Me veel näeme. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ramos”. Madleen jumaldab teda lapsikult. Jah, just nimelt lapsikult. Sellel pole midagi pistmist ihalusega tõmmude meeste ja kirglike voodistseenide järele. Selles pole midagi häbenemisväärset ega rikutut. Madleeni isetu ja mõõdutundetu imetlus maailmakuulsa flamenkotantsija vastu on kestnud üle viie aasta, ajast, mil too Eestis oma etenduse andis. See oli ei rohkem ega vähem kui täiuslik.

      Salvador loomulikult ei teagi, et Madleen olemas on – ja parem vist ongi. Madleen ei tahaks olla järjekordne kriiskav, rindu paljastav ja pisaraid purskav naisfänn lava ees, üks miljoneist. Ka peab ta endale meelde tuletama, et on juba kolmekümne nelja aastane kolme lapse ema. Eks ole ju?

      Madleen sobrab hajameelselt hiigelsuures käekotis, et telefon häälega režiimile lülitada. Mobiili otsimine võtab aega nagu alati ja kui Madleen selle viimaks leidnuna pilgu ekraanile heidab, kohkub ta veidi. Kaksteist vastamata kõnet! Kaksteist on ilmselgelt palju. Tuttavad teavad, et tal on päevasel ajal tunnid ning helistada pole mõtet. Seejärel avastab ta tekstsõnumi. See on Egertilt, tema mehelt. „Helista kohe!” teatab see lakooniliselt.

      See on veider ja samas rahustav. Egert on äärmiselt iseseisev tüüp ega vaja naise abi just tihti. Ka ei käi tal peal mingeid sõgedaid kontrollimishooge, pole kunagi käinud. Madleen on täna mehe päevaplaani kõrvust mööda lasknud, ent tõenäoliselt on Egert kusagil poes mingit olulisemat ostu sooritamas. Selliseid asju ta naisega teinekord arutab. See, et nad hommikul kiirustades ning üpris riiakas meeleolus lahku läksid, pole Madleenil enam õieti meeleski.

      „Noh?!” alustab ta tagasi helistades veidi tõredalt. „Sa tead küll, et mul on tunnid sel kellaajal.”

      „Tule alla. Ma olen autos. Laureniga juhtus õnnetus.”

      Egerti hääl on karm ja teeskleb kindlameelsust. Madleen tunneb, kuidas vaikselt ja vääramatult hoogu üles võttev paanikalaine temast üle uhab. Jalad muutuvad nii nõrgaks, et tunduvad valusad – nagu mõnikord hirmuunenäos. Ainult mitte seda. Ainult. Mitte. Seda. Ükskõik mida muud.

      „Tuled või?” kostab telefonist.

      „Jah, kohe … mis …?”

      Abitult vajutab Madleen kõne lõpetamise nupule ja tirib tantsukingad uuesti jalga. Nii nagu ta just on, higilaikudega särgis ja pikka musta harjutusseelikusse takerdudes, ründab ta kuidagiviisi garderoobist mööda ja trepist alla. Riietusruumist kostab heledat naeru ja repliik: „Kuule, sellised küüned ongi ideaalsed mõne isuäratava kuti selja kraapimiseks, päriselt ka!”

      Korraks tabab Madleeni vastupandamatu tung oma tohutu asjadest pungil käekott kilkajale ukse vahelt vastu pead saata. Seejärel seguneb hirmu- ja vihasööstuga õige väike lootus, et juhtunud pole midagi fataalset. Kord, kui Keit väike oli, helistati lasteaiast samuti, et tütar oli kelgutades käeluu murdnud. Muidugi oli seegi hirmus, aga vähemalt üleelatav. Keegi isegi ei mäleta seda enam.

      Ta leiab Egerti parklast, istumas nende tumehallis Nissanis ning suitsetamas. Mehe nägu on sarnane telefonis kõlanud häälega: teeseldult vapper.

      Ainult. Mitte. Seda.

      Madleen tunneb iiveldust. Ust lahti rebides suudab ta vabisevad huuled vaevu artikuleerima sundida.

      „Mmmm… mis juhtus? Ütle, mis juhtus?!”

      „Istu peale,” sähvab Egert ning naine mõistab hetkega, et tema trööstimiseks pole mehel praegu jõudu ega kannatust. „Lauren jäi auto alla. Ta on haiglas.”

      Madleen variseb esiistmele ja kinnitab masinlikult turvavöö.

      „Hullusti?” on ainus, mida ta küsida oskab, kui Egert närviliselt paigalt võtab.

      „Jah. Ma ei tea. Ta on lastehaiglas intensiivis või kuskil sellises kohas.”

      Ainult. Mitte. Seda. Kuulete? Keegi? Jumal?

      Madleen tahaks öelda midagi kohatut. Näiteks küsida, mida õhtuks süüa teha. Ta igatseb kirglikult, et oleks täiesti rutiinne pärastlõuna, selline, mida ta teinekord selle tavalisuse tõttu vihanud on. Oodates vaheldust. See on tema süü.

      „Miks nad mulle ei helistanud?” poetab ta hammasteplagina vahele.

      „Sulle ei saa ju helistada! Sa ei võta kunagi telefoni!” käratab Egert ja keerab kummide vilinal peateele, vältides napilt trollile küljelt sisse sõitmist.

      Siis tuleb Madleenile meelde, et ta ei kontrollinudki, kellelt kõik need kaksteist vastamata kõnet olid. Tema laps jäi auto alla. Talle helistati – ja ta ei võtnud toru. See on halastamatu fakt.

      „Kus see juhtus?” tuleb tal pähe küsida. Nad olid ju lapse hommikul kooli viinud. Koolis ei jääda auto alla.

      „Koolimaja ees vist. Mina ka rohkem ei tea. Mulle öeldi, et keegi ajas ta alla ja põgenes.”

      Madleen püüab kuuldut seedida, kuid ei mõista midagi. Selliseid lugusid juhtub teinekord. Neist võib lehest lugeda. Aga selliseid lugusid ei juhtu nende lapsega. Laureniga.

      Linn tundub oma elu edasi elavat. Torssis ilmega tädid võitlevad käekottidega vehkides eelispääsu eest bussidesse. Tänavapuhastusmasin jääb autodele jalgu ja nood signaalitavad tigedalt. Noored emad jalutavad paarikaupa lobisedes ja titekärusid lükates. Tolmune ja kõledavõitu täiesti tavaline aprillipäev. Kuidas see võimalik on?

      Egert leiab lastehaigla juures parkimiskoha ja nõrkadel jalgadel vanguvad nad kahekesi hoonesse, kuhu neil varem iial asja pole olnud. Keidiga oli toona kiirabis käinud kasvataja, Madleen oli lasteaeda saabudes eest leidnud juba kipsis käega tütre.

      „Meie … meie lapsega juhtus autoõnnetus. Ta peaks siin haiglas olema,” suudab Madleen end kuidagi kokku võtta, et registraatorit kõnetada.

      „Nimi?” ühmab too.

      „Lauren … Hook.”

      Madleen neelatab ja jääb ootele, üritades registraatori näolt asjatult midagigi välja lugeda. Kui too peaks ehmunult või kaastundlikult reageerima, ongi maailma lõpp. Kuid vanemaealine asjaliku olemisega proua ei näita märkigi ühestki emotsioonist. Ta helistab kuhugi, poetab midagi telefonitorusse ja teatab siis:

      „Sõitke liftiga teisele korrusele. Teie lapse arst tuleb teile vastu, doktor Lippus.”

      Kui Madleen ja Egert lifti otsima pöörduvad, kõlab neile järele hõige:

      „Üleriided annate garderoobi! Ja kilesussid saate sealt!”

      Madleen on segaduses peaaegu valmis higist tantsusärki maha koorima. Egert ulatab nahkjope garderoobitädile ja lunastab temalt sinised kilesussid, mille mõlemad vapustusest kangete sõrmedega jalga kohmitsevad.

      Liftis jõuab Madleen mõelda kahele stsenaariumile: filmidest tuntud saatuslikule repliigile „Me tegime kõik, mis me suutsime, aga …” ning emalikule suurerinnalisele leebele naisarstile, kes ta embusesse haarab ning ütleb, et kõik saab korda ja muretsemiseks pole põhjust.

      Tegelikkus on teistsugune. Mööda jalust nõrgaks tegevalt lõhnavat koridori kiirustab iseteadlikul kontsaklõbinal nende suunas napilt meeter viiekümnene radikaalselt lühikeseks pöetud blondide juuste ja terava lõuaga neiu. Väike professionaalsusemaaniat põdev nähvits.

      „Tere! Jõudsite lõpuks kohale?” torkab ta mõlemale kätt andes ja leebub siis õige pisut. „Me proovisime korduvalt emale helistada, aga СКАЧАТЬ