Me veel näeme. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kuidas Laureniga on … mis tal juhtus?”

      Ta jõllitab mittemidaginägeva pilguga noore arsti rinnasilti – „Karina Lippus, intensiivraviarst” – ning kordab loetut automaatselt mõttes, nii et sõnad „kliiniline surm”, „elustamine”, „ajutrauma”, „komatoosne seisund”, „prognoos” libisevad ta ajust kinnitumata läbi, eriti sõna „surm”. Nüüd, kus seda ometi vaja oleks, ei saa ta järsku mitte midagi aru. Ja Egert lihtsalt vaikib.

      „Loomulikult me teeme oma parima, aga mingeid lubadusi me praegu anda ei saa,” lõpetab dr Lippus konkreetselt.

      Madleen neelatab, suutmata midagi öelda.

      „Kuidas see juhtus? Kes …?” võtab Egert end kokku.

      „Seda kõike räägib teile politsei. Nemad tegelevad asjaga. Tean nii palju, et autojuht põgenes sündmuskohalt, seega praegu pole vist teada, kes ta oli.”

      Dr Lippuse tekst tuleb justkui automaatvastajalt: kätteõpitult, asjalikult, viivituseta. Talle ei ole see kaugeltki esimene kord seesuguses situatsioonis vastuseid anda.

      „Kas me teda näha saame?” julgeb Egert esitada küsimuse, mille Madleen hea meelega teadmata kaugusesse lükkaks. Ta on lapsest saadik minestanud isegi sõrmeotsast vereproovi andes. Kui Egertil kunagi ninaveresoon lõhkes ja ninast liitrite kaupa verd lahmas, tuli kohale saabunud kiirabil kõigepealt minestanud Madleen nuuskpiiritusega jalule turgutada.

      „Täna mitte. Praegu pole siin vaadata midagi. Nii raskest operatsioonist toibumiseks on vaja taastumisaega. Nagu ma juba ütlesin, on patsient akontaktne, komatoosses seisundis. Meil on teie andmed olemas, helistame, kui mingeid uudiseid on …”

      Automaatvastaja on töö lõpetanud ja peatub ootavalt. Ta on just Laureni kohta öelnud „midagi”. Hea veel, et kohe hüvastijätuks kätt ei siruta.

      „Helistage meie valvetelefonile, kui midagi on.”

      „Selles suhtes, et … ta on ju elus?” Madleen puurib nähvitsat halastamatu pilguga. „Ta jääb ju ellu? See kõik on traumast … ta saab terveks?”

      Ta sõnad on mõeldud pigem iseendale ja Egertile kui tollele ambitsioonikale arstihakatisele, kelle käes on nüüd kõik, kogu nende elu, ent kes ei tundu ise sellest sugugi aru saavat.

      „Ma luban, et me teeme oma parima,” kordab dr Lippus tõenäoliselt enim kasutatud lauset kõigi arstide praktikas.

      Siis kuidagi on nad Egertiga kahekesi liftis, siis fuajees ja sikutavad kilesusse jalast, siis parklas … ja seejärel ei oska nad kumbki midagi öelda. Kuulda on ainult Madleeni hammasteplaginat. Väljas on ehk kümme kraadi ja tal on külm, aga ta ise ei saa sellest aru. Mis tähtsust sellel ülepea on?

      Egert võtab telefoni, valib numbri ja teatab toonil, nagu poleks midagi juhtunud:

      „Rainer, kuule? Egert siin. Ma täna enam tööle ei jõua, mul tuli üks asi vahele …”

      Madleen vahib teda uskmatult. Üks asi? Siis taipab ta, et ka temal tuleb kuhugi helistada. Teatada, mis on juhtunud. Kellele? Kellesse see peaks puutuma? Kelle ehmatust või kaastunnet on tal praegu tegelikult vaja, et omakorda rahustaja rolli sattuda? Sellesse tubli trööstija rolli, kuhu inimesed teda tavaliselt ikka asetavad? „Oh-pole-midagi-lapse-asi-küll-ta-saab-terveks!” Kes suudaks mõista?

      Pooleteise tunni pärast koguneb tantsusaali ukse taha uus sädistav parv keskealisi flamenkohulle tädisid, lilled juustes. Ja õhtupoole teine grupp: lapsed, umbes Laureni vanused.

      Niisiis tuleb tal helistada Retile, tantsustuudio kaasomanikule, sõbrannale. Öelda, et ta täna ei tule. Täna küll mitte. Ta läheb … kuhu? Kuhu on tal tegelikult minna? Kuhu minekul oleks täna mingigi mõte?

      Madleen sobrab uuesti kotis, et telefoni leida. Retile peab ütlema. Reti on talle nagu vanem õde. Laurenile nagu tädi. Ta vormib mõttes sõnu, kuidas juhtunust teada anda. Just siis keerab Egert justkui milleski otsusele jõudnult süütelukus võtit. Madleen kardab teda, oma parimat sõpra, oma lähimat kaaslast – niivõrd endasse sulgunud on mehe näoilme. Samas on Egertil alati ja igast olukorrast väljapääs, ju ta teab nüüdki, mida teha, kui …

      „Kuhu me sõidame?” teeb Madleen viimaks suu lahti.

      „Politseisse. Ma tahan teada, kes see värdjas oli.”

      ***

      Mõistan, et olen hakkama saanud elu suurima pahandusega. Aga samas mõistan ka, et erinevalt tavalisest ei pea keegi mind selles süüdlaseks. Mu ema neab iseennast. Mu isa kavatseb tõsimeeli ja takistamatult hävitada selle, kes mu alla ajas. Ja keegi ei ole proovinud mind isegi mõttes sakutada: „Lauren, segane oled või, kuhu sa tormasid?!”

      Ma olen purustanud oma ema ja isa südamed. Ja vanaema-vanaisa, Marianne, Keidi ja Kenti omad ning ilmselt mõned veel. Ent rohkemgi kohutab mind ootamatu ja selge äratundmine, et oma õnnetusega võin ma purustada ka oma perekonna.

      „Arvad?” küsib Taavet. „Võibolla oli sinu siiatulekul hoopis vastupidine mõte?”

      Nagu ikka, ei saa ma temast aru.

      „Lepitus?” sõnab ta uuesti prooviks.

      Mul ei ole kedagi lepitada. Ehkki ma pole varem selle üle pikemalt juurelnud, tean nüüd, iseäranis neist eemal olles, et mu ema ja isa armastavad teineteist väga. Enamgi veel, nad on parimad sõbrad, ümbritsevate jaoks kadestamisväärsed partnerid, lahutamatu tandem.

      „Kas ma ei peaks neile ütlema, kus ma olen?” uurin Taavetilt.

      „Nad teavad, kus sa oled: haiglas.”

      See on tõsi. Olen neid juba mitu päeva näinud oma liikumatu, hingamisaparaadi ja mitme vooliku külge ühendatud keha ümber istumas: vaikselt, kahvatute nägudega, värisevad käed süles.

      „Jah, aga … ma olen ju siin. Kas ma seda neile öelda ei saa?”

      Mul on meeles, milline pahandus tuli kord sellestki, kui ma kellelegi ütlemata koos naabriplika Sofiaga bussipeatuses asuvasse poodi läksin. Kusjuures see pole kodust üldse kaugel!

      „Kas sa saad aru, et niimoodi ei tehta! Sa pead alati ütlema, kus sa oled! Alati! Sa oled väike!”

      See oli üks väheseid kordi, kui ema minu peale häält tõstis. Tavaliselt õiendas ta niisama moepärast, isegi asja tähtsuses õieti veendunud olemata.

      Taavet jääb mulle vastuse võlgu. Võibolla seepärast, et tema arusaamist mööda pole ma üldse väike.

      Mulle tegelikult meeldib siin ookeani ääres. Naljakal kombel möödub aeg siin mitte midagi tehes ja Taavetiga vesteldes täiesti märkamatult. Või õigem oleks öelda: aega polegi. Aeg kuulub mujale. See liigub haiglapalatis ja koolis ja kodus, aga siin kaotab ta igasuguse mõtte. Päike särab taevas sama vääramatult kui minu siiasattumise päeval. Õhus on jasmiinide lõhna ja sedagi ei saa miski muuta. See kõik on tänu tekitavalt turvaline.

      Kuid ma ei taha, et emme-issi täiesti asjatult muretseksid.

      „Kas ma nendega rääkida ei saa?” küsin uuesti.

      „Ma ei tea,” kostab Taavet napilt. „See sõltub.”

      Olen СКАЧАТЬ