Peotäis põrmu. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskuses politoloogia loengutes. Juba siis – nii neljateistaastaselt – olid nad otsustanud saada ajakirjanikeks, lugesid targa näoga mingeid lauseid alla joonides lehti, külastasid huviringi, kus keegi peps komsorg armulikult neid allatõmmatud lauseid selgitades thatcherismist ja reaganoomikast targutas.

      Tuttav rääkis, et nad ei suuda enam ilma pliiatsita lugeda, nad joonivad kõik alla. Refleks, ütles ta ja lisas, et mida rohkem sa alla joonid, seda valvsamaks muutud. Ma ei saanud sellest aru. Nad joonisid alla üha enam ja enam. Mõistsin, et mul pole nendega millestki rääkida. Ma ei tahtnud ajalehti lugeda. Liiati neis midagi alla joonida. Ma poleks meie lehtedes sõnagi alla jooninud. Nõukaaja lehed olid minu jaoks olemas vaid selleks, et neid seinale kleepida või ahjus põletada. Kuid isegi see tegevus jaotus minu ja ema vahel. Ema kleepis neid seintele. Mina põletasin lehti ahjus. Isa ei puutunud neid üldse. Ainult siis, kui pühkis õliseid käsi.

      Perepelkin lobises, mina aga kuulasin, kuulasin… ja mõtlesin äkki, ootamatult, et ta on mingis mõttes lombakas. Laskmata kordagi elul endasse tungida ja ennast tunnete, emotsioonide, mahlade, kiirtega täita, ei saanudki Perepelkin nagu nood liiga paksu koorega õunad küpseks. Ma isegi kohmetusin. Justkui oleksin miskit piinlikku piilumas käinud.

      Ta päris Taani kohta, puudutas homoteemat, prostitutsiooni, narkomaaniat, aidsi… kõike seda, mis väikekodanlasele pähe tuleb, kui räägitakse Taanist. Ta muretses asjade üle, mis teda tegelikult ei ähvardanud. Sedasi tundis ta ennast kindlalt, ta oli seda teinud juba lapsepõlvest peale, muutudes enneaegselt vimmas väikeseks vanainimeseks; ta mõtles endale välja tegelaskuju, otsekui oleks see teokarp, kust võis vaadelda eriskummalist maailma, tundes ennast väljaspool ohtu olevana.

      Äkitselt meenus mulle tema suur pinal. Perepelkin võttis selle igas loengus oma diplomaadikohvrist välja. Pisike surnukirst, mille sees puhkas tosin pastakat ja värvipliiatsit. Paljud irvitasid selle üle, keegi ei saanud aru, mida Perepelkin instituudis värvipliiatsitega teeb. Oletasin, et Perepelkin joonib jätkuvalt lehtedes miskit alla, kuid ei välistanud võimalust, et ta tassis neid kaasa, et pinal pilgeni täis oleks, et see raskem välja näeks. Tema ja pinali vahel valitses mingisugune side.

      Nüüd oli ta ennast ise kindlalt sarnasesse pinalisse pakkinud. Politsei – nii kindel, kui üldse olla võib!

      Kuid ajakirjanik polnud temas ikka veel surnud, ainult et nüüd esitas ta küsimusi nõudlikul toonil, mis võis välja arenenud olla organeis. Jälle päris ta:

      „Noh, kuidas linn sulle paistab?”

      Hakkasin puiklema, teatasin, et ei olnud midagi õieti näinudki.

      „Igal pool käib ehitus, ma ei salli lärmi…”

      Ehitus käis otse Viru hotelli vastas: tänavad olid plankudega kinni pandud, lindid ette tõmmatud, müra, tolm tõusis püstloodis õhku. Kui ma veel Taanis elasin, kirjutas sellest ema. Kirjutas ohkides, muu jutu vahele: ”Nojah, nüüd hakati meil jälle ehitama.” Ma ei suutnud sellist haaret endale ette kujutada. Kui ma Norrasse kolisin, kirjutas ta: „Jälle nad ehitavad panka! Milleks nii palju pankasid?”

      Tuli välja, et see oli hoopis hotell.

      „Hilton,” teatas Perepelkin salvrätti kokku ja laiali rullides, „oled kuulnud?”

      „Noh, ma kuulsin, et on Metropol.”

      „Jah, nii hüütakse hotelli, kuid Hilton on omanik. Sellest tuleb Euroopa kõige kõrgem hoone. Tead, et kunagi oli Euroopa kõige kõrgem tipp Oleviste kirik! Nüüd me võtame oma tipu tagasi. Õigemini, nemad võtavad… See saab olema hotell. Üleni klaasist. Tuhat kolmsada akent igas küljes! Sada nelikümmend kaheksa korrust! Euroopa parim Hilton!”

      „Ohoo! Aga milleks nii väikeses linnakeses selline pirakas hotell?”

      „Sa ei tunne statistikat! Sa ei tea, kui palju turiste meil igal aastal käib.”

      „Ei.”

      „Igal aastal tuleb Tallinna kolm miljonit turisti! Kolm miljonit! Vaat kellele sellist hotelli vaja läheb.”

      „Selge pilt,” haigutasin.

      „Tahad sa Hiltoni-vana heaks tööd teha?” päris ta mulle kavalalt silma vaadates. Vaatasin talle samuti otsa ja küsisin naljaga pooleks:

      ”Mis mõttes? Et hotelli ehitada või?”

      „Oled sa siis ehitaja?” keeras Perepelkin näo kõveraks.

      „Noh, Taanis ma restaureerisin lossi.”

      „Tjah,” ohkas ta kaheldes. „Ei tea, see ei lähe. Aga on broneerimiskeskus. Sinna otsitakse keeli oskavaid inimesi. Vaat see on just midagi sinu jaoks. Sa oskad neid ju nii palju.”

      „Ei ütleks, et oskan…”

      „Ah, jäta. Piisab sellest, et tead enam-vähem, ja vajatakse kõiksugu eriskummalisi keeli, nagu Skandinaavia omad. Noh ja loomulikult inglise keel. Sa ju ütlesid, et tahad raha teenida. Siis proovigi!” Ta võttis taskust reklaami. „Nad jagavad neid otse tänaval. Mulle meeldis pildil olev plika ja mõtteviis ise kah.”

      Pildil ajas kena neiu terve lehe ulatuses suust välja sinise keele, millele oli maalitud kollane rist. Ei saanud kohe pihta, et ta keelele on joonistatud Rootsi lipp. Kiri kuulutas: „Oskad keelt – kasuta seda!”

      Mida ta küll taskutes kannab!

      „On ju põnev? Peab olema kujutlusvõimet. See on vingem tollest Parlamendi suitsude reklaamist Grebenštšikoviga, mäletad Pelevini „Generation P-d”?”

      „Ma pole Pelevinit lugenud. Õigel ajal sõitsin ära.”

      „Asjata, oleksid võinud lugeda. Huvitav kirjandus. Kaasaegne. Uus tase, nii ja naa… Tee proovi, helista neile, saada sellel aadressil CV. Hakkad hotellitube broneerima. Istud, võtad kõnesid vastu, teed arvutis broneeringu, kogu lugu.”

      Perepelkin saagis kirurgi ettevaatlikkusega kotletti. Täpsus ise. Äkki heitis pea selga, pani salvräti kõrvale, laksatas endale vastu laupa.

      „Meelde tuli!” hüüdis ta, sättides ennast, pokaal käes, suurilmlikult istuma. „Kogu aeg mõtlen, mõtlen, mida ma sulle rääkida tahtsin… Meelde tuli – anekdoot! Päevakajaline. Sina kui filoloog peaksid hindama ja vaimustuma. Tammeoksal istuvad kolm varest – Eesti, Läti ja Leedu –, ongi juba naljakas, eks? See on alles algus. Kuula edasi! Igaühel on nokas juustutükk. Kujutad ette, onju? Tuleb rebane, hakkab tamme all tiirutama ja vareseid kiitma, kõige lõpuks küsib: „Kas te euroliitu tahate?” Kus need lollid kraaksatavad: „Jahhh!” Saad isegi aru, juustud kukuvad maha. Ei, ära veel naera…”

      Ega ma kavatsenudki.

      „Ei, see pole veel kõik! Tunni aja pärast on Eesti vares asja üle järele mõelnud ja pärib: „Aga mis oleks muutunud, kui me oleks öelnud „ei”?” Saad aru?” Ta kergitas pidulikult nimetissõrme. „Saad aru? „Mis oleks muutunud, kui me oleks öelnud „ei”?” Ah!”

      „Saan aru küll, vapustav anekdoot.”

      „Vähemalt miski lahutab meelt. Veidike positiivsust kõledas reaalsuses,” halises ta kurvalt. „Saad aru, politseitöö väsitab kõvasti, mul pole jõudu, varisen jala pealt! Pealegi, mis kõige enam tuska teeb, isiksuslikuks kasvuks, arenguks pole mingit perspektiivi! Ma ei räägi politseist. Mul on perfektne eesti keel, sinine pass, ma kirjutan paremini mõnestki oma eestlasest kolleegist, olen ikkagi filoloog… СКАЧАТЬ