades. Majas elasid ainult vanurid. Ühistu esimees muudkui käis ja ässitas elanikke mingit laenu võtma. Remondiks. Kuid keegi ei olnud nõus, kuna ka esimees ise ei osanud korralikult selgitada, mida nimelt ta majas remontida tahab. Ega ta eriti pingutanud ka. Oli selline lohakas ja laisk, pidas mingeid putkasid või parklaid; temast oli saanud esimees oma sõbra ärgitusel, kes oli ühistu esimeheks naabermajas. Erinevalt meie majast oli tolles majas kaks trepikoda rohkem ja sealne esimees oli tõeline buldog. Ta sai sealt rohkem palka, oskas ka laenuvõtmiseks põhjuseid leida ja oli nii osav, et talle ei saanud keegi ära öelda.

      Hommikuti läksin rõdule. Naaber jõi seal kohvi. Hakkasin temaga teed jooma ja suitsu tegema. Ta tõi mulle tabureti. Mul oli korteris vaid üks tool ja see ka raske. Naaber oli üle kuuekümne. Töötas kojamehena. Oli riukalik, kuid naljakas, pudistaja. Mõnikord oli tema kõnest raske aru saada. Aga vahet polnud ka. Ta rääkis kõige banaalsemaid asju. Muudkui kaebas tervise üle, jõi õlut, sõimas naabrinaisi ja valitsust. Teda oli lihtne ära unustada ja oma mõtteid mõelda. Nägime palju kordi, kuidas meie ühistu esimehe juurde sõitis (kuigi oleks võinud ju ka lihtsalt jala tulla) naabermaja esimees ja päris: „Noh, mis su penskarid teevad? Olid nõus laenu võtma? Kuidas ei? Kas me siis sõidame või mitte? Ma ei mõista, me ju leppisime kokku, et nüüd kohe sõidame… Davai, pressi neile peale ja paneme ajama…” Istus siis oma BMWsse ja sõitis ära, meie esimees aga riputas välja kuulutuse erakorralisest ühistu koosolekust ja hiljem jutustas naaber mulle, et esimees oli päevakorda võtnud kaks punkti: esiteks esimehe palga tõstmine ja teiseks laen. „Ja ta põrus mõlemas punktis läbi!” rääkis naaber peopesi kokku lüües ja naeris kähinal.

      3

      Täditütre eksmees Volodja jutustas igal võimalikul juhul mulle oma sõbrast Leonidist, kes töötas suures Rootsi firmas.

      „Ja mitte lihttöölise, vaid tõelise mänedžerina,” sisistas ta, nagu oleks see teab milline saavutus. „Ja mis peamine,” koputas ta sõrmega vastu lauaserva, „ilma mingi eesti keele oskuseta!”

      Seda öeldes kerkisid ta tihedad kulmud kõrgele üles ja ühinesid peaaegu hallide juuste madala tihnikuga; huuled, vuntsid, habe, nina – kõik ronis ülespoole ning Volodja nägu muutus tundmatuseni, sellest sai jõle mask. Vahel nägin isegi unes, et mõni tütarlaps kergitab imestusest kulme ja äkki ilmub tema asemele Volodja, ägiseb, plaksutab ning pajatab, et tema sõbra nimi on Leonid, ta töötab mänedžerina ühes Rootsi firma müügiosakonnas.

      „Rootsi!” hüüdis Volodja. „Kuid milleks seal eesti keel? Seal pole seda vaja!” ja hakkas hüsteeriliselt itsitama.

      Püüdsin temaga mitte kaasa naerda. Mul oli alati kuidagi piinlik. Nähtavasti tabas ta selle ära. Samuti nagu ta ei saanud mitte ära tabada, et ma võtan teda peaaegu nagu mahakantud autoromu.

      Ja nüüd oli Volodja meid mõlemaid külla kutsunud. Arvatavasti ema palvel. Ise poleks ma kõssanudki. Läksin ja tegin oletusi: milleks ta seda kohtumist korraldab? Tahab meile kõigile näidata, et suudab midagi? Otsustas sugulasele appi tulla? Minu saatust korraldada?

      Kuidas nad kõik püüdsid minu saatust seada! Kõik! Alates emast ja lõpetades mingite vanavanaonudega kuskil Omskis või Tomskis! Kõigil oli minuga asja! Nad kirjutasid pikki kirju. Mingi hüdraulikainsener… mehhaniseerija… valuvalaja. Keegi kutsus isegi enda juurde maale, ümber kasvama, halvast sõltuvusest vabanema: külake, uted söövad aasal rohtu, saun, kirik, jõgi… Kõik saab korda! Ainult tule!

      Millest see tuli, küsin ma.

      Arvan, et Volodja ei tahtnud minu saatusekäiku õigeks rihtida, vaid minu üle naerda, lootis, et tema sõber saabub, vaatab mind ja teatab, et ma pole kontoritööks kõlblik.

      Jah, seda ta ainult ootas!

      Läbikukkumist.

      Et pärast lohutada: ära heida meelt… küll leiab veel variante… seni aga kõlbab ka Hilton… hoia kohast kinni… hoia, kuni palk jookseb, ehkki niru. Sellised a-a-jad…

      Suurim nauding: näha iseenda tatti uppuvat inimest!

      Sellepärast ta meid enda poole kutsuski.

      Alguses joodi Hispaania veini, mille oli toonud Leonid. Volodja bulgaarlase panime kappi. („No olete teie kah, poisid!”) Trimpasime hispaanlast. Venitasime nagu oskasime, et bulgaarlane jälle välja ei ilmuks. Seejärel võtsime ette minu tšiillase.

      Leonid rääkis veinidest justnagu tegelane von Trieri filmist „Epideemia”. Rääkis, et Bulgaarias on kõik viinamarjaistandused maha raiutud, et mingeid tehaseid ehitada, mis ei saanudki valmis, kuna sakslased võtsid oma raha välja, peaaegu nii nagu kaheksakümnendate aastate Poolas, kui ameeriklased tegid mingi müstilise tootmiskontserni ehitamise osas valearvestuse, misjärel poolakad osutusid miljardivõlgnikeks, mida Nõukogude Liit pidi välja maksma jne.

      Noogutasin haigutust alla surudes kaasa.

      Leonid asus asja kallale.

      Nad vajasid TeleNetis müüjaid, inimesi, kes tunnevad Skandinaavia keeli ja kombeid.

      Läksin higiseks. Tahtsin nii väga Hiltonist ära tulla. Ennast lahti ühendada neetud kaablist, mida mööda jooksid minu ajju pahaste klientide kaebused: kõik nad tahtsid paremat ja odavamat hotellituba, vaatega Eiffeli tornile… Johni ja Yoko tuba Amsterdamis… vanni kuivati, mikrolaineahju, teekannu, kohvikannu, hommikumantli, roosilehtede ja superkiire Internetiga! Neile ei toodud hommikuti teed-kohvi, croissant’i! Kurat mind võtaks! On ju vaja kellelegi hinge sittuda! Siin ma olen – las käia!

      Leonid rääkis, et nad laiendavad kontorit. Vajatakse töötajaid, nad andsid kuulutuse – CV-keskusse, CVonline’i, igale poole.

      „Tuleb välja, et Tallinnas pole sobivaid inimesi kuigi palju,” rääkis Leonid. „Et oleks taani keele oskus ja telefonitöö kogemus! Saada kindlasti CV!”

      Pingutasin, kirjutasin üles meiliaadressi. Pea pööritas. Kõht oli äkki väga tühi. Olin valmis tegema kõike. Kas või päikesejänkuna mööda seinu ringi hüppama. Ainult et oleks midagi asjalikku, mitte roboti töö liini peal!

      Oli sünge novembriõhtu. Miski tihenes õhus iga veiniklaasiga. Aeg enam ei voolanud, vaid venis nagu žgutt. Venitasin ennast ühest minutist СКАЧАТЬ