Peotäis põrmu. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jah, muidugi oli kõiksugu vangilaagreid ja tagakiusamist ja nii edasi, mida Eestis, jumal tänatud, pole ja, annaks jumal, et ei tuleks ka, aga vaat see idiootsus on. Kui ma lähen komisjoni… Ma olen seal ühes komisjonis… Noh, ja vaatan kohalolevate komisjoniliikmete nimekirja. Ja näen, et olen seal ainuke venelane! Olen küll uhke, et olen justkui läbi löönud, kuid on kuidagi solvav ka, sest et meid – ei ole, meid pole! Kõik see liigub ja eksisteerib, kogu valitsus, süsteem ise eksisteerib ilma meieta! Meie korjame prügi kokku, laome telliseid ritta ja segame tsementi. Ehitame neile suvilaid, pühime nende lauad puhtaks, viksime nende saapad ära. Kaupleme turul, parandame nende autosid, pühime toole nende tagumiku all ja pühime nende tagumikke samuti – meie! Tuleb tunnistada, et parimad inimesed on ammu ära sõitnud või lihtsalt kasti topitud…”

      „Mis kasti? Kirstu või?”

      „Jumal hoia!” tõrjus ta. „Arhiivi, ajaloo prügikasti! Sa ütled ka, kirstu… Ja kui aus olla, siis mina olen meeldivalt üllatunud, nähes, kuidas Radisson ja Ühispank kerkivad Olümpiast ja Virust kõrgemaks. Nagu võidutseks uus aeg vana üle. Mulle meeldivad Viru keskus ja Tallinki hotell. Meeldivad Meriton, Scandic ja muu selline värk. Ega’s asjata ei filmitud Eestis „Euroopa lugu”! Mulle meeldib see linn üha enam ja enam. Mulle meeldivad need baarid ja restoranid, kus ma peaaegu ei käi. Mulle meeldib tänapäeva eestlane. Ta näeb stiilne välja. Ta räägib inglist ja muid keeli. Tänapäeva eestlane istub wifis ja klõbistab asjalikult klahvidega. Ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub – ta on Põhja-Balti eurooplane, kes on kõik oma lokaatorid suunanud Skandinaavia poole, mitte see, kes ta varem oli…”

      „Aga kes ta varem oli?”

      „Varem oli tšuhnaa! Äraaetud tšuhnaa! Ta oli see, mida nõukaaeg eestlasest teinud oli. Jah, hüva riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui inglise keeles! Neil on hulk gümnaasiume, kolledžeid ja keeltekoole! Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutatud, poed on pungil, kasvavad justkui seened, ja kõik see on, pane tähele, ilma meieta, iseenda pärmi peal! Ütlen ausalt, ma võtan nende ees mütsi maha. Ma lasen isegi püksid alla. Kuid ükskõik, seda idiootsust pole neil endas võita õnnestunud. Varsti saab viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid. Või näiteks… Minu kolleeg, vene tüdruk, kes räägib suurepäraselt eesti keelt, kirjutab korralikult, on kuus korda käinud C-kategooriat tegemas, vaja on koguda kuuskümmend punkti, tema saab viiskümmend üheksa või viiskümmend seitse, vaat nii! Sedasi käitutakse meiega igal pool! Me ei pääse kunagi eliiti! Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata, kuidas nemad, muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”

      Tema tüdruk oli palju aastaid elanud USAs, hiljem väikeses Inglise külakeses, kasvatas lapsi (nagu ma aru sain, oli au pair). Ta olla öelnud ühe huvitava asja: „Meid ei oodata kusagil.” Nõustusin sellega otsemaid. Noogutasin kähku. Olin temaga isegi siiralt nõus: sihukest lollakat ei oodata tõesti kusagil.

      Perepelkin ohkas ja sõnas kibedalt, et tahaks siit ära saada.

      Ärkas! Kus ta kümme aastat tagasi oli? Miks praegu? Siis ei saanud, nüüd on siis äkki vajadus tekkinud… Kuid jällegi: ta ei saa. Nii ja naa. Inglise keelt oskamata on see mõttetu. Kursustesse pole ta aga iial uskunud! Tema usub eneseharimisse. Vaat sedasi. Ta on konservatiiv. Nonoh. Euroopas pole mitte kellelgi tema eesti keelt vaja. Hale nuuksatus: kellele on vaja eesti keelt? No-oh, kellele?.. Iseenesestki mõista.

      „Eesti keelt pole kusagil vaja. Keel sureb välja,” seletas Perepelkin, matuselise nägu ees. „Ja jääbki välja surema. Kultuuriprogrammile vaatamata! Sest et noored sõidavad ära, seal pole neil eesti keelt tarvis, aga kui Eesti Euroopa Liitu astub, ujutavad võõramaalased siin kõik üle. Juba nad jooksevad meie tänavail ringi ja vahetavad vargapilke, juba plaanivad midagi!”

      „Kes nad?” ei taibanud mina.

      „Kurdid! Kui on üks kurd, siis tähendab see, et kusagil varjab end veel kümme ülejäänut. Kui on kohal üks somaallane, siis varsti tulevad kõik tema kümme naist koos laste ja kõigi oma sugulastega! Kui avatakse üks kebabikoht, siis tähendab see, et varsti on neid tosin! Ja nii edasi! Varsti hakkame ulguma nagu sinu taanlased. Eestlased pole selleks valmis. Ent kui tulevad tšetšeenid? Kujuta ette! Neil on ju perekonnad, ringkäendus, varimajandus! Ja kui ma kavatsen politseis edasi töötada, ei rõõmusta mind üldse tšetšeenid, nende kuritegude uurimine…”

      Perepelkin pööras silmad pahupidi ja jätkas:

      „Einoh, Eesti on ideaalne maa, kõik on hästi, seni on kõik hästi, välja arvatud kliima ja see, et edasiminekuks, nagu ma juba ütlesin, pole mingit perspektiivi. Ja mida edasi, seda halvem! Klaasist lagi on aina madalam ja madalam. Muidugi pole ma kuigi meelitatud sellest, et nad hakkavad meid veidi rohkem armastama, kui näevad tšetšeene ja somaallasi. Hakkan nende abitust vaadates lihtsalt kahjurõõmsalt käsi hõõruma. Sest nad pole kõigeks selleks absoluutselt valmis, nagu nad polnud valmis demonstratsiooniks USA saatkonna ees, me nägime, kuidas nad ämbrisse astusid. Mingid vormimütsis alla-meetritüdrukud seisid ja pilgutasid silmi, samas kui ümberringi käis selline mäsu… Tunnistan, neile see vorm sobib ja puha, kuid nad pannakse ju jalgpallivõistlusi valvama. Pole hullu, kui küproslased mängivad, aga kui tuleb viissada iiri jalgpallihaiget, see tähendab ju pogromme üle linna, istu kodus ja ära nina välja pista – maha löövad! Linn on vandaalide võimu all! Nad pole selleks kõigeks valmis. Aga mina, mida mina üksinda suudan? Ma ei taha elada ja pabistada. Pensionisambasse ma ei usu, Venemaale sõita samuti ei taha. Seal on meid kõige vähem vaja. Niigi on Venemaa meid maha jätnud, munes nagu kägu võõrasse pessa. Rabele, nagu oskad. Pean ma selles soos elusalt mädanema? Ei! Tunnen, justkui oleksin puuris! Ma rebin end tükkideks. Tahaksin alustada oma äri, kuid mul pole stardikapitali. Koguda pole mõtet. Äriajamine ei tule välja. Ma olen ju ambitsioonikas! Ma tahan ju oma äri, saad aru, oma äri! Võib-olla mõni büroo… Kuid siin pole selline asi levinud. See tähendab, jällegi, soliidsed inimesed minu poole pöörduma ei hakka, kuna ma pole eestlane, ent vene uusrikaste musta pesu ma pesta ei soovi. Sellepärast räägingi, et peaksin kusagile sõitma. Ainult et kuhu?”

      Olin vait.

      Umbes nii üheksa aastat tagasi töötas Perepelkin komisjonis, mis tegeles üürivõlglaste väljatõstmisega. Sellest jutustas mulle Paška:

      „Kohtasime naisega Perepelkinit kohvikus, ta vedas meid enda poole videot vaatama. Mõtlesime: kui video, siis video. Vaatasime tookord palju kõiksugu filme. Ei osanud arvata, mida ta kavatses näidata, ja ega ta seletanud ka: rääkis, et üllatus, üllatus, hõõrus käsi vastamisi ja kihistas naerda. Mõtlesime: väga hea, istume maha, vaatame filmi, võtame veini. Läksime kohale, ta pani maki tööle. Issand jumal, mis film see oli! Oleksid sa näinud! Arvan, et sulle vast oleks meeldinud, sulle taolised asjad meeldivad, aga mina, ausõna, suutsin vaevalt välja kannatada ja pärast oli vastikustundest nädal aega süda paha. Kaks või kolm tundi profülaktilist õudust. Film oli sellest, kuidas need väljatõstmised käivad. Pearollis esines Perepelkin ise. Midagi jälgimat pole ma elu sees näinud. Ei tea, miks seda tehti, vahest oli see omalaadne metoodiline õppematerjal või näidisesinemine, ei tea. Peresid oli kolmkümmend! Ja igas episoodis esines tema! Ning kõik oli üksikasjalikult üles võetud, samm-sammult, ettelugemise, allkirjade andmise ja kõigega! Põhjalikult lindile salvestatud väljatõstmisprotsess. Ütlen sulle, peresid oli kolmkümmend. Olin šokis! Hiina piin! Pidasime vastu… no ma ei tea… vast viisteist episoodi. Tal oli СКАЧАТЬ