Peotäis põrmu. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui hale ma olin! Kolm sajalist taskus. Hiltonis maksti sandikopikaid! Palka, mis mulle sealt üle kanti, ma isegi ei märganud. Olin ammugi hakanud peidikust rahatähti välja võtma. Loendasin neid palavikuliselt, isegi valjusti, et teravamalt tunda, kuidas raha läheb… ei ole ju piinavamat tunnet! Ja ma tahtsin seda piina pikendada. Võtsin plekkpurgist raha välja, eraldasin mõned sajalised või kohe viiesajalise, panin taskusse ja asusin ülejäänut üle lugema. Aeglaselt, hästi aeglaselt. Paki lõpupoole sain vaevaga võitu soovist kokkulugemine pooleli jätta, sundisin end lugema viimase rahatäheni välja, justkui ennast karistades. Nad tulid mulle kätte sellise vaevaga, sellise valuga… Läksid aga ühe hetkega ahiküttega jaheda korteri üüriks, tavalise toidu peale, taksole ja sõidupiletitele. See kõik ei maksnud midagi! Tühi-tähi! Jätsin kaunid siidised rahatähed räpastesse haisvatesse poekestesse. Need sulasid ilma mingi mõtteta.

      „Vaja on edasi minna,” mõtlesin ma, „otsida väljapääsu!”

      Volodja kodu oli hästi inimtühi ja kuidagi tuhm. Kõikjal käis remont. Kuid leidus ka interjöörisaarekesi, milles aimdus üldine kalduvus selle poole, mida ta nimetas „moderniks”. Volodja pani ise tapeete nagu vanal ajal, kuid kuidagi tükikaupa. Leonid uuris neid fragmente kaua justkui maale.

      Vaatasin üheksanda korruse aknast alla. Bensiinijaam, parkla, ostukeskus. Klaasid undasid tuule käes.

      Leonid ja Volodja uurisid piirlaudu, põrandaliiste, mida iganes. Mulle paistsid nad mõlemad kahe uurijana, kes vaatavad kuriteopaika üle. Nii seisid nad piki seina alla rippuvate elektrijuhtmete all ja rääkisid kaua kellestki ühisest tuttavast ning Leonid lisas lõpuks, et aknad oleks vaja ära vahetada.

      „Aknad jah,” Volodja ilme muutus jalamaid hapuks. „Oleks, oleks… Kallis!”

      Ja pahvatas naerma.

      „Hiljem läheb veel kallimaks,”ütles Leonid.

      „Õige küll,” nõustus Volodja pead kratsides.

      Mindi edasi. Igas toas värisesid aknad ja tõmbas tuul. Akende hindu ma ei teadnud, sestap astusin vaikides ja kuulasin. Nad jätkasid juttu sellest, mis oli läinud kallimaks ja mis veel mitte. Volodja rääkis kuidagi vanamehelikult. Ta oli aastatega kergelt pundunud; veel püüdis ta üldilmet säilitada (põhiliselt oma täispuhutud naeru jõul ja väljapandud tõstepommide ning hantlite abil), kuid enam ta ennast ilmaasjata ei kulutanud, läbi nõmenaljade pealispinna aimdus juba selgesti lodev sisemus, raskepärasus, oli tuntav kreen nõdrameelsuse suunas. Ta oli üheksakümnendatel kuidagi õnnetult lahutanud, elas seal, kus midagi ehitas. Räägiti mingitest suvilakruntidest. Tal läks kõik nii halvasti, et tuli suvilais elada. Oli vaata et prükkar, kuid rabeles välja.

      Leonid, näis mulle, oli endas paindlikkuse säilitanud. Temas oli midagi kohutavalt tuttavlikku. See häiris mälu nii, et tekkis imelik soov aisting välja pigistada, et see avaneks selge, täisväärtusliku mälestusena. Mulle isegi näis, nagu oleksin temaga kunagi juttu rääkinud või midagi selletaolist. Volodja jutust tuli välja, et olime alati teineteise ligiduses liikunud, sarnastel tasapindadel suhelnud. Leonid oli Volodja lapsepõlvesõber ja mäletas hästi isegi minu täditütart. Kuid pulmas ta ei käinud, oli olnud sõjaväes.

      Kui tšiillase peale üle mindi, kaldus Volodja jutt pudelit lahti korkides ootamatult Hiinale ja jäi järgneva poole tunni jooksul sinna ka pidama.

      Tuli ära kuulata. Isegi koos temaga naerda. Piinlik oli. Tõmbusin isegi kössi. Volodja ei suutnud kuidagi lõpetada. Ta kihutas mööda sissesõidetud rada. Lemmiklugu sellest, kuidas tema ülemus Shanghais Nokia tehases kõnet pidas.

      Volodja tahtis rääkida lahti pisiasjad, kogu reisi, sammhaaval (nii juhtub eriti labastes raamatutes, kui mingi anekdoodi ette kleebitakse kolmsada lehekülge mõttetuid kirjeldusi). Jutustas isegi ülemuse eluloo. Too oli eestlane, temast palju noorem. („Isegi sinust noorem,” osutas ta minu suunas.) Talle oli tähtis hiinlastele sügavat muljet avaldada, ta valis endale välja rõivad, et paista soliidne nagu firma esindaja, nagu progressi toonud suur vend. Muidugi tahtis ta meie presidendi moodi välja näha: pani ette kikilipsu! Ta kiskus ninasõõrmetest karvad välja (hiinlased on ju niivõrd pisikesed, see jääb kahtlemata neile silma). Volodja jutu järgi nägi eestlane välja nagu taluperemehe poeg, kes on sisse saanud Tartu ülikooli.

      „Olen sihukesi näinud küll ja küll,” lisas ta. „Tipis oli neid jalaga segada!”

      Ülemus pingutas, valmistas ette, et mitte näoli porri lennata, õppis pähe kolm lehekülge mingit jura. Tahtis kõiki hiinlasi oma ingliskeelse speech’iga jahmatada. Kuni neid päevast päeva ringi veeti, päris muudkui: „Noh, millal siis on võimalus kõnet pidada?” Talle näidati tehast, talle näidati linna, talle näidati kloostrit, teda toideti restoranides. Ta sõi, jõi ja päris: „Noh, millal on siis võimalus kõnet pidada?” Keegi ei saanud tast aru. Ei taibatud, mida ta tahab. Volodja naeris. Vaatasin mujale.

      Lõpuks jõudis ta kulminatsioonini. Viimasel päeval enne ärasõitu sattusid nad jälle tehasesse, kus sajad hiinlannad kurikuulsaid telefone kokku pakkisid. Eestlane kogus lõpuks rahva kokku ja pidas kolmveerand tunni pikkuse kõne. Läks täide see, millest ta unistanud oli. Ta tundis ennast oraatorina. Eestlane karjus, karjus miskipärast saksa aktsendiga.

      „Ümberringi valitses surmavaikus,” rääkis Volodja häält alandades, „hiinlased kuulasid tähelepanelikult, pead kuklas. Isegi silmad olid neil hämmeldusest pärani läinud!” Seda öelnud, naeris Volodja väga pikalt meile silma vaadates, kogu kehast vappudes nagu peni pärast suplemist. Pärast kõne lõppu oli ülemus palunud, et talle küsimusi esitataks. Kuid keegi ei küsinud, kõik jätkasid naeratamist ja vaatamist, otsekui oodates tema kosmilise kõmina järjekordset sööstu. Eestlane uuris giidilt, miks nad midagi ei küsi ja see vastas: „Sest et nad ei mõista sõnagi inglise keelt,” ning naeratas samuti.

      Nüüd pahvatas Volodja naerma! Oi, kuidas ta pahvikslöödud eestlase üle naeris! Ta lihtsalt joobus! Milline anekdoot!

      „Ja seda ei räägitud mulle edasi, vaid ise – ise – ise nägin oma silmaga!” hüüdis ta vaimustunult.

      Oma napist inglise keelest piisas talle, et mõista… See, kuidas ta kõõksus, oli vaatamist väärt. Näis, et ta variseb kohe kokku, ajades vahtu välja nagu tulekustuti. Hirnus nii, nagu oleks ise ülemusele selle augu kaevanud. Ta hakkas juba hingeldama ja suuga õhku ahmima. Nägin isegi kurgumandleid – need kaks verevat pähklit värisesid ja nende vahel vibreeris eemaletõukav keeleke.

      Ikkagi arvan ma, et Volodja rääkis selle anekdoodi kadedusest. Kujutan ette, kuidas ta oma sisemuses kees, kees aastate kaupa, kees tühjaks kuni põhjani ära kuivades ja mõtteid mõlgutades.

      Et kes ta on?

      Kes ta, eestlaseniru, selline on?

      Tatikas, isegi Vene sõjaväes pole käinud.

      Millest saab temaga rääkida, kui ta vene keelt vaevu tönkab?

      Tõusis ülemuseks, tegemata läbi pikka ja keerulist eluteed nagu Volodja, neljakümne seitsme aastane, kõõmaga üle riputatud ja elult peksa saanud insener. Tema ülemus polnud tehases istunud, tundide kaupa lollakaid plaate tinutanud, polnud Magnitogorskis radist olnud. Polnud Ašhabadis eikellelegi vajalikke raadioid kokku pannud. Polnud võidelnud koha eest Tipis, et Eestisse üle kolida. Polnud minu täditütart emmates elu külge klammerdunud (einoh, küll too on tubli, et mehe maha jättis!). Polnud ühikates elutsenud. Polnud äratrööbatud kultuurimajades valgustajaks olnud, kus parteitöötajad tundide kaupa oma mõttetuid ettekandeid pidasid (ja et valgus jumala pärast ei kustuks!). Jah, eestlane ei olnud nagu tema piinelnud, polnud kannatanud. Kus sa sellega! Mida ta selles СКАЧАТЬ