Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nabitakse kasarmuõues kiiresti kinni pärast linna peal käimist, kästakse barakis selga panna sobivad tahma kannatavad riided ja peab osa võtma tulekustutamisest ning öisest järelevalvest. Tema enda arvamist keegi ei küsi. Vastutasuks lubatakse päeva võrra pikemat jaanipäevapuhkust. Korraga on aga kaitseväes põnev. Pole enam igav. Juhtub rohkem, kui osanud uneski ette näha. Unustab hetkeks eesti tüdrukud ja naisevõtmise suurejoonelised plaanid, mis Rootsi kroonu niikuinii selleks suveks tal armutult katki on lõiganud.

      Niikaua kui ladvatuli saatanlikult vastu möllab, on kustutajad peaaegu võimetud midagi tõkestamiseks ette võtma. Tulevihud murravad nagu sõjalennukite napalmipommid läbi tiheda männimetsa ja hävitavad kõik ettejuhtuva. Kõrged männid plahvatavad süttides nagu sõjaraketid ja põlevad kui lahingtõrvikud vastu suvesinist taevast, mida varjab hiiglasliku Bikini-pilve väävlikollane suits. Praksuvad, mühinal kohisevad ja vihaselt leegitsevad puud murduvad metsiku raginaga, langedes kõminal maha. Kui tulekustutaja ette ei vaata, võib pähe saada. Lahingvooripoistel pole aimu, kus kohas nad põlevas metsas autodelt maha kamandatakse. Kaardid, käsud ja kohataip on ainult allohvitseridel. Õnnetuspaigale jõudes paksu suitsu ja tuld igal pool, ümberringi nagu kuradi põrguahjus. Nad liiguvad aeglaselt jalgu järele lohistades tuleäärt mööda edasi-tagasi ega saa õieti aru, mida neil siin teha tuleb. Ohvitsere pole kuskil näha ja käsuandjatest allohvitserid kamandavad üksteisele risti vastu, lastes poistel metsas ringi marssida nagu peata kanadel. Eerik sammub üle põlenud raiesmiku ja läbi servaäärsete leekide. Õudne tunne kargab selga, paneb elu pärast kartma. Põgeneda ei oska kuhugi. Leegid on kõrgemad kui tema ja suits tahab hinge matta. Ükski kirjeldus ei suuda hirmu õieti edasi anda, kui autor pole ise sellise möllu keskel seisnud. Võibolla oli Tallinnas üheksanda märtsi tuletorm palju hullem, aga Eerik ei viibinud siis seal. Tema jaoks jätkus nendest üksikutest pommidest, mis kukkusid Hiiule Nõmmel ja kõik aknad korraga puruks lõid peale ühe.

      Poisid kuulavad kohapeal jahmerdavate allohvitseride kõva sõna ja raiuvad tuletõkestusrada, aga ladvatuli ähvardab söösta üle nende peade ja suits võtab läkastama, sunnib taganema. Eerik raiub käsu järgi männitüve täie jõuga, veepudel vööl, mustad nahkkindad käes, jalas kedridega saapad, peas pilotka ja seljas pudruriided, kuid üldiselt esimesse löögiritta ta eesrindlikult ei trügi, vaid hoidub ettevaatuse mõttes tahapoole, kus kindlam. Sätib end nii, et loid käsutäitmine allohvitseridele liiga silma ei paista. Kuumus võtab higistama nagu saunas. Särk on kaelusest vööni läbimärg ja kleepub palava keha külge vastikult tihedalt nagu liimiga. Paks suits kiusab endise jonniga ümberringi ja punakollased kuradileegid limpsivad eemal puid. Ära joosta pole kuskile. Ei oska midagi ja allohvitserid karjuvad välja uusi vastuokslikke edasi-tagasi ülesandeid. Rühmakaaslased materdavad, nii nagu jaksavad, mööda maad ronivaid kavalaid tulemadusid jõulupuusuuruste maharaiutud kuuskedega keset suitsus kannatavat ja oigavat metsa. Meisterliku strateegilise mõtlemise ja planeerimise eest vastutavad lühilaineraadioga tegutsevad „geniaalsed“ ohvitserid kuskil mujal. Võib-olla isegi toas. Tuletorm möllab nagu sõjasaatana pärapõrgus ja ähvardab Sollefteå linna maha põletada. Eerik ei tea, mis surmapatu hinda peab linn selle katastroofiga maksma. Tema oma arust süüdi ju pole. Metsiku inferno leekivad tulekeeled tantsivad surmatangot paanikas Fanby küla ümber. Kolmsada kanget kaitseväe meest, trobikond siiralt nagu skaudid alati valmis vabatahtlikke tsiviliste ja neli palgalist tuletõrjeüksust võitlevad ühisel rindel üksteise kõrval nagu vend venna kõrval ähvardava metsatulekahju vastu kolm kilomeetrit põhja pool Sollefteåd, nagu mõeldamatu sõda oleks tõesti rahuriigi kolkarahvast kavalalt ette hoiatamata üllatanud.

      Linn paikneb otse vastu raevuka tulehoo teekonda ja kahjutuli ähvardab Sollefteåd surmtõsiselt. Selles keegi enam ei kahtle. Tuli viskub läbi maastiku kiirusega viiskümmend meetrit minutis ja ladvatippudel kihutab sajaga. Uued ahned tulekolded süttivad vahetpidamata, hävitavad kauni metsalooduse ümberringi ja kustutusmeeskonnad peavad taganema hirmsa kuumuse eest. Fanby kümne taluga küla on korraga nii tõsises hädaohus, et elanikud hakkavad kodusid evakueerima. Talud tühjaks. Meeleheitel maarahvas jookseb kraamiga poolpaanikas välja, nagu sabas põleks, ja rahutud loomad aetakse kindlamatesse paikadesse. Saatuse kapriis otsustab aga teisiti. Järsku kella viie paiku laupäeval viskab tuul ümber, tuli pöördub teisele poole ja päästjad suudavad ta oma kontrolli alla saada. Ime või mitte, seda teab ainult keegi kuskil kõrgemal pool. Väsinud poisid seisavad auravalt higimärgadena särgi väel suitsusel teerajal ja tõmbavad sügavalt hinge allesjäänud kuuskede vahel. Öövalvest ei pääse nad kõik sellegipoolest.

      Õhtuks saab Eerik söestunud metsast ometi tulema. Ta satub juhtumisi trobikonna ajateenijate hulka, kes pidavat T3-e sööma sõitma, et pärast kõhutäitmist tagasi jõudes öövalves passida hõõguvat pinda. Eerik seda veel ei tea. Autode juures ronib ta agaralt esimese veomasina kasti lootusega, et saaks ruttu siit põrguväravast minema. Kamandatakse millegipärast aga jälle maha ja kuuleb kogemata pealt, et esimesed masinad tulevad poistega tagasi. Ta peidab end koos kahe oma rühma selliga tagumiste tahmaste veoautode taga niikaua, et kui nad nagu muuseas sealt välja ilmuvad, on esimesed masinad juba täis kiilutud. Nad sõidavad viimaste masinatega tagasi rügementi, kus heatahtlik seersant käsib lahkelt nagu tänades:

      – Minge nüüd lõbutsema!

      Eerik poseerib barakkide vahel puude all varitsevate süngete veokite ees unisel hooviliival rühmakaaslastega seistes kui põrguväravast äsja elusalt tagasi pöördunud. Tema, uhkeldav Jan Trast ja tumedate prillide ning jõulise hobuselõuaga Anders Artursson, kõik tahmaste pudrukuubede, pükste, määrdunud nahkkinnaste ja saabastega. Kergendatud naerunägudega. Igaks juhuks vaja siit kiiresti kaduda, sest käsud võivad varsti muutuda. Koos seitsme rühmakaaslasega ruttab Eerik pärast higise ja kuuma keha külma veega hädapärast puhtaks küürimist ja riiete vahetamist linna ning põgeneb nendega koos bussiga Edsbrosse, kümme kilomeetrit Sollefteåst eemale, tantsima. Peaasi, tulekahjust võimalikult kaugele, nii et keegi ei oskaks neid jälle kinni nabida. Pehmete tüdrukute valik on suur, kuna enamjagu nädalalõpuks linna jäänud sõdureid valvab metsas hõõguvaid tulekoldeid. Eerik palub viisakalt kummardades neiu neiu järele tantsima. Hoogsalt keerutades ja tühjatähja lobisedes saab ta varsti teada, et temast lühema rõõmsa plika nimi on Ingalill Stormare ja et tütarlaps elab T3-e B-kasarmu põhjapoolses otsas oma isa ametikorteris. Noh, samas kandis, kui nii võib öelda. Ühe sõnaga, põhjamaine Sollefteå tüdruk, kelle nina all paar vaevalt silma paistvat õrritavat heledat udet. Neiu vallatlevas pilgus värahtab sekundi murdosa vältel midagi ootamatut. Võib-olla kujutab Eerik ainult ette. Loomulik naeratus summutab imeliku tundekübeme. Tulekahjust nad fokstrotti tantsides suurt ei vestle, rohkem elust, ilmast ja maast. Noh, muuseas, et Eerik on eestlane. Ingalill ei pane seda tähele. Pole tema jaoks tähtis. Poiss kui poiss. Võiks tugevamalt ümbert kinni hoida. Oleks põnevam.

      Laupäevaööl vastu pühapäeva püsib tulekahju tahmaste valvajate erksa kontrolli all. Kõik on rahulik nagu pärast kanget suurtükilahingut kuni pühapäeva pärastlõunani, mil järsku ärganud tuuletromb korraga viskub vihaselt üle kustunud, kuid äraootavalt hõõguva maapinna. Pooltorm äratab mõne sekundiga kõik. Hõõguvad söed ja põlevad oksad keerlevad ülestõstetud kuratlike lendavate hunnikutena suitsuses õhus ringi ja süütavad nagu uuesti unest äratades viiekümnes kohas selle magama jäänud taelakuiva metsa. Tuulispask kihutab tule altpoolt kõrgele üles puude latvadesse vabalt möllama. Tulekahju kustutamise strateegilisse peakorterisse Fanby’sse, Kuradikülla, jõuavad vahetpidamata raadioraportid värsketest põlengutest. Valvemeeskonnad kamandatakse seekord välja ka Sollefteå linna viimsele kaitseliinile piki Ådali maanteed põhja pool asustust ja politseinikud korraldavad närvilist liiklust enne lähenevat tulerünnakut.

      Pühapäeva ennelõunal võtavad viienda rühma poisid kuuma Sollefteå päikest, lamades lühikestes võimlemispükstes laisalt rügemendi traatvõrguaia ääres rohuribal tekkidel, tukkudes või värsket ajalehte lugedes. Või tõmbavad selga antud olukorra kohta uhked kullakarva nööpide ja laia vööga linnaloamundrid ning demonstreerivad iroonilise muigega, et oskavad juba sõjaväeliselt korrektselt sirgete sõrmedega pilotkaäärt СКАЧАТЬ