Me veel näeme. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saad rääkida, kui nad sind kuulavad. Nad peavad seda ise tahtma. Ise küsima. Muidu nad ei kuule.”

      Tänan väga! Igaühele on näha, et nad on murest hulluks minemas, ja Vana-Juut pobiseb siin midagi tahtmisest! Pean hetke aru, kuidas rumalale vanamehele kõige mõjuvamalt vastu vaielda, ning siis meenuvad mulle kõik need korrad.

      „Mul ei ole praegu aega, saad aru!”

      „Pärastpoole!”

      „Tegele natuke oma asjadega!”

      „Miks sa nii tüütu oled?!”

      Vägagi tihti on juhtunud, et nad pole mind kuulda tahtnud. Või viitsinud. Vana-Juudil on õigus. Olen pidanud oma emale solvumishoos ütlema: „Sa armastad seda Salvadori palju rohkem kui mind!”, kui ta arvutiekraanilt sajandat korda lummatult oma flamenkotantsija kontserti vaatab.

      „Mis on tähtsam: kas mina või su arvutimängud?” olen rünnanud isa, kui ta mulle tähelepanu ei pööra.

      Taavet ohkab.

      „Ma arvan, et isaga on sul rohkem võimalusi. Ta on avatum.”

      Vana-Juudi järjekordne ümbernurgajutt tekitab nagu ikka rohkem küsimusi kui vastuseid.

      Minu ema, tema tütar ei väsi iial uusi tutvusi loomast, seiklemast, sõpradega suhtlemast, neid lohutamast, internetis lobisemast, reisimas ja baarides käimast. Ta töötaks justkui mingi seiskumatu mootoriga. Isa on teinekord temast seetõttu lausa väsinud. „Sul pole muud kui baila-baila,” ütleb ta, ehkki mitte pahaselt. Bailar tähendab hispaania keeles tantsimist. Mu ema on flamenkoõpetaja, aga ta tantsib kirglikult ja väsimatult ka igal pool mujal.

      „Selles asi ongi,” nendib Taavet. „Madleen tegeleb kõige muuga, aga iseennast ta küll ei kuula. Eriti veel praegu.”

      Kõige ärritavam Vana-Juudi mõistujuttude juures on see, et kui suudan nende tuumale pihta saada, osutuvad need kahetsusväärselt õigeks. Istun siin ookeani kaldal, sõrmitsen merekarbikesi võrgus ja tajun oma ema tormlevat hinge, tema hirmu, rahutust, süüd ja abitust. Nagu ootamatult tuppa eksinud lind peksleb ta arutult vastu aknaklaasi, taipamata, et sedakaudu väljapääsu ei ole ega ka tule.

      „Madleenile on see väga raske.”

      Kas Vana-Juut valib esimest korda meie tutvuse jooksul poole? Olen seni alati tema objektiivsust imetlenud.

      „Madleen on ilmselt varemgi lapsi kaotanud. Lapsest ilmajäämine on sellepärast kõige rängem, mida ta omale ette kujutada oskab. Ainult mitte seda! Ta on seda alateadlikult kogu aeg kartnud ja selle kaudu seda õnnetust omale ligi tõmmanudki.”

      Mida ta silmas peab? Sündimata lapsi?

      Mu emal on väga noorena saadud Keit ja Kent, kuueteistaastased kaksikud, kelle isa on Mario. Mariot olen mina ainult paaril korral näinud. Mario on samuti üks neist teemadest, millel ema eriti peatuda ei taha. „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma ÜLDSE sain temaga elada,” pööritab ta teinekord silmi. Kent ei tohi seda kuulda, Keit aga võib, sest tema keeldub oma pärisisaga suhtlemast.

      Minu ja kaksikute vanusevahe on pea kümme aastat. Võib ju olla, et vahepeale mahtus veel … keegi? Keegi, kellest mulle kunagi räägitud pole?

      „Madleen ei tea seda ise. Tähendab, ta muidugi teab,” parandab Vana-Juut kohe oma eksimuse, „aga ta ei mäleta. See juhtus eelmistel kordadel, kui ta seal käis. Ilmselt on see tema mustris kirjas, et ta õpiks.”

      Hakkan vaikselt harjuma Vana-Juudi mustri- ja sealkäimisejuttudega. See on nagu kohalik keel ja veidrad usurituaalid, mis võõrasse riiki sattudes paratamatult omandada tuleb. Lepin sellega, et siin on kombeks arvata, nagu saaliksid inimhinged pidevalt edasi-tagasi, teeksid rumalusi ja tuleksid siis siia nende üle järele mõtlema justkui nurka pandud lapsed. Meie koolis ei lubata lapsi nurka panna, kuid olen vanaemalt kuulnud, et vanasti selline komme oli. Siin paistab see edasi kehtivat. Tullakse, mõeldakse, peetakse plaani ja joonistatakse muster. Just sellega nad seal teisel pool aeda tegelema pidavatki.

      Ka too blond prints, keda esimesel päeval kohtasin, väidab sama. Ta käib mind vahel vaatamas, kuigi vaikib enamjaolt. Miks ta seda teeb, ma ei teagi, ma ei ole tema pärast seni veel ühtki merekarbikest visanud, kuid ühel päeval teen seda kindlasti. Ta meeldib mulle – ja seetõttu usun tema vähest juttu isegi meelsamini kui Taaveti oma.

      „Kas see on siis nii, et minu mustrisse on joonistatud see autoavarii ja siiasattumine? Kas minu ema tuleb ja joonistab ikka sama mustri: surnud laps?” pinnin jonnakalt edasi. „Miks?”

      „Seda ei saa mina teada,” nendib Taavet. „See on tema muster. Aga kuni ta muudkui üht ja sama mustrit joonistab, pole ta järelikult eelmistest kordadest õppust võtnud. Ja kuni ta õppust võtnud pole, jääb see muster korduma.”

      „See on siis nagu koolis istuma jäämine?” jõuan võiduka tõdemuseni. „Kent pidi koolis kaks aastat täpselt samu asju õppima. Enne teda järgmisesse klassi ei lubatud.”

      „Õige, Lauren!” tunnustab Taavet ja ma tunnen ennast korraks täpselt nagu koolis, kui olen lahendatud matemaatikaülesande õpetajale esimesena üle andnud.

      Minu ema ülesanne on aga tunduvalt raskem pähkel kui lihtne algkoolimatemaatika. Mina, nagu selgub, olen lihtsalt üks järjekordne tehe selles.

      Nüüd, kus ma olen seitsmene ja samal ajal täiskasvanu, olen tasapisi jälile saanud sellelegi, et vanemad ei ole mulle paljusid asju rääkinud. Nad on mind, pesamuna, meeleheitlikult eemal hoidnud kõigest kurvast ja hirmutavast. Nad jagavad raskusi üksnes teineteisega, mis neid omakorda tugevamalt kokku liidab. Tajun, et see kõik on kohe vankuma löömas, ja see teeb mind ärevaks.

      „Kas sa näed sama, mida mina?” pöördun Taaveti poole, teades samas, et oleme niikuinii mõtet pidi ühenduses. „Kas sa käid ka teda vaatamas … emmet?”

      „Vahel. Aga ma ei saa sekkuda, isegi siis, kui väga tahan. See pole lubatud, sest ta ei palu abi.”

      „Aga mina?”

      „Võibolla. Sa oled seal vahepeal. Võibolla sa kuidagi ulatud nendeni.”

      „Küsi!” ütleme (või õigupoolest mõtleme) Taavetiga täpselt korraga ning ma poetan käe merekarbikeste võrku.

      ***

      Täna on see päev. Egert avab kriiksuva aiavärava kaks poolt, sõidab sisse ja pargib auto maja kõrvale. Seda garaaži ajada pole mõtet, kuna ta väljub peagi niikuinii uuesti.

      Nende paari asja tegemiseks, mille pärast ta koju on tulnud, on hetk ideaalne: Madleen jõuab täna tantsustuudiost tagasi alles pärast kaheksat. Keidi koolipäev lõpeb kolmest, aga kojusõit võtab tal sõltuvalt ühistranspordist kolmveerand tundi või veidi rohkem. Kent … kes teda teab, kuid kodu on üsna viimane koht, kuhu ta tuleb. Selle peale võib kihla vedada.

      Egerti enda pärastlõuna on ikka veel harjumatult tühi. Firmaomanikuna on ta endal reedeti lubanud kontorist varem lahkuda. Kui varem oli selle põhjuseks Laureni ujumistrenni sõidutamine, siis nüüd … nüüd põhjust polegi.

      Egert patsutab hajameelselt uksele vastu tõtanud koera, kes teda innukalt tähelepanu otsides koonuga nügib, ja astub tuppa. Ehkki aprillilõpp, pole ilmad veel kuigi soojad. Ta peab kaminahju tule tegema. Halge ahju sättides töötab ta Hardi tänase telefonikõne СКАЧАТЬ