Me veel näeme. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole selleks eriti vajadust olnudki, kuid võimalust, et ta tütre mõrtsukas (peaaegu nii võib ju öelda) tabamata jääb, ei saa lasta tekkida. Seetõttu on ta pöördunud Hardi, kunagise naabripoisi, praeguse politseijaoskonna ülema poole isiklikult.

      „Nii. Räägi,” ütleb ta Hardi kauaoodatud teate peale lihtsalt.

      Egert on valmis minema vastamisi endasuuruse jõmmiga. Ta näeb vaimusilmas kahemeetrist kõhukat ja kiilakat dressides jorssi – mehetüüpi, milliseid temavanuste hulgas rohkelt eksisteerib. Ja mille esindajad on kogu oma ärplemise juures just piisavalt argpükslikud, et esimese klassi tüdruk otse koolimaja ees alla ajada ning siis põgeneda. Silm ka ei pilguks sellist maha lastes! Seetõttu on Hardi sõnad talle mõningaseks üllatuseks.

      „Seitsmeteistaastane tattnokk. Ilma lubadeta. Joogine ka veel. Tulid teiste kuttidega hommikul otse peolt, võtsid ilma ütlemata isalt auto, et lõbusõitu teha, ja kaugemale ei jõudnudki.”

      „Ta on teil kinni nüüd?”

      Egerti süda taob ähvardavalt kiiresti.

      „Võtsime talt tunnistuse, teistelt poistelt ka, aga kinni ei jätnud. Elukohast lahkumise keeld lihtsalt.”

      Seda parem, mõtleb Egert.

      „Ütle mulle nimi.”

      „Kuule? Sa ei tee mingeid lollusi ju?”

      „Miks lollusi,” üritab Egert veenev tunduda, „ma tahaksin tüübiga rääkida lihtsalt.”

      Hardi näib aru pidavat. Ta teab Egertit kui rahumeelset, tasakaalukat ja usaldusväärset meest. See on pluss, mõlema seisukohalt.

      „Okei. Aga lubad, et mingit jama ei tule? Mingit lõuksiandmist või muud omakohut?”

      „Ei. Te tegelete temaga ise edasi ju. Anna nimi ja aadress.”

      „Aadressi ma pean siis uuesti otsima hakkama. Põhimõtteliselt elab ta sealsamas koolimaja juures, kaks tänavat edasi. Must Toyota.”

      „Okei, ütle nimi.”

      Hardi hingab paar korda sügavalt sisse-välja. On aru saada, et ta kõhkleb ikkagi.

      „Krusten. See on perekonnanimi. Eesnimi on Karl-Henri.”

      „Kuule, ole tänatud,” lausub Egert nii rahulikult, et isegi uskuma jääb, ning lõpetab kõne, enne kui Hardi talle uuesti õpetussõnu lugema hakata jõuab.

      Egert on terve kojusõidu seda nime korranud, et mitte unustada.

      „Karl-Henri Krusten,” lausub ta nüüdki veel kord mõttes, kontrollib, et halud ahjus põleksid, tõstab sülearvuti elutoa lauale ja lülitab selle sisse. Nendel päevadel on isegi otsimootori kasutamine talle vastumeelt. Viimaste otsisõnade alt leiab väljendeid nagu „komatoosne seisund”, „vegetatiivne seisund”, „coma patient” … Kogu see uurimistöö on siiski viinud ainsa järelduseni – ja sedasama on Laureni arst neile juba öelnud: mida kauem patsient koomas viibib, seda väiksem on tema paranemislootus. Tõsi, on juhtunud ka imesid, ja nende külge Egert sünnipärase optimistina praegu klammerdubki.

      Laureni õnnetusest on nüüd üheksa päeva. Lõpmatu aeg, kui pead vaatama oma tütart lamamas, lugematu hulk monitore ja aparaate elutegevust mõõtmas, toru kõrist välja jooksmas, voolik haprasse käsivarde kinnitatud. Muidu on Lauren nagu Lauren ikka. Pisike püstine ninaotsake, pikad mustad ripsmed, täiuslik punane suu, mida Egert esimesena märkas, kui tütar verest ja lootevõidest puhtaks pestuna ning beebibodisse riietatuna talle esimest korda sülle asetati, imepisike võrkmüts peas.

      Tema vanemad, vana kooli inimesed, olid arvanud, et ta on tütre sünni pärast pettunud. Et õige mees tahab esmalt ikka poega. Enam kaugemal ei saaks tõest olla! Lauren on imekaunis nagu lill. Teda pole häbi kallistada ja sülle või kaissu võtta, nagu ilmselt juhtuks poisslapse puhul. Ainult enam pole Laurenil neid toredaid patsikesi, mille punumise pärast iga kord kisa taevani tõusis. Kord, kui Madleen kursustel oli, pidi Egert neid ise punuma – ega saanud kuidagi hakkama!

      „Kõik elutähtsad organid peale aju töötavad hästi,” on arst öelnud. „Ootame, vaatame. Te võite proovida temaga rääkida ja teda puudutada. Mõne arvamuse kohaselt saavad koomapatsiendid sellest aru.”

      Dr Lippuse tooni põhjal võib oletada, et ta ise sellist udujuttu kuigivõrd ei usu.

      Üheksa päeva on möödas.

      Kirjutanud otsimootorisse „Karl-Henri Krusten”, pöördub Egert esmalt kaminas halge kohendama ning läheb siis relvakapi juurde, et püstol välja võtta ja ära puhastada. Ta on laskespordiga aastaid tegelenud, saanud võistlustelt auhindu ja teab, et ta käsi ei väärata.

      See ei loe, et poiss on seitseteist. Lauren on alles seitse. Tal peaks suurem osa eluaastaid veel ees olema. See, mida ta teha kavatseb, on niisiis täiesti õiglane.

      Egert asetab relva lauale. Idee on lihtne: poiss pildi järgi üles leida (üsna kindlasti on sellisel mõne sotsiaalvõrgustiku konto), ta kusagil koduteel tabada ja lihtsalt lasta. Mis edasi, selle jätab ta juba saatuse hooleks. Sellesama saatuse, kes ühel tavalisel aprillipäeval lasi tema seitsmeaastasel tütrel otse kooliväravas purjus rullnoka auto ette jääda.

      Istunud laua taha relva puhastama, tajub Egert äkki parema silma tagant algavat valuhoogu. Esimesi märke juhtuma hakkavast – värelevat pilti ja vikerkaarevärve silme ees, nõrkust käes – on ta päeva jooksul ignoreerinud. Ei saa, lihtsalt ei saa olla nii halba õnne, et migreenihoog tabab teda kõige otsustavamal hetkel!

      Migreenid on Egertil olnud teismeeast saadik. Mitte küll tihti, aga pärast suuremaid pidusid või muul põhjusel magamata öid. Magamine on viimasel ajal aga keeruliseks osutunud.

      Migreen on vääramatu jõud. Tuleb täpselt siis, kui ise tahab. Egert trummeldab lohutult sõrmedega vastu meelekohta, kuid see ei aita, pole kunagi aidanud.

      „Persse küll,” lausub ta omaette, asetab relva tagasi lauale ja koperdab sahtlist rohtu otsima. Veel enne, kui ta tableti krõbisevast pakist lahti harutada suudab, tabab teda vastupandamatu iiveldushoog, mis ta kiiremas korras vannituppa sunnib. Vilunud migreenipõdejana topib ta sõrmed kurku ja oksendab potti. Siis ruttu tablett suhu, kardinad alla ja magamistuppa pikali.

      „Jimmy! Jimmy!” hõigub ta abitult ja õõnsal häälel.

      Must dogi, erutatud ootamatust tähelepanust, sörgib küünte krabinal üle laudpõranda ning hüppab peremehele kaissu. Kuni perenaist kodus pole, on selline reeglite rikkumine lubatud.

      Üha hoogu koguva peavalu käes oiates surub Egert suure musta looma enda vastu, et veidigi sooja saada. Nüüd aitab ainult sügav, unenägudeta surmauni, millesse ta meeleheitlikult kukkuda püüab.

      Korraga on ta ookeani ääres. Soolakas õhk seguneb jasmiinilõhnaga ning päike paistab nii eredalt, et ta peab käe kaitseks silmade kohale tõstma.

      „Issi!”

      Helepunases trikoos Lauren viipab eemalt ja jookseb talle vastu, viskudes isale hooga sülle, nagu tal ikka kombeks on olnud. Egert hoiab meeleheitlikult nuuksatust tagasi, kui tütre väikest päikesesooja keha enda vastu surub. Kui palju on ta niisugustel puhkudel last kohmakalt pealaele patsutades pomisenud: „No mis siis nüüd? Olgu-olgu, aitab!” Ja kui meeleheitlikult on ta viimased üheksa päeva just seda väikest sooja lapsekeha taga igatsenud!

      Nad СКАЧАТЬ