Me veel näeme. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ heas tujus on, ulatab laps Egertile merekarbi, kuid ei räägi ikka veel midagi. Egert vaatab talle ootavalt otsa ning Lauren noogutab.

      „Näe, nii,” tahab Egert öelda, kuid sõnad ei allu talle. Osava käeliigutusega saadab ta merekarbi vee suunas, kus see mitu korda pinnal hüpeldes pritsmetest ja päikesest vikerkaare moodustab. Lauren noogutab veel kord rahulolevalt, justkui teades, mis edasi saab.

      Vikerkaare asemel kükitab veepinnal poiss. Õigem oleks öelda noormees. Tagumikku paljastavad kitsad teksad, liiga suur kapuutsiga pusa, laubale langev hele rasvasevõitu tukk, edevad ketsid ja teismelisele tüüpiline trotsiv pilk.

      Temasuguseid on Tallinna tänavapildis palju. Egert jätab hoolega meelde tema näo: õhetav ja heast tervisest kõnelev jume, heledad silmad veel heledamate ripsmete varjus. Poiss pöördub, et grillrestilt kahvliga liha võtta ning ulatada see väiksemale, umbes Laureni-vanusele kutile, kes juba ootab, taldrik õieli. Noormees kostitab väiksemat lisaks lihakäntsakale ka heatujulise müksuga vastu õlga. Järgmises kaadris triumfeerib liiga pikaks veninud keha ja õhetavate põskedega maikasärgis kutt juba korvpalli pea kohale tõstes keset meeskonda, medal kaelas.

      Egert saab pilgu pildilt alles siis, kui tunneb tütre käsi uuesti tal selja tagant vöö ümbert kinni võtvat. Ta pöörab ümber, surub Laureni enda vastu ega nõustu teda enam iial lahti laskma.

      Kui Egert silmad avab, on hämar. See võib muidugi olla tingitud ka allalastud kardinatest. Jimmy suur soe keha tema vastas magab norinal edasi ega lase ennast millestki häirida. Siis taipab Egert, mis ta äratanud on: sammud esikus ning pudelikolin. Ta ajab end istukile ning vaeb, kas peavalu on kadunud. Tundub olevat.

      „Maha!” sosistab ta Jimmyle ning läheb elutuppa.

      Madleen seisab keset tuba, mantel seljas, kilekott käest maha vajunud, ning põrnitseb laual lebavat püstolit. Seejärel rändab ta pilk küsivalt mehele. Viimase üheksa päeva jooksul on ta öelnud ainult paar lauset, needki täiesti igapäevased.

      „Ma puhastasin seda.”

      Egert tunneb end nagu vahele jäänud koolipoiss ning haigutab, et võimalikult argine välja näha. „Mõtlesin pärastpoole metsa märki laskma minna, aga uni tuli peale.”

      Ta tahab, et see kõlaks tavaliselt, ja samas ei taha ka, sest Madleeni uskmatu pilk tema näol näib ükshaaval üle kordavat: „Puhastasin? Märki laskma? Uni tuli peale?”

      Just sedasama nägu on ta naine viimasel ajal pidevalt. Ta ei suuda mõista, kuidas võib Egert tegeleda tavapäraste asjadega, nagu poleks midagi juhtunud.

      Eriti puudutab see magamist. Egerti uni on olnud pinnapealne, kuid vähemalt on see olemas. Madleeni enda kõrval tunnetab ta edasi-tagasi rähklevat, külge vahetavat, patja kaissu rabavat, paaril korral ka tema külge klammerduvat.

      Madleen ei maga ning süüdistab ilmselgelt meest, et too seda teeb. Kaks õhtut järjest on ta nüüd koju tulnud veinipudeliga, limpsinud selle tühjal pilgul televiisorit vaadates tilgatumaks, end lahti riietanud, kohusetundlikult pesnud, voodisse heitnud ja unne vajunud. Vastu hommikut on rapsimine aga otsast alanud.

      Pudelikolin äratas Egerti praegugi.

      „Ma ei saa muidu magada,” ründab Madleen esimesena, kui mehe pilk kilekotti riivab. „Teen süüa midagi?”

      „Tee. Ise tead. Ma ei taha praegu.”

      Egert viib relva kappi tagasi ja võtab laua taga istet. Ta ei taha Madleenile migreenihoost midagi rääkida – nõme naistehaigus! Madleen on küll paratamatult kursis, et sellised hood meest teinekord tabavad, aga hetkel ei taha Egert teda veelgi rohkem muretsema panna. Madleen on nii sügavalt kaevunud mõõtmatusse valusse iseenda sees, et teiste tähelepanemiseks ei jätku tal ressursse. Piisavalt tobe on juba seegi, et vahepeal on Keit koju jõudnud ning kahtlemata samuti laual lebanud relva märganud.

      Keidi ilme ei väljenda küll suuremat üllatust, kui ta pea korraks oma toa uksest välja pistab ja käratab:

      „Süüa saab või?”

      Tema punastest silmadest teab Egert, et oma tuppa varjununa Keit ilmselt nutab, aga enda territooriumilt väljudes matab tüdruk oma hirmu ja valu pigem millessegi, mis meenutab pahurat agressiivsust. See on ohumärk. Egert on teda üle kümne aasta kasvatanud ja tunneb seetõttu Keidi siirast loomust, mis on tal alati lubanud nutta aega ja kohta valimata.

      Karl-Henri Krusten.

      Registreerides vilksamisi, et pliidi taga askeldav Madleen tema tegemistele tähelepanu ei pööra, jätkab Egert sealt, kus enne pooleli jäi: Google’i otsimootorist. Ei kulu rohkem kui paar sekundit, kui ta nimele vastava Facebooki konto leiab.

      Inimese kohta, kes on üritanud politsei eest kuritegu varjata, paistab tegu olevat naiivse tüübiga. Oma andmetega on ta õige lahkelt ja avalikult ümber käinud. „Suhtes kasutajaga Kaisa Kiik” ja kõik muu eakohane info.

      Korraga jätab Egerti süda mitu lööki vahele. Esimene foto virtuaalses albumis näitab heledajuukselist kõhetut tüüpi keset meeskonda korvpalli pea kohale tõstmas. Egert on seda näinud, just äsja. Samas teab ta kaljukindlalt, et pole seda pilti iial näinud. See on täiesti välistatud. Tal pole kombes mööda teismeliste Facebooki kontosid kolada.

      Ta leiab ka teise. Karl-Henri kükitamas suvepeol grillresti kõrval ja ulatamas lihatükki väiksemale poisile. „Bro’s,” teatab fotoallkiri. „Koos kasutajaga Kristjan-Kevin Krusten.”

      Õõnsast déjà vu-tundest keeletuna toetab Egert pea kätele. Ta ei tunne Karl-Henri Krustenit, polnud enne Hardi telefonikõnet temast kuulnudki. Veel vähem teda kohanud. Sellele ei ole mitte mingisugust seletust.

      Mitte mingisugust – või siis …

      „Ma lähen põletan õues natuke kulu,” teatab ta Madleenile ning sikutab vana jope selga. Võibolla Madleen ka vastab midagi stiilis „ahah, jah”, ent võibolla mitte. Niikuinii teeks seda tema sisemine robot, kes öeldut isegi ei registreeri. Veel vähem on tal varuks vastuseid või seletusi äsja juhtunule ning ega Egert talle seda ümber jutustada plaanigi.

      ***

      Ookean on täna hõbedase varjundiga ja veel rahumeelsem kui tavaliselt. Kui mul oleks säilinud kehatunnetus, usaldaksin põlvist saadik sinna sisse minna. Lasta lainetel end paitada.

      „Just,” nendib Taavet. „Usk. Usaldus.”

      Esimest korda taipan ma tema öeldut silmapilk. Tean, et olen suure asjaga hakkama saanud, ja see polnud kuigi keeruline. Siin on usaldust lihtne hoida – ümberringi pole kedagi, kes sellega halvasti ringi käiks. Tean seda, sest lisaks Taavetile ja blondile printsile on teisedki mind vahel vaatamas käinud. Ehkki teisel pool tara, tunnen end nende seltsis koduselt ja hoitult. Nad armastavad mind endastmõistetavalt – ja mina neidki.

      Sellesama rahuliku muretuse tunde olen sisse istutanud ka oma isasse. Ja mis peamine, hoidnud napilt ära uue õnnetuse.

      „Ta ei ürita ju seda enam uuesti?” otsin siiski Taavetilt kinnitust ning tunnetan teda esimest korda muhelemas.

      „Ei ürita. Su isa on arukas mees. Madleenil on temaga väga vedanud. Ma küll ei kohtunud temaga palju – kui nad tutvusid, olin mina juba haige –, aga ta oli mulle juba siis sümpaatne. Tema seltsis olemine hoiab ka teised halvast eemal.”

      Kui mind üldse miski pelutab, on see oma vanemate haavatavuse nägemine. Nendega koos СКАЧАТЬ