Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kultuuri määrava kolmanda merelise konstandi juurde. Mageda ja soolase vee segunemine suures, kõigest muust peaaegu eraldatud «tiigis» lõi väga soodsad tingimused nii kaladele kui ka kaluritele. Kevadeti muutub Läänemeri mereasukatele ahvatlevaks planktonisupiks. Mööda põhja jõuab siia Põhjamere vesi ning ühes sellega makrellid. Keskajal lisandusid neile veel hülged, mitmed suuremad kalad ja aeg-ajalt isegi vaalad. Hollandi ja Saksa lauskmaalt valgus selle kihi kohale magevesi, milles sai liikuda heeringas. XV sajandini saabus heeringas kudemiseks kohale aprillis või mais ning jäi merre novembrini. Ülakihi moodustav Läänemere riimvesi meelitas jõgedest ligi lõhet ja angerjat, mereäärsete maade järved ja muud veekogud aga olid toona täis kõikvõimalikke mageveekalu ahvenatest haugideni. Olaus Magnus pühendas oma teosest terve raamatu kaladele ning lisaks veel ühe raamatu veekoletistele. Kõigi nende vee-elukate püüdmine, töötlemine, kauplemine ja söömine etendas kogu keskajal äärmiselt suurt ja aina kasvavat osa Põhjamaade inimeste elus, mõjutades tugevasti nii majandust kui ka poliitikat.

      Knytlinga saaga kohaselt (28. peatükk) oli karm Taani kuningas Knud IV (vt. lk. 68) juba enne 1086. aastat4 taltsutanud oma tõrksad Skåne alamad ähvardusega võtta neilt kalastusõigus väinades. Seepeale olid skoonelased sunnitud rahunema, sest ilma heeringata ei osanud nad oma elu ette kujutada. Aasta 1250 paiku, mil lugu kirja pandi, tundus see kõigile igati usutav. Samas annab arheoloogia tunnistust suhteliselt vähesest kalatarbimisest Läänemere kallastel viikingiajal (eriti võrrelduna sama aja Norraga) ning arvukatele konksudele ja võrkudele vaatamata puuduvad tõendid «kalurikogukondade» kohta. See muutus alates XII sajandist, mil Läänemere läänepoolsed kaldad täitusid suviti kõikvõimalike telkide ja muude ajutiste peavarjudega, moodustades omamoodi suvelaagreid (fiskelejer), kus kalurid, kalatöötlejad, kaupmehed ja kuninga maksuametnikud kokku said ning äri ajasid. Kuulsaimad sellistest ajutistest asulatest paiknesid Skåne edelatipus Skanöri ja Falsterbo vahel, kujutades endast XIII–XV sajandini sisuliselt sõltumatut ühendust, kus valitsesid oma tavad ja kombed, ning mis tõmbas ligi ostjaid peaaegu kogu Euroopast. Taani kuningas ja peapiiskop võtsid muidugi oma osa, kuid jätsid ülejäänus kaluritele ja kaupmeestele üsna vabad käed. Sel ajal suundus heeringas kevaditi Sundi kaudu lõunasse nii massiliselt, et vahel olevat olnud kõige lihtsam püügimeetod kala lihtsalt ämbriga merest ammutada.

      Muud kalastamismeetodid aga muutsid kohati jõesuudmete ja rannikualade ilmetki. Skandinaavia poolsaare kallastel asusid «angerjahoovid» ehk vaiaread, millele toetatud platvormidelt võisid angerjapüüdjad oma võrke sättida, ning «heeringahoidlad» ehk vaiadega piiratud alad, mida sai sulgeda võrkude või vitspunutistega (seda võib seniajani näha Kappelnis). Slaavlaste aladel asuvate suurte jõgede suudmetesse olid rajatud kalatarad (jazy), mis muu hulgas takistasid 1160. ja 1170. aastatel rüüsteretkedele saabunud taanlaste laevu ja mille need siis hävitasid. Taani ja Rootsi jõgedel võis näha aga V-kujulisi lõhepüüniseid (laxakar).

      Kalanduse korraldamine ja arendamine käis juba poliitika alla. See tähendas konkurentsi veeressursside ja inimtööjõu kasutamisel, mis pakkus huvi ka vürstidele ja maaomanikele. Juba XII sajandil valitses randades, jõgedel ja järvedel omamoodi senjöörisüsteem ehk piscatura, mispuhul veekogusid kaitsti kiivalt röövpüüdjate eest. Samuti kaitsti kalavarusid mõnel määral ülepüüdmise eest, keelates teatud tüüpi võrgud. Kala kujutas endast võimu sümbolit ning see võis olla ka andami või kümnise objekt. Nii oli Rootsi kagurannikul asuva Ölandi saare ainus märk allumisest Uppsalas resideerivale kuningale iga-aastane heeringaandam ja 1170. aastatel laskis Roskilde piiskop Absalon Rügeni saare slaavlastel annetada endale üheainsa kala, millega slaavlased ühtlasi tunnustasid piiskopi merepatrulle, kes võimaldasid neil ohutult kala püüda. Kui Poola kuninga sõjamehed jõudsid 1107. aastal Pommeri rannikule, laulsid nad oma vallutusretke tähistuseks nii:

      Kalu soolatuid ja haisvaid varem meile võõrad tõid

      Nüüd neid värskeid ja visklevaid omad poisid toovad!5

      Uute kalastamis- ja säilitamismeetodite juurutamine ning rahvusvahelise turu nõudluse tõusud ja mõõnad muutusid seeläbi Põhjamaade asukatele elu ja surma küsimuseks, oli siis tegu laplaste, soomlaste, Baltikumi elanike, hiljem ka sakslaste või skandinaavlaste ja slaavlastega.

      Põhjala looduslike iseärasuste juures tasub veel ära märkida ka transpordi- ja sidevõimalusi, mis antud juhul tähendavad peamiselt veesõidukeid.

      Isegi tollal oli Kirde-Euroopas võimalik liikuda ka maitsi, kuid teede vähesus ja kehvus muutis sellise liikumisviisi aeglaseks ning nii või teisiti jäid suured maa-alad läbimatuteks. 1070. aastal mõõtis Bremeni Adam maismaateekonna pikkuseks Hamburgist Wollini ühe nädala, kilomeetrites oli seda veidi üle kolmesaja. Meritsi oli Oldenburgist Novgorodi viis korda rohkem maad, kuid aega kulus üldjuhul vaid kaks korda enam. Taanist Ida-Rootsis asuvasse Sigtunasse minnes kulus maismaad pidi umbes neli nädalat, meritsi viis päeva. Talvel sõltus erinevus sellest, kui sügav oli lumi, sest jõgede ja järvede jää kandmise korral võis vahemaad lühendada, eriti kui rännumees oli varustatud suuskade või kelguga. Enamasti aga ei reisinud talvel keegi, kui selleks just erilist vajadust ei olnud, näiteks soovi lõigata kasu rüüste- või jahiretkel. Liikumiseks sobivad kuud olid maist oktoobrini ning sellal oli üldiselt mõistlikum reisida pigem mööda merd kui mööda maad.

      Kui jää oli sulanud, võis merel üpris hõlpsalt navigeerida. Tänapäeval jäätuvad Taani rannikuveed keskeltläbi ainult igal kolmandal talvel ja ka siis mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Läänemere lõunaosa sadamates ulatub jääkatte keskmine püsimine kolmest päevast Flensburgis kolme nädalani Stralsundis. Riia ja Peterburi sadamad on jääs ligi kuus kuud, Eesti sadamad umbes neli kuud, nagu ka Põhjalahe rannik. Heade ilmade alates puhuvad aprillist kesksuveni valdavalt ida- ja juulist septembrini läänetuuled. Meresõitja võib siis ületada üsna pikki vahemaid, sattumata ometi kunagi kaldast kaugemale kui ligikaudu kolmsada kilomeetrit. Pealegi aitavad teda arvukad saared ja ankrupaigad madalikel.

      Laevasõidukunst kujutaski endast püsimist ranniku nägemiskauguses, mere- ja maamärkide tundmist ning pidevat loodimist leetseljakute vältimiseks, ennekõike aga oskust ennustada taeva järgi ilma. Kompasse hakati Läänemerel kasutama alles XVI sajandil. Nende järele ei olnudki erilist vajadust, kui tegemist ei olnud just võõrastega, sest eelnenud kolmesaja aasta vältel olid rannikud täis külvatud kõrgeid torne ja riste, mida võis merelt eristada juba kümne miili kauguselt, samuti olid ohtlikumad laevasõiduteed tähistatud «poomide» ja toodritega. Ohtu kujutasid endast tihe udu, äkilised pagid ja mereröövlid, kuid võimalus varju pääseda aitas vähemalt kaht esimest märksa kergemini vältida kui näiteks Põhjamerel, Inglise kanalis või Vahemerel.

      Varaseimad meresõitjad olid Läänemerel arvatavasti soome hõimud, kes kasutasid oma nahkpaatidel masti ja purjede asemel lehes kasepuud. Germaanlased võtsid kasutusele aeru ja purje kombinatsiooni, kuni lõpuks muutus kogu Põhja-Euroopa meretranspordis nii kaupade kui ka sõjameeste edasitoimetamisel domineerivaks niinimetatud viikingilaev. See, kes kontrollis mehi, kes teadis, kuidas selliseid aluseid ehitada ja juhtida, selle päralt oli jõukus ja võim. IX–XI sajandini kaldusid viikingite juhid seda põhimõtet rakendama just nendes piirkondades, kus jõukust ja võimu juba oli palju: Briti saartel, Lääne-Euroopas ning Venemaa veeteedel. 1100. aastaks olid võimalused märgatavalt kokku kuivanud, kuid vähemalt Läänemerel endal käisid võim ja sõjalaev endiselt käsikäes ja valitseja mõju olenes oluliselt tema laevastiku suurusest. Taanlaste ja rootslaste kuningad püüdsid endale võimalikult palju laevu hankida, kehtestades oma võimsamatele alamatele sõjateenistuse kohustuse. Erilist edu nad selles ei saavutanud ning neil jäi üle loota oma rüüstelaevastike meeskondadele. Alates umbes aastast 1170 jagasid Taani kuningad kaitseotstarbeliste laevastike moodustamiseks maa laevapiirkondadeks ja nõudsid alamailt laevade mehitamist. Selleks koguti üle kuningriigi umbes 860 laeva. Tegelikult ei suudetud üle 250 laeva üheks retkeks kokku saada.6

      Laevatüüpe СКАЧАТЬ