Peotäis põrmu. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ingliskeelse kõne oli eestlane siiski pidanud. Aga see siin, isegi kui vene keeles on midagi vaja öelda… mökk-mökk… kui ainult, siis ehk toost noorte terviseks – ongi kogu Volodja!

      Oh, ma mäletan, millist jama ta Soome ultralühilainelt lindistas! Terve kapp oli kassette täis. Püüdis aastate kaupa lainet, kümme aastat kogus! Kakskümmend! Kool&The Gang, Eruption, Dream Express, The New Seekers… Isegi mina, kolmeteistaastane, sain juba aru, mis möga see on! Kuid tema muudkui väntas neid iga päev ja kiitles heli kvaliteediga. Ultralühilaine! Millised sagedused! Sama väärikalt näitas ta vanaaegsel projektoril kodukino. Ta filmis väga palju minu täditütart. Kui tubli too ikkagi oli! Meie perest kõige taibukam! Jättis selle töllaka maha ja sõitis Inglismaale, kus leidis endale veel üsna noore vallooni. Kui ma nüüd õigesti aru sain, müüs valloon maha kas siis mingi mõisa või karjamaad, avas bed&breakfast’i ega tee enam üldse mitte midagi. Fotode järgi otsustades nad muudkui reisivad ringi ja panevad tina… No on tubli! Pane tina, kui tervist jagub! Ja mitte selle kopitanud inseneri, vaid hoolitsetud britiga! Tõeline James Bond!

      Volodja lasi käest väga palju. Mitte ainult naise, vaid ka aja, ei õppinud keelt ära, ei harinud ennast, tal polnud midagi, millega uude vagunisse trügida. Ta oli jäänud sotsiaaldarvinismi pressi alla. Talle ei olnud midagi kätte jäänud. Pikk tööstaaž tehases Punane RET kaotas igasuguse mõtte niipea, kui tehas ise ära kadus. Kuid nagu Perepelkinil, oli ka temal oma arhiiv: Nauka i Žizn, Modelist-konstruktor, Tehnika Molodjoži… ja vihikud, kuhu ta üles märkis kõik niinimetatud „remonditööd”. Vihikuid nimetatigi nii: „Remonditööd”. Kindlasti koos kuupäevadega. Näiteks: „Sügis 1973 – talv 1978”. Viisaastakute kaupa… Vihikutes aga – needsamad tuttavate, sõprade, sugulaste raadiod, telekad: Uralid, Dzintarsid, Šiauliaid ja ülejäänud puusärgid. Mäletan, kuidas ta meie külmkapiga jändas, kuidas minu Elektronikale kiire vivisektsiooni tegi. Ta pani kõik kirja nagu liiakasuvõtja! See oligi tema teadmiste varasalv… jändamine, jändamine… tuhmilt helkiva tulukese romantika… KBH-49, Sadko, Raduga, Rubin2 … Kola! Veel kümme aastat tagasi olin ka ise olnud sentimentaalne lollpea, mulle meeldisid poolid, kriuksuvad nõelad. Kuid nüüd – kuradile kõik! Kineskoobid ja LCDekraanid – kõik on kola! Jutte uutest digikaameratest talun ma veel vähem kui jutte fotodest. Rääkimata juba minevikust. Minevikku pole – see on igaveseks kustutatud. Me sõidame liftis eikusagilt eikuhugi, meie jalge all vajuvad põhjatusse korrused muumiate, sputnikute, Belkade-Strelkade, kuukulgurite ja Armstrongidega. Inimkonna ajaloos pole mingit ilu ja tolle viletsa tehnika ees, millega nõukaaja tehased meid üle ujutasid, ma aukartust ei tunne. Portselanist pardike vanaema kummutil, mida vaadates ema pisaraid valab… Tatine härdameelsus! Mul läheb süda pahaks! Tulevad ajad, kui ka tänapäevale vaadatakse tagasi sarnase jälestusega. Kuid ei, mitte paremast tulevikust, vaid mingist korporatiivsest nõukataolisest värgist! Sest et ei lähe paremaks, ei lähe iialgi! Pole mingit arengut, progressi, paranemist… ega tule ka! Igasugune progress on Rodtšenko3 poolt retušeeritud Valge mere kanali ehitajate piinatud näod. Kuid järglased on sama rumalad nagu meiegi, nad hakkavad samamoodi tagasi vaatama ning ohkima: vaat kui halb oli… palju halvem… neil seal, kahekümnendal sajandil, oli kõik nii halb… nii halb… ikkagi on paremaks läinud. Kuidas tahaks hüüda: „Ärge vaadake tagasi! Unustage meid! Suruge gaas korralikult põhja ja kaduge silmapiiri taha!”

      Ma jõin ja jäin purju, tundsin juba, kuidas sajandid minu all põhjatusse varisevad, kuidas ajaloo spiraal lahti hargneb, põledes nagu filmilint, ma tundsin ennast õhus hõljumas, minu ümber lendasid tuhaliblikad, inimkond vajus olematusse, Volodja aga muudkui naeris ja naeris oma anglofiilist ülemuse üle – too oli oma Hiina-reisile võtnud kaasa ingliskeelse „Lolita”!

      „Sest et Nabokovit loeb meie president,” selgitas meile Volodja. „Tema on aga meil ameeriklane! Mida ta üldse Eestist teab, kui pole sünnist saadik siin elanud? Mis president see on?”

      „Ta töötas raadios Vaba Euroopa,” lausus Leonid mõtlikult.

      „Tõsi või! Seda enam! Seal on ju ainult juudid!”

      Ja jälle jooksis üle tema näo kerge naeruvirvendus, ta turtsatas, seejärel pani vulkaaniliselt hirnuma.

      Leonid asus esimesel võimalusel asja kallale. Kaasas mindki vestlusesse. Nähtavasti tahtis ta kiiremini aru saada, mida ma endast kujutan. Sellepärast hüppas ta Hiinast üle terve Euraasia turuplatsi Taani fregatini Jylland, jutustas natuke Islandist, neljasaja-aastasest orjapõlvest, ütles, et Taanimaa on geograafiliselt Euroopa kõige suurem riik, millega hämmeldas, jahmatas Volodjat, kes langes minu silmis veelgi madalamale.

      Siis selgitas, miks, ja too lasi oma naerul kõlada, hüpeldes nagu papagoi. Ent Leonid ei lubanud tal ennast üles kruttida, vaid jätkas. Rääkis, et taanlased on lõppude lõpuks Kopenhaageni Malmöga ühendanud, pajatas midagi kõige pikemast sillast. Jutustas millest iganes, poetades aeg-ajalt jutu sisse taanikeelseid sõnu otsekui psühhiaater, kes taob vasaraga põlvele: kopp-kopp, kas reageerib? Püüdsin reageerida, kuigi tema hääl ajas une peale. See oli rahulik, kähisev, ta rääkis laulvalt, justkui rulluiskudel libisedes.

      Ta soovis välja selgitada, kuivõrd ma olen tuttav keele kontekstiga, kuivõrd paindlik on mitte üksnes minu keel, vaid ka mõtteviis, kuivõrd ma, otse öeldes, matsu jagan. Provotseeris mind ühte või teist sõna valjusti välja ütlema, et kuulda, kui hästi või halvasti ma hääldan, keerutas nii ja naa, küsis ühte kui teist. Elust üldse. Teda huvitas kõik.

      Ütlesin, et pärast Skandinaaviast tagasipöördumist on mul kestev depressioon. Mingi unenägu. Kuidagi ei suuda toibuda. Ei mõista, kuhu ja milleks edasi minna, mida otsida, saavutada. Ei näe tegevuses mõtet. Kokkusurutus. Isoleeritus. Inimesed ajavad omi asju, nagu oleksid üles keeratud. Mulle pole rakendust. Või siis ei suuda ma seda enda jaoks välja mõelda. Arvasin, et mind aitab kuidagi töökoht, mobiliseerib, annab mõtte, sunnib kõigesse tõsisemalt suhtuma. Kuid sugugi mitte. Hilton ajab mu ainult marru. Rutiin. Väljendasin ennast järgmiselt: kõnekeskused on vajalikud vaid selleks, et inimesed nende abil oma negatiivsest energiast vabaneksid. Kõnekeskus on settekaev, kuhu ladestatakse kaebusi ja nõudmisi. Soovid auru välja lasta? Helista Hilton Reservations’i, teeskle, et broneerid numbritoa Miamis, taba agent mingilt apsakalt ja sõima tal nägu täis, kui sa ei saa seda teha oma ülemusega. Hilton moment – see on kergendus! Me oleme niivõrd dresseeritud, et neelame alla kõik, mis meile pähe sajab.

      Leonid naeris, ütles siis tõsiselt, et niinimetatud Skandinaavia-järgne depressioon on talle tuttav, ja küsis äkki, mida ma karikatuuridest arvan.

      Ma isegi ei taibanud kohe, millest ta räägib.

      Mis karikatuurid?

      Olin nii jahmunud, et ei suutnud oma arusaamatust varjata.

      Ent tema ütles, et võtaksin vabalt. Ta pidas lihtsalt silmas neid kurikuulsaid Jyllands-Postenis avaldatud karikatuure.

      Väitsin, et see on jube lollus, kuid nii mõnigi minu tuttav taanlane on nad seinale riputanud. Nende meelest on see leht sama tähtis ja sama kangelasmeelne, kui kunagi oli Rushdie. See, mida tegi JP, tundub neile praegu sama tähendusrikas kui see, mille panid toime „Saatanlikud värsid” peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Nad nimetavad seda kõike sõnavabaduseks ja eneseväljenduseks.

      „Einoh,” kruttisin ennast vähehaaval üles, „mind ei pannud see lugu kuigivõrd imestama. Kui nägin, et taanlasi kõigis telekanaleis kedratakse, hüüdsin: ammu olnuks aeg sellest rääkida! Kus nad olid, kus oli nende sõna ja nende vabadus siis, kui moslemite haudu rüüstati?”

      Leonid ei saanud aru, ütles, et on sellest kuulnud, et sellest on palju kirjutatud ja taanlaste peaminister tunnistas üles ja mõistis hukka…

      Teatasin СКАЧАТЬ