Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu

Чтение книги онлайн.

      – Muidugi!

      – Mul nii palju raha ehk jätkub…

      – Sul pole vist nii palju, et mõlemale. Ma maksan hea meelega ise enda eest.

      Karina võtab kinnituseks Eerikul käest kinni, kes haarab vastu nagu iseenesest hetkeks kõvemini kui tavaliselt kombeks. Kohevil Karina silmad säravad, kui nad istuvad laua ääres, klaasidest aeglaselt vurtsu limpsides. Tagasi tantsupõrandale jõudes tähendab Eerik usalduslikult veenvalt:

      – Mul on väga hea meel, et tulin laupäeva õhtul Edsbrosse tantsima, sest muidu poleks sind kohanud.

      Karina vastab sujuvalt, teda avameelselt järgides:

      – Mul samuti.

      „Twilight time“, „Videviku aeg“. Viimane tants.

      Nad sõidavad koos bussiga tagasi Sollefteåsse. Karina palub:

      – Saada mind linnast tagasi mäest üles! Mul seal jalgratas varuks. Ööbin sealsamas oma sugulaste pool.

      Võib-olla hea ettekääne kahekesi teekonda jätkata? Võib-olla tõesti ei taha üksinda minna? Eerik võtab kuidagi iseenesest Karinal õlgade ümbert kinni, kes ümiseb laulda nagu nurru lööv kass. Kuidagi mõnulevalt. Mäel ei taha lõpetada:

      – Sõiduta mind jalgrattaga edasi!

      Ettevaatlik Eerik kohkub. Ta ei saaks sellega hakkama, isegi kui tahaks. Tüdruk on ju liiga raske ja kuidas siis tasakaaluga…?

      – Ma ei julge. Pole kunagi täiskasvanut niimoodi sõidutanud.

      Karina on päris pettunud, sest pakiraamil istudes oleks saanud Eerikul kõvasti ümbert kinni hoida täiesti viisakal ettekäändel, ilma et kumbki punastaks. Nagu süütult poissi kallistada. Proovida, kuidas oleks, kui natuke suriseks… Seletuseks ja vabanduseks väidab:

      – Ma olen väga väsinud.

      Karina haarab pikema jututa nagu tuge otsides Eerikul vasaku käe alt kinni, kes saadab teda paremaga ratast lükates sugulaste aiaväravani. Karina lisab lahkumisel kutsuvat kätt välja sirutades:

      – Näeme ehk kolmapäeval Pionjärholmenil, Pioneerisaarel. Siis tantsime jälle. Nagu täna. Tore oli ju! Eks!

      Üksinda rügementi jalutades ja mõtteid kokku korjates tuleb Eerikule liiga hilja meelde, et ta viibib siis juba Bönhamni laagris.

      Pühapäeval, kolmandal juulil istub ta hommikul poistekarjas jälle otse ette jõllitades korrapidajaleitnandi vastas, kuna rühmakaaslased talitavad niimoodi ja ta ei julge eemale jääda. Grupisurve ei luba, kuigi päris ei meeldi. Pärast seda väikest ebameeldivat etendust ilmuvad tema kompanii kolmanda suve alamkapralid lapsikult ülemeelikute juurde:

      – Rohkem ei maksa jätkata. Pole mõtet pilli lõhki ajada. Ta on oma karistuse saanud. Enam kui küllalt.

      Ettevaatlik Eerik kampaaniast rohkem osa ei võta. Teised istuvad küll jõllitades veel õhtusöögil ja isegi esmaspäeval. Kui demonstratsioon hasardis käima lükatud, siis ei suuda noorem aastakäik seda järsku pidurdada. Pühapäevaõhtul marsib kamp poisse, peaasjalikult Eeriku rühmast, vahtkonnavahetust vaatama koos improviseeritud orkestriga, mis muusikat ei mängi. Rattapump pillina kaasas naljaorkestri instrumentide kirjus koosseisus. Nad vahivad hoovil vahtkonnavahetust, samal ajal teeseldes täiesti loomulikku igapäevast ajateenijate käitumist. Pingule kruvitud närvidega korrapidajaleitnant silmab otsekohe seda jamaorkestrit, võtab vihaselt provokatsiooni vastu, astub suurte sammudega kasarmuõuele ja annab karmi käsu:

      – Paremale ja vasakule pööre, marss!

      Poisid naeravad ja plaksutavad vastu, aga paigalt ei liigu.

      Enesekontrolli kaotanud leitnant röögib üle hoovi:

      – Lahkuge jalamaid siit kasarmu piirkonnast!

      Julge ajateenija küsib trotslikult vastu:

      – Kas me ei viibi siis vabaaja veetmise alal?

      – Mina kui korrapidajaohvitser piiran vabaaja veetmise piirkonda!

      Närviline leitnant laseb poiste nimed üles kirjutada. Kutsub erikorras välja nende koolituskompanii ülema, pika, sihvaka, mõistva, kogenud pilgu ning väikese suuga kapten Åke Hedmani, kes kamandab „muusikud“ majja sisse korrapidajaleitnandi ruumis aru andma oma rumalatest tegudest. Õiendamine jätkub seal kitsamas ringis. Väljas pealtvaatajaid kakssada uudishimulikku. Naerda võib ikka.

      Sellel kolmanda juuli pühapäevaõhtul hiilib Eerik varakult üksinda Saga kinno, kella seitsmesele seansile. Nii jääb tal kogu see kasarmuetendus nägemata. Parem ongi. Pole enam tema asi. Istub päris üksinda tagumisel parketil ja vahib leitnandi asemel Ameerika filmi „Pühak paneb pihta“. Ei olegi viga, kaks punkti saab. Eerik veedab kogu selle õhtuse demonstratsiooniaja linna peal, et jalust ära olla. Uurib telefonikataloogist Karina aadressi ja kirjutab talle, et kahjuks pole võimalik kolmapäeval tulla Pionjärholmeni tantsulavale ringi keerutama ja head juttu ajama.

      Esmaspäeva, neljanda juuli hommikul hoiatab tumeda seitelloki, veidi traatpingul näojoonte ja hästi treenitud kehaga rühmaülem seersant Erik Åman poisse ning päeva jooksul algavad põhjalikumad ülekuulamised rügemendiülema juures. Õhtul ilmub ühes Rootsi kahest suurimast õhtulehest, Expressenis, kõmuartikkel nende „vägeva mässu“ kohta. Üleriigiline suveuudis! „„Närvisõda“ korrapidajaohvitseri vastuT3-s.“ Ajakirjanikel pole nähtavasti põuaga muud kirjutada ja leheküljed tuleb igal juhul täita. Tumedaid päikeseprille kanda armastava ninaka ja lõuaka Bergmani hammas saab nüüd kuulsaks üle terve kuningriigi. Enda jutu järele olevat ta hamba äratuse ajal ehmatusega katki hammustanud. Ta on vana lõuapoolik, suitsetab ja armastab lugusid vesta. Lehejutt tundub küll kahtlasem kui Bergmanil. Leheneegri udune tõde paistab päris ähmane. Kapten Ivan Dahlberg ütleb Expressenile antud intervjuus:

      – Olen saanud raporti. Selgitav juurdlus käib. Ajateenijad liialdavad. Tegemist on lapsikustega. Initsiaatorid on ajateenijad arstid, nähtavasti mingisugune meditsiinihuumor. Korrapidajaohvitseri kohus on kontrollida sõdurite magalaid. Vormiriietust, antud juhul mütse, ei tohi muuta ükskõik kuidas. Naljaorkester ei kuulu meie meelest hea tava juurde. Oleme loomulikult kohustatud peatama sellised demonstratsioonid.

      Teisipäeval, viiendal juulil kirjutab Sollefteå Västernorrlands Allehanda omakorda leitnandiloost kohalikumas vaimus. „T3-s uuritakse jandilugu. Korrapidajat leitnanti peetakse üheks rügemendi vahvamaks ohvitseriks. Leitnant leidvat, et kogu lugu on tema jaoks bagatell. Ajateenijate seast väidavad mõned, et ohvitseril oli õigus, barakk nägi välja kui sealaut. Teised aga, et ta on rumal, toores ja väärt „välja jõllitada“. Asetäitja rügemendiülem kolonelleitnant Fischer on alustanud juurdlust ega kommenteeri enne, kui tulemused käes, aga arvab, et kogu lugu paistab noorte üliõpilasjandina.“

      Eeriku kompanii poisid sõidavad samal päeval jalgratastega Bönhamni, trambivad üheksakümmend pingutavat kilomeetrit ja jäävad sinna kümneks päevaks. Kaovad avalikkuse paljastavast valgusest. Võtavad kaasa rügemendi värsked mured ja peavalu. Hiigelleitnant võib nüüd nende selja taga hinge tõmmates maha rahuneda. Kunagi saab temast kolonelleitnant, sest kaitseväe jumalikud teed ning tahtmised on kummalised.

      Paljaste valgete ülakehadega sõdurpoisid seavad väikese järve ääres teokiirusega üles ümmargusi telke ülemuste poolt kätte näidatud heinakärbistega СКАЧАТЬ